Olgu see teatrilavastus, kontsert, raamat, maal, skulptuur või arhitektuuriteos. Ma ei sea endale piire oma otsingutes. Otsides loomingulisi pärleid, mis vaikselt kogunevad minu toosis. Kui ma küsisin Kowalsky käest, kas ma tohin kirjutada inuiti kurgulaulja Tanya Tagaqi kontserdist, sain ma vastuseks: “Ei, mul on ainult teater.” Ma hakkasin temaga vaidlema, põhimõtte pärast, looming on suur ja lai valdkond, kus kõik temast võrsuvad oksad omavahel põimuvad. Me näeme igal pool ideed, tunnet, kompositsiooni ja tehnikat. Tihtipeale näeme teatrilavastustes nippe, mis on inspiratsiooni saanud kuulsast maalist, stsenograafias näeme peegeldusi mõnest arhitektuuriteosest. Tekitades õiget atmosfääri, kasutatakse just millegi pärast seda või toda muusikapala. Mitte miski ei sünni tühja koha pealt. Ja ka kunstnikud ja muusikud loovad oma teoseid inspireerituna võib-olla mõnest teatritükist või muust loomest või veel millestki. Ma arvan, et kõik teavad seda. Ega ma siin midagi uut küll pole välja mõelnud. Ma ikkagi sain loa avaldada oma muljeid Tanya Tagaqi kontserdist.
Enne kohale minekut ma vaevalt sellest lauljatarist midagi ette kujutasin, teadsin ainult seda, et ta on Kanadast pärit inuiti kurgulaulja. Saal oli rahvast täis, praktiliselt mitte ühtegi tuttavat nägu. Kes need inimesed olid, mul pole aimugi. Mõtlesin, et vast ikka pärimusmuusika huvilised ja tegijad, keda eriti Nokus ja Kukus ei näe. Ma ei taha kellelegi liiga teha, lihtsalt mul on selline tunne, et need inimesed hoiavad ennast sellistest seltskondadest eemale, et nad pigem liituvad loodusega ja räägivad metsas puuga.
Algus hilines. Ma kujutasin korraks ette, milline Tanya võiks välja näha ja mis võtmes tema esitus võiks olla. Hetke pärast, kui mul peas hakkasid just mingid pildid jooksma, tulid kaks noormeest, kes läksid DJ puldi ja trummide taha, ning tumeda peaga kaunitar mustas õhtukleidis ja lillade kingadega, kes võttis mikri, viskas kingad jalast ära, kohendas juukseid ning ütles: “I just start.”
See, mis saalis edasi toimus, vajab tõesti professionaalset kätt, et seda paberile kirja panna. Sest see oli maagiline! Mulle tundub, et sellist maagiat pole võimalik üldse kuhugi salvestada, sest ta lihtsalt jääb sinna ruumi, kus ta tekkis. Sest ta tekkis just selle tüdruku, kahe muusiku ja rahva ühes hingamises. Ma istusin terve tund praktiliselt liikumatult ja lasin ennast lihtsalt kaasa kanda selle imelise häälega, mis resoneeris üle terve ruumi.