LÄTI LUULETAJA JA KULTUURIBUSS: Läti nüüdisaegse kirjandus- ja kultuurielu üks põnevamaid luuletajaid, kriitikuid ja kirjandusteoreetikuid Kārlis Vērdiņš langes Contra ning Evelin Arusti ristküsitluse tule alla. Asi on selles, et Vērdiņš esineb 13. mail Tartus Prima Vista kirjandusfestaril.
Läti nüüdisaegse kirjandus- ja kultuurielu üks põnevamaid luuletajaid, kriitikuid ja kirjandusteoreetikuid Kārlis Vērdiņš tuleb maikuus Tartu kirjandusfestivalile Prima Vista, et kohtuda vestlusringis hea tuttava Contraga. Tartus tuleb kindlasti pajatusi luulest, aga ka eestlaste ja lätlaste kultuurisuhetest üldisemalt. Vērdiņš kohtub eesti publikuga 13. mai õhtul Tartu Kirjanduse Majas.
Sa elad praegu USA-s, St. Louise linnas. Kuidas sa Ameerikasse sattusid?
Washingtoni ülikoolis avati PhD õppuritele võrdleva kirjandusteaduse uurimissuunal uus kursus nimega „Track of international writers“. Lisaks „normaalsele“ doktoriõppele korraldavad nad rahvusvahelistele humanitaarteaduste kraadiga kirjanikele võistlust, mille eesmärgiks on paralleelselt akadeemilise tööga valmis saada ka loominguline projekt.
Ma kohtasin Saksamaal seminaris saksa kirjanikku Matthias Göritzit, kes on ühtlasi loovtöö professor. Tema rääkiski sellest programmist. Soovitaksin seda programmi ka eesti kirjanikele, kes huvituvad uurimistööst ning on valmis neli või viis aastat selles auväärses Ameerika ülikoolis veetma. Pole lihtne teha elus sellist muudatust, kuid kindlasti on asi seda väärt.
Kas sealviibimine on kuidagi ka su luulet mõjutanud?
Mu isiklik loominguline projekt järgnevateks aastateks on romaan sõdadevahelisest Riia linnakultuurist. Ma olen tahtnud seda romaani juba aastaid kirjutada, olen korjanud materjale ning mul olid ka ideed, mida mu tegelased võiksid teha. Kõik, mida ma vajasin, oli pidev surve oma professoritelt, et kirjutamisprotsessiga alustada. Muidu poleks ma suutnud ennast kokku võtta.
Kuidas sulle tundub, kas sinu luule või üleüldse luule sõnum ja sisu peaksid olema lugejale kergesti kättesaadavad või mitte?
Ma arvan, et minu luulet on üsna lihtne mõista. Kogu oma täiskasvanuea olen osalenud mitmetel luulelugemistel nii Lätis kui ka välismaal, sealhulgas mitmeid kordi oma armsal Eestimaal.
See on hea tunne, kui publik luuletustele kuidagigi reageerib. Kui seda ei juhtu ja kui kõik, mis sa saad, on formaalne aplaus, siis on kogu protsess kasutu. Seega, teadlikult või mitteteadlikult on mu luule eesmärgiks saavutada kontakt teiste inimestega. Eestisse tulles poleks publikuga kontakti loomine võimalik ilma tõlgeteta. Olen tänulik, et sa, Contra, mu luuletusi tõlgid. Ma näen, et su tõlked töötavad väga hästi.
On öeldud, et oled meie aja kõige ausam läti luuletaja. Kuidas sa seda kommenteeriksid? Milles seisneb sinu ausus?
Oh, see on lihtsalt veel üks tootemark, mida saab omistada. Ma püüdsin oma viimases raamatus „Täiskasvanud“ („Pieaugušie“, 2015) kirjutada oma isiklikust kogemusest. Luule ei ole ainult „aus“ olemine, see on samavõrra kunst käsitleda oma kogemusi viisil, mis oleks teistele inimestele arusaadav.
Ma olen alati rohkem rõhku pööranud luule vormiküsimustele kui aususele. Ma tunnen, et luule vorm on otsustava tähtsusega luule sõnumi edasiandmisel.
Kuivõrd oled sa kursis eesti luulega? Kas läti luules on midagi, mida eesti luules pole? Või on eesti luules midagi, millest läti luule võiks eeskuju võtta?
Mõeldes eesti luulele, mõtlen ma rohkem või vähem oma generatsiooni luuletajatele – Kristiina, Contra, fs, Kätlin, Jan, Elo, Indrek, Igor, Jürgen, Triin… Ja loomulikult teie auväärsele vanemale põlvkonnale. Tänu Guntars Godiņšile on lätlased üsna kursis eesti luulega – „Kalevipojast“ saati. Hiljuti avaldati Hasso Krulli raamat. Ma loodan seda lugeda, kui tagasi Lätti jõuan.
Mul on tunne, et eesti luule on mõnevõrra „kuivem“, intellektuaalsem, emotsionaalselt mahasurutum. Samal ajal on läti luule palju emotsionaalsem, põhineb rohkem meeltel kui reflektsioonil. Siiski pole erinevused ilmselt nii suured võrreldes kaasaegse ameerika luulega. Ma loen luulet Poetryst või The New Yorkerist ja ma lihtsalt ei mõista neid! Läti luules pole tegelikult olnud märkimisväärset sürrealismi mõju, mida võime leida eesti luulest. Näiteks Ilmar Laabani või Andres Ehini luule.
Aga läti luules on hiljuti toimunud areng, mida on mõjutanud kontseptualism – Einārs Pelšs, kes elab Preiļi linnas, kirjutab suurepäraseid kontseptuaalseid luuletusi, nii visuaalseid luuletusi kui ka häälutusi (sound poems). Anna Auziņa, üks paremaid minu aja luuletajaid, andis just välja uue raamatu „Anna veimevaka lehm“ („Annas pūra govs“, 2017). Selles kogus leidub hämmastav luuletus „Teadvus“ („Apziņa“). Need on fragmentaarsed märkmed, millele on käsikirjas lisatud erinevat värvi ääremärkused. Minu arvates on see oivaline. Ma olen viimastel aastatel isegi katsetanud eri vormi luulet, sealhulgas Google’ist ja Facebookist inspireeritud luulet, ka ready-made-luulet. Hiljaaegu kirjutasin luuletuse „Baltic Google Map“, see on täiesti dada-luuletus. Seda ma kavatsen Tartus lugeda.
Ma ei tea, kuidas kontseptualism eesti luules töötab. Ma tean, et Aare Pilv on juba kümmekond aastat tagasi tõlkinud Lev Rubinsteini valitud luuletusi. Seega peaksid eestlased sellise kirjutuslaadiga tuttavad olema.
Sa kirjutad ka kriitikat. Miks sa alustasid kriitika kirjutamist? Milline on kriitika roll tänapäeva Lätis?
Ma arvan, et ma alustasin kriitika kirjutamist puhtalt kiusu pärast. Mulle näis oluline avaldada luulearvustusi meie suurimas päevalehes Diena, meenutamaks inimestele, et luule siiski veel eksisteerib ja et luule on tegelikult üsna hea ja tähtis asi.
Alates aastast 2010 kuni 2015 olin ma arvustuserubriigi toimetaja meie kirjandusajakirjas Latvju Teksti. Mulle tundub, et me suutsime luua päris korraliku kaastööde baasi ning avaldasime arvustusi peaaegu kõigile olulistele sel perioodil trükivalgust näinud raamatutele. Mitmel põhjusel see ajakiri paraku enam ei eksisteeri.
Ma ei ole tegelikult väga huvitatud arvustuste kirjutamisest, kuna selle tulem on teiste kirjanike võimalik solvumine, mistõttu nad enam ei räägi sinuga. Või helistavad ja ähvardavad sulle tappa anda. Võib-olla on aeg lasta teistel inimestel arvustusi kirjutada ja oma arvamust avaldada.
Sa oled ka kirjandusuurija. Mis on sinu peamine uurimisteema?
Jah, see on oluline osa minu elust. Ma töötan Läti Ülikoolis kirjanduse, folkloori ja kunstide instituudis. Minu uurimistöö keskendub seksuaalvähemuste, soo ja seksuaalsuse uurimisele läti kirjanduses ja kultuuris. See on väga paeluv teema ning on üllatav, kui palju erinevat materjali selle kohta läti tänapäevases kultuuris leidub.
Lätis on väga vähe inimesi, kes selle teemaga praegu tegelevad. Tore on näha, et ka Eestis tuntakse selle uurimisvaldkonna vastu huvi.
Sa oled öelnud, et Läti Kirjanike Liidus ei ole väga palju noori liikmeid. Mis sinu arvates on selle situatsiooni põhjustanud? Mis roll on Läti Kirjanike Liidul tänapäeval?
Läti Kirjanike Liidul ei ole nii palju õnne olnud kui Eesti omal. Selle ilus hoone Riia kesklinnas Vērmane pargi vastas denatsionaliseeriti 1990-ndatel. Majanduslik seis ei ole kiita. Liit kaotas oma intellektuaalse tähtsuse Nõukogude ajal ning pole paraku uut identiteeti leidnud.
Muidugi, kirjanike liit organiseerib õppeprogramme noortele kirjanikele ning osaleb septembrikuus toimuva festivali „Dzejas dienas“ (Luulepäevad) korraldamisel ning annab välja kirjanduse aastaauhindu.
Aga see on stagneeruv organisatsioon. Liit koondab umbes 260 liiget ning ainult 2,7% neist on nooremad kui mina. Ja ma olen praegu 37! Noored autorid ei näe vajadust kirjanike liidu liikmeks astuda.
Sa oled võtnud sõna Läti kultuuri rahastamise teemadel. Mis põhjusel on kultuur Lätis nii alarahastatud?
Noh, alati kui küsida mõnelt kultuurivälja esindajalt, alustab ta jutuga, kuivõrd alarahastatud kunst on. Meie Kultuurkapitalil (Kultūrkapitāla Fonds) on vähem raha kui teie omal ja kirjanik olla on siiani Lätis pelgalt hobi.
Samal ajal on küsimus hariduses ja väärtustes – kui meil on raha, siis tõenäolisemalt me kulutame selle mõnele esteetiliselt ja ideoloogiliselt konservatiivsemale projektile. Teate küll, rahvusromantism seondub siiani paljudele inimestele kunsti mõistega.
Kui me vaatame, milliseid filmiprojekte toetatakse, millised muusikateosed saavad festivalidele, siis näeme, et need otsused lähtuvad enamasti väikese rahva kaitsepositsioonist. Meie kultuur näeb ennast talupojakultuuri järeltulijana ning muutub kirglikuks siis, kui räägitakse iga regiooni rahvarõivaste korrektsest valmistamisest ja kandmisest. Meil oli isegi telesaade sellest.
Ning lõpuks vähem formaalsem küsimus: millised hobid sul on? Mida sa teed vabal ajal?
Mul ei ole vaba aega. St. Louises ma lihtsalt istun kodus ning loen raamatuid ja artikleid oma õpingute jaoks. Lätis ootavad mind teised tööd.
Mulle meeldib Riias teatris käia ja muusikat kuulata. Ning teha paar jooki sõpradega. Või vahel kolm. Või neli.
Rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista toimub 8.–13. maini Tartus.
Läti Kirjanike Liidul ei ole nii palju õnne olnud kui Eesti omal. Liit koondab umbes 260 liiget ning ainult 2,7% neist on nooremad kui mina. Ja ma olen praegu 37!
Ma ei ole väga huvitatud arvustuste kirjutamisest, kuna tulem on teiste kirjanike solvumine, mistõttu nad enam ei räägi sinuga. Või helistavad ja ähvardavad tappa anda.
