MAAILMA IDAFOOKUS: Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakonna juhataja Martti Kalda küsib, kas Eestis ikka üldse teatakse, keda või mida on meil vaja edukaks Aasia-suunaliseks tegutsemiseks.
Aasta algul teadus- ja haridusministeeriumi ning Eesti avalik-õiguslike ülikoolide vahel sõlmitud leping annab Aasia-suunalise õppe- ja teadustegevuse Tallinna Ülikooli ainupädevusse. Samuti on Eesti hakanud nii vabariigi valitsuse, riigikogu kui ka ministeeriumide tasandil üha enam pöörama tähelepanu suhtlusele Aasia riikidega. Ent mis sellest järeldub? Kuidas edasi?
Teadmatusest tulenevad vead
Mis tahes Aasia-suunalise tegevuse baasiks (olgu Eestis või mujal maailmas) peaks olema Aasia keelte ja kultuuride tundmine rohujuure tasandil. Ilma keelt tundmata pole võimalik lõpuni aru saada ühestki ühiskonnast või kultuuriruumist. Sest Aasia poliitika tundmiseks ei piisa pelgalt poliitikavaatleja üldteadmistest või Aasia majanduse mõistmiseks majandusanalüütiku kogemusest. TLÜ Aasia kultuuriloo osakonnas on keelel baseeruv kompetents olemas; käesoleval hetkel on võimalik õppida türgi, araabia, pärsia, sanskriti, hiina, korea ja jaapani keelt. Tudengite huvi ja riigi tellimusel oleks vähese vaevaga võimalik käivitada veel kolme-nelja keele õpe.
Majanduslik ja poliitiline fookus on maailmas juba ammu nihkunud ida suunas. Sellega seoses peaksid Eesti riik ja selle ametkonnad teadvustama senisest suuremat vajadust teha Aasia spetsialistidega koostööd, küsida nõu ja paluda taustateavet. Ning seda nii välis- kui ka siseriiklikes küsimustes. Praegu on raske hinnata, mis on Eesti riigil saavutamata, et seda teadmist senimaani vähe kasutatud, või milles lausa ämbrisse astutud on.
Eesti oleks võinud Aasia analüütikute abi kasutada Iraagi ja Afganistani missioonide planeerimisel ning Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel, ent ka suhtluse kavandamisel Aasia riikidest pärit organisatsioonidega. Heaks näiteks teadmatusest põhjustatud fopaast on Eesti presidendi ja ärimeeste suhtlus Eestis tegutsevate islamistlikult meelestatud türklastega, kelle selja taga seisab usupropagandistlik Güleni liikumine. Samuti soovitaksin Aasia kompetentsi ära kasutada Eesti meedial, mis kubiseb teadmatusest sündinud vigadest.
Riigi vajadused
Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakond tunneb järjest suuremat vajadust riigiga koostööd teha ja ühiskonna vajadustele vastata. Leiame, et meil on olemas selleks vajalik baas nii inimeste kui ka teadmiste näol. Ammugi oleks aeg, et ka Eestil oleksid olemas oma „vaikivad tõlgid“, Aasia keeli ja olusid mõistvad spetsialistid, kes saadavad ametnikke välismissioonidel või osalevad Eestis toimuvatel kohtumistel ning annavad hiljem toimunule nn kõrvaltvaataja pilgu läbi säravast pealispinnast läbitungiva hinnangu.
Ootame, et Eesti riik teadvustaks selgelt oma huvisid Aasia suunal ja paneks kirja kavandatavad tegevused, sõnastaks prioriteedid. Sel kombel on ka Aasia osakonnal hõlpsam riigi vajadustele vastata. Hariduse andmine ja spetsialistide koolitamine on pikk protsess, meie tegevus kannab vilja alles aastate pärast ning seetõttu on oluline alustada sellega pigem varem kui hiljem. Loomulikult on Eesti Aasia-uurijad valmis koostöös riigiametitega pakkuma välja võimalikke tegevussuundi, abistama tegevuskava loomisel, pakkuma Eesti riigile igakülgset abi majanduse, diplomaatia ja poliitika kavandamisel Aasia suunal.
Selge, et oma strateegiate elluviimist tuleb ka rahastada. Et Eestil on vahendeid vähe ja inimressursid piiratud, tuleb seda täpsemalt oma tegevusi planeerida. Ootame, et seda tehakse koostöös ülikoolidega ning kaasates neid, kes on vahetult kavade elluviimisega seotud, mitte kabinettide vaikuses „kõiketeadjate“ ametnike omast tarkusest. Riigikogu välis- ja kultuurikomisjon on astunud selles suunas esimesed sammud.
Alarahastatud tulevikusuund
Aasia osakond on pidevalt moderniseerinud oma õppekavu, praegugi on sarnane protsess käimas. Samas on Aasia osakonna tegevust läbi lõikamas mitmed käärid. Meilt oodatakse suuremahulist ja põhjalikku õppetööd, millele kulub enamik energiat. Sellele lisaks nõutakse õppejõududelt Aasia-suunalist teadustööd, mis jääb Eesti „rahvusteadustele“ asetatud rõhuasetuse tõttu tihti tegijate oma lõbuks. Aasia-suunaline teadus on selgelt alarahastatud, et mitte öelda rahastuseta. Ka pole riik selgelt väljendanud, kas meilt oodatakse teadlaste või tegijate koolitamist. Kas rõhk on tulevaste teadurite, professorite ja akadeemikute ettevalmistamisel või soovime saada potentsiaalseid väliseksperte ja salaagente. Need eesmärgid ei ühti.
Pakun, et olemasoleva kompetentsi baasil luuakse Aasia kompetentsi keskus, mis tegeleb mitte üksnes riigi vajadustele vastavate spetsialistide koolitamisega, vaid täidab ka strateegilise partnerina ministeeriumide ja ametkondade tellimustöid, pakkudes eksperthinnanguid Aasiat puudutavates küsimustes.
(Loe lisaks ka KesKus’i 1/2013: „Aasia sajand, mida ei ole“. Viimasel ajal on tavapäratult palju räägitud „Aasia sajandist“ ja Aasia tõusust ning sellega seoses Lääne taandumisest, kuid vähesed on osutanud faktile, et erinevalt Läänest pole ühtset Aasiat olemaski. Leslie Leino räägib, miks asjad nii on.)
