MILLISE PIIRINI JA KAS ÜLDSE ON VÕIMALIK KULTUURI TÜHISTADA? Kas Venemaal on üldse süüta inimesi? Nii võiks kokku võtta retoorilised küsimused, mis käivad mööda ilma ringi pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Ilmar Raag mõtiskleb, millest koosneb kultuuriruum ja kust alates on keegi oma riigi tegudes süüdi.
Facebookis levis laialt emotsionaalne kiri, kus kõikide Ukraina süütute ohvrite nimel tühistati vene ballett, kirjandus, muusika jne. Just emotsioonide tasandil on see väga arusaadav, täpselt niisamuti nagu mõistus tõrgub mõistmast kogu seda julmust, mida me oleme näinud Butšas, Mariupolis ja mujal.
Lihtsustatud defineerimise ohvrid
Me ju kõik räägime, et kultuur on oluline ja kultuurist sõltub kõik. Järelikult on kultuur ka julmuses süüdi. Järgemööda osutatakse, et vene kultuuris oli see juba kõik olemas. Et Dostojevski põlgas Läänt, et Nobeli preemia laureaat Solženitsõn oli vene natsionalist ja teine Nobeli preemia laureaat Brodski naeruvääristas Ukraina iseseisvust. Järelikult tuleb nad kõik tühistada.
Ainult et… mulle meenutab see Voroneži pommitamist. Mäletate, Venemaal levis selline eneseirooniline nali, mis osutas, et kui kusagil on mingi probleem, siis tuleb jõulise reaktsiooni näitamiseks pommitada kasvõi asjasse mittepuutuvat linna. Kui mingit Lääne linna parasjagu ei saa, siis pommitatagu kasvõi Voroneži, see on oma, seda ikka saab.
Kas aga Tšaikovski „Luikede järv“ on tõesti süüdi Butša veretöös? Osalise vastuse me saaksime, kui küsiksime Butšas möllanud 64. üksiku motolaskurbrigaadi võitlejatelt, kas nad suudaksid eristada Tšaikovski muusikat Wagneri omast? Või kas me saame kogu brigaadi peale üle viie inimese, kes on ka tegelikult läbi lugenud „Kuritöö ja karistuse“.
Ma võin mürki võtta, et vastus on eitav. Ja me ise oleme langenud kultuuri lihtsustatud defineerimise ohvriks. Me oleme teinud täpselt sedasama, mida on teinud meie vastane.
Kultuuri mittevaldav mõju
Kõige esimese asjana tuleks eristada kunstilist loomingut ja antropoloogilist kultuuri. Neil on oma ühisosa, aga need ei ole identsed mõisted. Kõige ilmsemalt avaldub see vastandus kõrgkultuuri ja ühiskonna keskmiste käitumistavade võrdluses.
Kaasaegsete ühiskondade loomemajanduse statistika osutab, et vaid napp 10% elanikkonnast naudib teadlikult kõrgkultuuri. Näiteks Eestis teavad paljud Arvo Pärdi nime, aga kui mitu protsenti eestlastest tegelikult tunneb ära kasvõi ühe tema kuulsamatest teostest?
Kui mitu protsenti eestlastest käis möödunud aastal kasvõi korra balletietendusel?
See number on julgelt alla kümne. Vaatame raamatute tiraaže ja küsime, kui palju eestlastest on tegelikult lugenud moodsaid klassikuid Jaan Kaplinskit või Tõnu Õnnepalu?
Ja kas me usume, et Venemaal on lood paremad?
Järelikult, kui rõhuv enamik elanikkonnast tegelikult ei tunne seda osa kõrgkultuurist, mida haritud inimesed on hakanud nimetama klassikaks, siis kuidas me saame rääkida selle valdavast mõjust?
Ei saagi.
Õilsa kurikaela pjedestaal
Nagu avalike allikate uurijad osutavad, on lõviosa Ukrainas sõdivatest vene sõjameestest pärit provintsidest ja nad on paremal juhul vaid keskharidusega. (Sama kehtib ka enamiku NATO relvajõudude kohta.)
Nad teavad suhteliselt hästi, kes on Steven Seagal või Jean-Claude van Damme ja nad võivad päris kindlasti rohkem rääkida platnoikultuurist kui Tšehhovist.
Nad teavad, et staatuse sümboliks on suur ja must BMW. Et oma koha leidmiseks elus tuleb olla valmis end rusikatega kehtestama. Dedovšina kui järgimisväärne käitumismudel on neile kindlasti rohkem tuttav kui Anna Ahmatova luule.
Selle kultuuri saadikuks on telesari „Brigaad“, mis räägib sõprusest ja aust kuritegeliku grupeeringu kujunemise kaudu. Samas, kas selline kultuur on unikaalne? Näiteks Eesti popkultuuris on Beebilõust suhteliselt marginaalne tegelane. Meie kultuuris ei ole rullnokad iial tõusnud õilsa kurikaela pjedestaalile, aga Ameerika popkultuuris on olemas täiesti analoogiline vool, mille sümboliks on gangstaräpp või muu getode kultuur.
Kust tulevad mõjutused?
Minu teine argument osutab neile venelastele, kes on täna sõja vastu. Kust siis nemad on saanud oma mõjutused? Kui tuntud vene demokraadist ajakirjanik Jevgenija Albats ütles sõja esimesel nädalal Ehho Moskvõ eetris ühes viimases saates masendunult „See tähendab, et me oleme kaotanud“, siis pidas ta silmas neid miljoneid, kes Venemaal pidasid võitlust normaalsema riigikorra eest.
Albatsi jaoks oli loomulik, et nüüd peavad venelased aastakümneid kandma teiste rahvuste süüdistuste koormat, sest juhtunud on midagi andestamatut.
Mina aga küsin, kas Jevgenia Albats ei käinud samas koolis koos ülejäänud venelastega, kellele õpetati Lermontovi „Meie aja kangelast“ või Jessenini „Kirja emale“. Miks klassikaline vene kultuur mõjus ühele ühtemoodi ja teisele teistmoodi?
Nojah, pahatahtlikud osutavad, et Albats on tegelikult juut, nii nagu ka Ehho Moskvõ endine peatoimetaja Aleksei Venediktov ja paljud teised. Kuid siis vaatame otsa Alla Pugatšovale, kes kehastab vene popkultuuri tervet ajajärku ja küsime, et miks siis tema on Ukraina sõja vastu?
Mitu erinevat kogukonda ühes kultuuris
Vastus on tegelikult lihtne. Igas ühiskonnas toimivad samal ajal mitu erinevat kultuurilist kogukonda. Näiteks Läänes räägime kultuurisõdadest, millesse tõmmatud Eestiski on liberaalide-konservatiivide teljel äärmuslased valmis üksteisel kõrisid läbi närima. (Muuseas, mis on Eesti kultuuri ainuomane sõnum?)
Miks peame uskuma, et Venemaa sajandeid vana vastasseis „zapadnike“ ja slavofiilide vahel taandub lõpuks ikkagi ainult vene kultuuri omapäraks. Me ei saa vene kultuuri tervikuna tühistada, sest seda ei ole sellisel kujul olemas.
Just seepärast jään ma iga inimest hindama eraldi. Umbes nii nagu Vene agressiooni vastu sõna võtnud Boriss Akunini tegelane Fandorin ütleb: „Ühte rahvast tuleb hinnata tema parimate esindajate ja mitte halvimate alusel.“ Ma haaran relva, kui peaksin kohtama Butša lihunikke. Ma ei ole heatahtlik inimene, kui kuulen kedagi õigustamas Putinit, aga ma ei hakka pommitama Voroneži.
- Et keegi minust valesti aru ei saaks. Jah, vene kultuurimaailm sisaldab äärmiselt vastikuid tegelasi. Kunstiga tegelemine ja haridus ei tee inimest tingimata eetiliseks õilishingeks. Ma räägingi sellest, et ainuüksi kultuuriinimese tiitel ei määratle inimest ei ühte ega teistpidi.
Aga muidu olen ma loomulikult deržaavafoob.
