PUIT JA PUUPEAD: Tarmo Tamm mõtiskleb Austria ja Šveitsi näitel, mil moel saame me ise oma majanduskliimat paremuse poole nihutada. Katsu tarbida eestimaist, nii lihtne see ongi.
Hiljuti õnnestus käia koos arhitektidega sealkandis reisil puitarhitektuuriga tutvumas, saime kokku ka kohalike arhitektidega, üks nendest oli just lõpetanud enam kui tuhande aasta vanuse kloostri renoveerimise.
Puit omaenda orust
Ehitades ümber ja juurde midagi, mille vanus on enam kui tuhat aastat, tunned vastutust oma tehtu eest. See vastutus oma kogukonna ees kõlab neis paigus igas lauses. Ühe arhitekti isa oli metsamees ja teise tisler, nad olid maast madalast kasvanud koos puiduga, mida kasutavad oma tänases töös. Koos kliendiga käidi valimas metsas palke, mida siis saeti ja kuivatati täpselt nii, kui arhitekt vajalikuks pidas. Nad pidasid eriti oluliseks kasutada just enda orus kasvanud puitu, et raha läheks oma inimestele, sama kehtis ka kõigi teiste materjalide kohta.
Täiesti elementaarne on, kui kõik kollektiivselt mõtlevad sarnaselt, kuidas mina oma käitumise ja otsustega saan toetada kogukonda, isegi siis, kui see ei ole kõige odavam, sest selline mõtteviis teeb pikas plaanis kõiki jõukamaks. Selliselt mõtlevad nii ametnikud kui ettevõtjad, aga ka arhitektid.
Mõtteviisi tuleb muuta
Kui me soovime jõukust ka Eesti hoovile, peame kõik oma mõtteviisi muutma, muidu paremaks ei lähe ega ole mõtet isegi väga viriseda. Kui räägime näiteks rohekokkuleppest, siis peab see muutuma inimeste ahistamise asemel neile kasulikuks ja mugavaks, Eestil on siin rohkem võita kui enamikul riikidel Euroopas.
Ringmajandus on positiivne asi, aga olmeprügi sorteerimisest kuivaks ja märjaks vast piisab? Ülejäänu teeb ära automaatne sorteerimisliin – hea uudis on see, et sellised on tänapäeval olemas. Biogeense süsiniku kasutus on hea plaan, sest see kasvab tagasi. Puidu kasutus ja metsamajandus on sisuliselt roheleppe alus. Ursula von der Leyeni sõnadega: puitehitus ja AI on meie tulevik.
Mingil imelikul põhjusel üritab aga Eesti näha rohepööret vähemas metsamajandamises ja suuremas metsade kaitse alla võtmises. Tingimustes, kus Eestis on loodus sisuliselt kõige paremas seisus Euroopas, meil on kõige rohkem kaitsealasid, aga samas meie inimeste sissetulekud ja SKP on alla Euroopa keskmise ning riigi eelarve sügavas miinuses. Milleks selline vabatahtlik ja mittevajalik masohhism, on kahjuks arusaamatu.
Lisaks kõigele veel väide, et Eesti on üks Euroopas enim CO2 emiteeriv riik inimese kohta. Statistiline pooltõde – võib sellegi kohta öelda: kui võtame meie emissiooni meile elamiseks antud ruutkilomeetri kohta, oleme koos Soomega üks kõige väiksema emissiooniga riike.
Mõtted õhtusöögist
Mõni aeg tagasi sai käidud Indias, külas dalai-laamal ja Tiibeti parlamendil. New Delhi saginas avanes täiesti teine vaatepilt kui Austrias. Hommikul tööle mineva inimese vaade on sisuliselt õhtusöök. Päeva jooksul võib ta teha endale pikaajaliselt kahjulikke otsuseid, kuid kahjuks ei ole tal võimalust pikalt planeerida, sest kõht on tühi.
Eesti on ilmselgelt siin vahepeal ja on meie otsus, millises suunas soovime liikuda. Igaks juhuks veel kord: koos roheleppega jagatakse palju rikkust ringi ja Eestil on siin väga head võimalused, peame vaid mõistma, kuhu tulevik liigub ja millised tehnoloogiad ja oskused meid edasi parema ja keskkonnasõbralikuma elu suunas viivad ning nendele keskenduma enne teisi. Ettevõtluse piiramine kohapeal ja kõige sisseostmine ei ole siin kahjuks lahendus.
Veel: ühel päeval juhtus riigikogus imelik lugu. Taristuehitajatel on 200 milli aastas puudu, et meie teed korras oleksid. Samal ajal käisid metsaomanikud rääkimas, kuidas riik saaks 200 milli lisamaksusid kui metsa mõistlikult majandada. Kuidas nad küll kokku viia? Oleks viimane aeg pendlit liigutada meie inimeste heaolu suunas, loomulikult koos kestlike arusaamadega.
