Aeg-ajalt öeldakse, et kirjandus olevat suurem kui elu. Enamasti mõeldakse selle kalambuurselt kõlava lausega, et kirjanduses on võimalik luua midagi, mis päris elus ei oleks võimalik ning laadida nähtuseid, mis oleksid päriselus ehk isegi võimalikud, reaalsusest oluliselt tihedamate tähendustega.
Aga ka kirjanduses endas on teoseid, mis paisutavad omakorda kirjanduse piire ja sunnivad mõtlema kirjanduse olemuse ja tähenduse üle. Üks osa neist on nõndanimetatud “rasked tekstid” – tekstid, mis kuuluvad mingi kauge ja tundmatu tsivilisatsiooni sees veel omakorda mingisse kaugesse ja erilisse vaimse kogemuse valdkonda ja mida on raske mõista ka selle tsivilisatsiooni sees olijail.
Ühelt poolt on suur osa lääne kirjandust ja ajalugu muutunud selliseks – kui paljud meist ikka suudavad lugeda keskaegsete raamatute sümbolikeelt või mõista alkeemilisi traktaate, pidamata neid lihtsalt seosetuks lobaks?
“Friigikirjandus”
Kuid nn raskete tekstide kõrval on olemas veel nähtus, mis justkui teiselt poolt piirab kirjandust. Võime öelda, et kui raske tekst on kirjanduse ülemine piir, sealt edasi tuleb juba puhas metafüüsika, siis kirjanduse teises otsas on seda justkui peegeldav nähtus. Mitte olmeline, pornograafiline või lihtsalt isetu ja lame kirjandus ei ole kirjanduse alumine serv – osa kõnealustest teostest ei kuulu tegelikult üldse kirjandusse, osa aga moodustab kirjanduse peavoolu nürima osa. Mis millisesse rühma kuulub, sõltub alati konkreetsest teosest.
Kirjanduse alumise piiri moodustab hoopis nähtus, mida võib parema puudumisel veidi lohakalt nimetada “friigikirjanduseks”. See on kirjandus, mille loomise motiivid sarnanevad üldiselt pigem “raskete tekstide” vaimsele maailmale kui peavoolukirjandusele, sest enamasti on “friigikirjanduse” ja “raskete tekstide” kirjutamise motiivid kirjandusvälised. “Rasked tekstid” on üldjuhul initsiatsioonilist laadi usulised või filosoofilised tekstid. “Friigikirjandus” tegelikult ka, “rasketest tekstidest” eristab seda taotluslik või mittetaotluslik nihestatus. Vastupidiselt “raskele tekstile” ei püüdle “friigikirjandus” metafüüsika poole ega soovi avada mingeid kõrgemaid maailmu, vaid tahab hoopis ülendada madalaid.
Autorid
“Friigikirjanduse” parimate palade hulka kuulub kindlasti Philip K. Dick oma veidrate ulmemaailmadega. “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” (1968, e. k 2001) – mille järgi on vändatud ka kultusfilm “Blade Runner” – on seejuures üks mainstream’imaid teoseid Dicki loomingulises pärandis.
Kuid mitte ainult välismaine ulmekirjandus ei kuulu “friigikirjandusse.” Häid friigiautoreid leidub Eestiski. Ühe kirjanduse peavoolu seisukohalt äärmuslikuma – “friigikirjanduse” positsioonilt seega puhtama – esindajana väärib parnassile tõstmist Tõivelemb Vallaku nime all tegutsev autor. Ei ole küll kinnitamist leidnud, kuid pole välistatud, et selle mehisest energiast pakatava nime varjus tegutseb Ingvar Luhaäär. Kui nii, siis on olukord tõeliselt huvitav, sest kalduvad ju Luhaääre luuletused esindama per definitionem “raskeid tekste”, mis moodustavad ju vastandi “friigikirjandusele”.
Teosed
Raamatuid, mis kannavad Vallaku kui autori nime, ei ole ilmunud palju. Teoseid on neli, seejuures jäävad kolm oma mahu poolest pigem bro?üüride kategooriasse. “Rahvuslikke mõtteid: kolm isamaakõnet” sisaldab vaid 28 lehekülge, “Rõõmupäevades” on 52 ja “Munamäe lahingus ” 67 lehekülge. Vaid “Mets mühiseb veel vabaduse viit: Eesti metsavendade saaga” on teistest paksem – 203 lehekülge. Viimane raamat kandideeris 2003|. aastal ka Virumaa kirjandusauhinnale, mis anti siiski Jaan Krossi “Kallitele kaasteelistele”.
Kõige “friigimad” on aga ilmselt just “Rõõmupäevad” ja “Munamäe lahing”. Need on ka sisult mõnevõrra sarnased, mõlema teose narratiivi kohta annab põhjalikku infot alapealkiri. “Rõõmupäevadel” on selleks “jutustus sellest, kuidas oleks kujunenud Eesti saatus siis, kui ameeriklased oleksid Berliini kriisi päevil 1948. a. teostanud oma kava rünnata Venemaad 70 aatompommiga”. “Munamäe lahing” kannab aga alapealkirja, mille kohaselt see teos on “ajalooline jutustus sellest, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 30-ndail aastail tõsiselt kaitseks valmistunud ja Vene agressioonile otsustavalt vastu astunud”.
* * *
Kaks kõige friigimat: “Rõõmupäevad” ja “Munamäe lahing”
Ambitsioon on mõlema raamatu puhul võimas – autor isegi ei defineeri oma raamatuid fantastiliste või pseudoajaloolistena, vaid väidab end tegelevat ajalooteadusega. Sedalaadi nähtus on ajalooteaduses iseenesest olemas ja kannab nime “kontrafaktiline ajalugu”. Põhimõtteliselt on sedalaadi mõttekäigud teinekord vajalikud, et asetada reaalselt toimunu õigesse perspektiivi, et aidata mõne sündmuse tähtsust õigesti hinnata – ja mitte üle- või alahinnata. Kuid nagu oma ala spetsialistidki kinnitavad, on üleminek ulmesse voolav ja sõltub autori taotlusest, võimest säilitada distants oma ainesega ning muidugi ka autori ajalooteaduslikust pädevusest ja argumenteerimisvõimest.
Vallaku taotlused seisnevad milleski muus. Pigem jääbki lugedes mulje, et autor püüab teatud stiili – erootilist, kergelt skandaalimaigulist ja keelelt ajakirjanduslikku – ülendada kirjanduseks. Võib-olla see polegi vale, võib aga samas ka öelda, et see kõik on kirjanduses juba ammust ajast olemas.
Ja ikkagi mõjub veidralt, kui Vallak kirjeldab oma peategelase – kelleks on Konstantin Pätsi poolt peaministriks (sic!) tehtud Artur Sirk – seksuaalseid ekstsesse Otepää linnamäe alla ehitatud punkris, kust ühtlasi juhitakse ka Eesti ja tema suure liitlase Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu: “Artur riietas end lahti ja istus oma nahksesse tooli. Aira järgis ta eeskuju ja istus mehe sülle, libisedes ta liikmel alla selle juureni.” (Lk 46)
Mis see siis on? Võtab ilmselt nii mõnegi nõutult õlgu kehitama. Kuid üldmulje raamatust on siiski võimas, rahvuslik ja ülev. Teose lõpus kihutab Eesti kamikazepiloot Arnold sisse Jossif Stalini kabineti aknast ja teeb punasele saatanale lõpu peale. Eesti võib kergemalt hingata ja astuda vabadussõjalaste juhtimisel ühtset sammu helge tuleviku poole.
Ka selles mõttes tegeleb Vallak millegi madala ülendamisega – ta võtab Eesti riigi piinliku ja häbistava ajaloo ning keerab selle ümber, süstides lugejasse positiivseid emotsioone ja usku, et kui vanasti tegelikult ikka nii ei läinud, siis seda enam tuleb tulevikus olla valvas. Polegi midagi öelda – kui see ei ole “friigikirjandus”, siis mis on?