Mart Koldits võttis, või õigemini talle anti lavakate 24. lend ja siis nad rääkisid. Oma hirmudest. Oma unenägudest. Said vabaks ja ausaks. Või siis püüdsid.
Koldits räägib viimastel aastatel järjest suurema suuga mittenarratiivsest teatrist. Et tema seda teeb. Nii ja naa, kui inimene ise seda usub, siis kes on Kowalsky, et talle vastu vaielda. Kuid natukene analüüsida seda võiks. Et mis siis on mittenarratiivne teater.
Hoovus, mitte jõgi
Kowalskyle tundub, et mittenarratiivsuse poole teatris võib küll püüelda, aga see jääb sinilinnuks, mida on üpris keeruline kätte saada. Sest – narratiiv on lugu. Ja kui me ka püüame aristoteslikku aja, ruumi ja tegevusühtsust lõhkuda, sellest mööda minna, siis mööda vaadata sellest tegelikult siiski võimalik ei ole. Kas või sel lihtsal põhjusel, et me ikkagi oleme ühes ajas ja ruumis koos, kui me saalis oleme. Ja lugu, narratiiv tekib ALATI retsipiendi peas.
“Kummituses masinas” tekib neid lugusid mituteist, mis siis omakorda liituvad suuremaks narratiiviks, mis tund ja nelikümmend viis minutit saalis punase niidi veavad. Jah, tõsi, mitte reikuunide või hendrikibsenite moodi, aga võib-olla just seda ambivalentsemalt, võimsamaltki.
Meile tekib lugu, mis räägib nende noorte inimeste väärtushinnangutest. Ja suurema üldistusena ehk isegi ühe põlvkonna läbilõikelisest väärtusskaalast. Ehk siis – narratiivi kui palju. Kui metafooritseda, siis kui tavapärane draamatükk on nagu metsatee, kitsas ja käänuline, oma pöörete, oma sündmustega – teele kukkunud kuusepuuga näiteks -, siis “Kummitus masinas” on narratiivsuselt jõgi. Ei, pigem hoovus, näiteks Golfi oma, mida näha on suht keeruline, aga millel on ikkagi oma voolusäng, suund ja mõju. Ning mitte väike.
Kolvid-mensuurid
Niipalju siis nimetamisest. Mittenarratiivseks seda tükki sügavama pilguga vaadates hinnata ei oska. Postdramaatiliseks ehk. Aga – eks asjad ole suhtelised. Kui võrdluskaalule panna tõepoolest mõni salongikomöödia või Suur Narratiiv, siis on teistmoodi küll. Aga – kui kaaluda tänapäevase, elusa teatri kontekstis, siis liigitub Kolditsa maailm Kowalsky hinnangul praegu ikkagi selle va sõnumiteatri juurde. Nagu ka “Proffet”. Tööriistad võivad ju teistsugused olla, Linnateatri kontekstis võib silma karata, aga Baltoka kontekstis või Von Krahli saalis on normaalne hea teater. Nagu peabki.
Ei tea, kas võrdlustest just tõde sünnib, aga “Kummitust masinas” tahaks võrrelda küll “Proffetiga”. Ja ütelda, valehäbita, et “Kummitus…” on parem. On täpsem. Kui “Proffeti” läbivaks märksõnaks oli – põnev. Nii, vaatame, kuhu see nüüd keerab. Mis nüüd saama hakkab. Kuhu Koldits astub. Pluss veel lavastuse metatasandilised ruumid – netis olevad kümned rohkem jaburad või vähem kreisid videoklipid, tehtud DVD-versioon, osaliste lavastuse pealkirjaga kirjatud pusades olek ja kaugelepaistev tsunftitunne – me oleme laboratooriumis, me oleme erilised, me teeme midagi muud (ja ma ei ironiseeri siin, seda lauset võib kõvermuigeliselt lugeda, aga nii ma ei mõtle) – et sorri, me oleme tulekul, kui üht vanemat asja meelde tuletada. Siis “Kummituse…” valmimise ajaks, tundub, on see laboratoorium saanud tõhusamat sorti grandi alla.
Et jooned on täpsemad, kolvid-mensuurid organiseeritumad, tegevus tõhusam, konkreetsem. “Proffet” oma abstraktsuses läks siiski, antagu mulle andeks, vähemalt minu jaoks, liiale. Sõnaga, seal oli küll antud konks, teema, telepulditerror, millest kinni võtta, aga lavastus ise astus paralleelreaalsusesse. Mitte et seda teha ei võiks, aga mingi seos võiks siiski olla. Kuigi, see on maitse küsimus. “Kummituse…” teema on juba haaratavam, omasem. Lähedasem. On minu elu. Okei, tema elu, aga tema elu tema oma pilgu läbi vaadatuna tõukab ju mind minu oma elu minu pilgu läbi vaatama. Vot sellise elegantse pikee teeb see lavastus. Hea lavastus.
Ellu jääda!
Ja viimaks. Selle lavakakursuse puhul on nii kuluaarides kui ka avalikus ruumis murelikult pead vangutatud, et ei-vai, mis saab neist, neil polegi nagu olnud võimalust teha rolli. Rolli, et saaks õppida, kuidas tulevikus suures teatris Kivirähka või T?ehhovit mängides ellu jääda. Jah, see küsimus on.
Aga Kowalskyle tundub, et lavalise tõetunnetuse, publiku ees, mitte erialatunni etüüdinduses, taju lavalisest aususest annab Koldits küll nendele noortele kaasa.