Sõber ja mu vana poddelnik Juku-Kalle, keda ma sugulussidemete kohta käivate küsimuste korral hellitlevalt oma tädiks kutsun, andis armsal, kuid vastuvaidlemist mittesallival toonil korralduse anda aru, miks teen saadet “Mõtleme taas” kuritegeliku maiguga Tallinna TV-s (TTV). Lihtne asi see põhjus, aga keeruline selgitada, seda enam, et põhjused on olemuslikku laadi.
Võimalus ilma aruandmise kohustuseta
Peapõhjus on see, et TTV väikesearvuline otsustajate kogu andis vabad käed ilma igasuguse aruandmiskohustuseta asuda teemade kallale, mida ükski meediakanal avalikkuses arutama ei soostu. On äärepeal kõndimisi, vihjeid ja mingitel, kuid üsna aimatavatel põhjustel asja endani ei jõutagi. Tegemist on samas aga fundamentaalsete küsimustega, suisa eksistentsiaalsetega. Seejuures ollakse käibetõdedega nii harjunud, et need ei tekita küsimusi, isegi imestunud pilke mitte.
Asjast. Siinset seltskonda on süüdistatud paljude muude pattude kõrval näiteks natsilembuses ja nii nagu Nõukogude ajal, nii süüdistatakse nüüdki inimesi näiteks natsimundris siin või seal ringikõndimises. Kallid kaaskodanikud – mis asi on natsimunder? Pole veel kuulnud, et mõnel parteil oma munder oleks olnud, tinglikult võib natsimundriks pidada Röhmi seltskonna pruuni. Meie talurahva esindajatest ei kuulunud natside parteisse teadaolevalt keegi, välihall isegi kahe välguga lõkmetel, ei omanud parteiga mingit seost. “Natside” laulurepertuaar pärines suures osas 19. sajandist (vaieldamatult ilus ja võimas) ja vaevalt tuleks kellelgi pähe arvata, et 1930. aastate Nõukogude armee oli kommunistlikus mundris. Muide, kodanik Hugo Boss kujundas “natsimundri” ja seda praegu valitsevat arusaama aluseks võttes peaksid praegu paljud lugupeetud ja jõukad inimesed oma garderoobis suurpuhastuse tegema.
Hiljuti põhjustas suurt skandaali Rosenbergi pilt ja tema tegevust kajastav väljapanek meie muuseumis. Võetigi maha, aga Kalinini pilt ripub uhkelt edasi.
Jõuame paratamatult okupatsioonini, kes ja kus keda okupeeris.
Miks tuleb austada poliitkorrektsust?
Olen selle küsimusega tegelenud üsna tõsiselt juba oma neli aastat, seades end katsejänese rolli sõna otseses mõttes. Ja mis välja tuleb – Riigikohus näiteks okupatsiooni ei tunnista. Kõik institutsioonid, kuhu olen okupatsiooni osas selguse saamiseks pöördunud, vastavad viisil, mis pole esiteks vastus esitatud küsimusele, teiseks võimaldab vastusest välja lugeda mida iganes ja kolmandaks sisaldab endas varjatud hoiatust – jäta oma sorkimine ja ära tüüta! Pean silmas okupatsiooni kui terminit tema juriidilises ja kõigile arusaadavas tähenduses ja seega võin julgelt väita, et iga kord, kui keegi oma aastapäevakõnes okupatsiooniaega mainib, on tegemist poeetilise kõnekujundiga, mis peab (ja kahjuks petab ära küll) esile kutsuma vaikse nuukse ja hardumuse koos veendumusega, et kõneleja on “oma” ja me kuulume samasse klubisse.
Meie prokuratuur näikse olevat Nõukogude justiitssüsteemi jäänuk – muidu ei ole ju võimalik selgitada vastust järelepärimisele, mille kohaselt Kukk, Niklus jpt on karistatud igati õiglaselt ja dissidendid on nad tegelikult tänase päevani (v.a Jüri Kukk). Lugu võtab hoopis hullumeelsed pöörded siis, kui ettevaatlikult sõna “kollaborant” kellegi kasutuses kuskilt kuuldub, õnneks ja üleüldise rahu huvides enam ei kostagi. Lugematu arv kõikvõimalikke dispuute, kõnesid ja kirjatükke, mida kõiki ühendab üks – poliitkorrektsus, on meinstriim, ja seda tuleb austada.
Printsiibiks näib olevat saanud põhimõte, et võidelda tuleb sümbolitega ja vahendiks on konjunktuursus, mis seisneb ohutus kauguses klähvimises kellegi suure ja tugeva kõikekatva sääremarja taga.
Ori võtab orjastajat vabastajana
Ajalooline praktika on näidanud, et ori võtab iga uue orjastaja vastu kui vabastaja, neile korraldab ta lookas lauaga vastuvõtu ja ellujäämise esmatingimuseks on see, et sul pole midagi ei kirjapandut ega suuliselt öeldut, millest uus (või tagasitulnud eelmine) isand võiks kinni hakata ja mida võidaks sulle ette heita. Paljudele selline platsdarm sobib, aga on ka neid, kes sellega ei rahuldu ja keda huvitab selgus või kes vähemalt teevad midagi, et seda saavutada. Ma ei räägigi siin seda, et tõest kui ülimast väärtusest pole kõikvõimalikud väärtuste apologeedid ja jutlustajad siiani sõnagi rääkinud, ehkki just tõde siinses ilmaruumis (kus kõik valitavad väidavad end elavat ja olevat) ülimaks väärtuseks on. Seega – jälle valetate, sunnikud! Pole ju aksioloogiast (väärtusõpetusest) ega seda määravast ontoloogiast kuulnudki, sõnades seisate 24/7 asjade eest, millest teil aimugi ei ole! Sama käib integratsiooni, assimilatsiooni, hariduse, juhtimise, valitsemise ja veel väga paljude asjade kohta, mille lahkamise eelduseks peaks olema kõigepealt terminoloogiline ja olemuslik selgus.
Ma usun ja arvan, et siin ühiskonnas haiseks palju vähem ja rõõmsaid nägusid oleks oluliselt rohkem, kui Polycheneli saladusi oleks vähem. Siit vastus ka teksti alguses nimetatud “tädi” küsimusele – TTV oli ainuke väljund, kes seda sirgemaks rääkimise ja arutlemise võimalust pakkus ning nüüd on küsimus, kuidas sellega toime tulla ei kelleski muus kui endas. Kui õnnestub mõnigi inimene neist asjust süvitsi mõtlema panna ja rusikas taskust terekäeks välja tõmmata, on seegi juba saavutus.