PIIRIPEALSELT: Setomaa Venemaa-poolsel küljel käisid argikultuuri ja religioossete maastikega tutvumas Tallinna Ülikooli EHI maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur, folklorist Marju Kõivupuu ja doktorant Kristiina Tiideberg. Reisikirja tegi Marju.

 Kui võrokese käest küsida, kes on setod, vastab ta, et setod on õigeusklikud võrokesed, kes paluvad eesti keeles vene jumalat.Tõsi ta on, ettubli tuhat aastat kuulumist vene õigeusu ehk kreekakatoliku ehk ortodoksi (sõnast „ortodoksia“ – õige austamine) kultuuriruumi on vorminud-kujundanud nii setode identiteeti kui ka kultuuri. Kuid mitte ainult – vähemalt Eestimaa-poolsel Setomaal on juba õige mitu põlve elatud sedasi, et ühe korraliku seto pere püsiliikmeks on olnud ka vähemalt üks folklorist või etnograaf. Nii et kui mõnelt setolt teinekord ühe või teise asja kohta küsida, vaatab ta sulle uurivalt otsa ja tahab omakorda teda, kuidas küsija tahaks, et talle seletataks – kas nii, nagu kadunud Vaike Sarv[1] arvas, nii nagu Ingrid Rüütel on kirjutanud või nii nagu Valgu Heiki, Hao Paul või mõni teine kõrge kooliharidusega seto-asjanduse autoriteet väidab.

Setod ja piir

Jätame siinkohal setode ja humanitaaride pikaajalised ja viljakad intiimsuhted sinnapaika ning kõneleme setodest ja piirist.

Religioosse ja poliitilise piiri diskurss on setode olemusse, nende vaimsesse ja materiaalsesse kultuuri lahutamatult sisse kirjutatud. Tundub, et ilma piiripäälsuseta – ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – setod nagu polekski õiged setod. Piiripäälse rahva õnn ja õnnetus kajastub ka setode hümnis, mille teksti autor on ise samuti piiripäälne, aga ka rahvusvaheline mees Jaan Räppo (1880 Räpina – 1958 Kiiev)[2], kelle sulest on muuseas pärit ka tänaseks üldtuntud seltskonnalaul „haanimehest, kiä vei lubjakivve kats kõrd päävän Võrolõ“.

Visati meid ütte viirde,

tõistõ viirde tougati –

sääl meid surbi Säksa rüütli’,

Vinne vürsti’ vindsodi’.

/- – -/

Küll oll rassõ ello ellä’,

Pühä Esä Maar´amaal,

küll oll rassõ koto tetä’,

katõ ilma veere pääl.

Etnonüümi „seto“ on rahvaetümoloogiliselt seletanud piiri-mõiste kaudu – ei ole ta see ega tuu; toponüümi „Setomaa“ omakorda kui sõtu maad, sõdade maad. Teadaolevalt kasutati etnonüümi „setu(o)“ esimest korda ajakirjas Inland 1860. aastal. Varemalt kutsuti seda „katõ ilma veere pääl“ elavat rahvakildu lihtsalt Pihkva eestlasteks[3]. Kuna eesti keeles on sõnal „setu“ väheke alavääristav maik man ja sageli on pruugitud seda koguni sõimusõnana, on nüüdisajal heaks tavaks kõnelda-kirjutada setodest. Nii nagu näiteks hästikasvatatud ja haritud inimene eelistab etnonüümi „saam“ „laplasele“.

Veepiir [marju1] kajastub omakordatänaste Podmotsa (vene Podmogiltsõ) küla setode folklooris – selle küla mehed olla nimelt leiutanud nii vägeva hüppelaua, et kui Pihkva järvesopi Eesti-poolsest osast sellel hoogu võtta, maabud teisel pool vett Venemaa territooriumile jäävas Kuljes. Kulje kiriku kullast kuplid paistavad Podmotsa üle vee kätte ja tuletavad meelde neid ilusaid aegu enne NSV-d, kui Setomaa oli veel üks tervik. Teadupoolest kuulubki umbes-täpselt kaks kolmandikku ajaloolisest Setomaast Venemaale, kuhu pääsemiseks tuleb lunastada viisa. See ei maksa vähe.

Rahvapärane religioon

Nii siin- kui seapool piiri elavatest setodest – ja otse loomulikult venelastest – kõneldes ei saa me üle ega ümber religioossusest, mis avaldub nii inimeste argikäitumises kui ka maastikul.

Teispool piiri, Eesti-Vene rajajoonele suhteliselt lähedal kõrgub taevasse kivikuhjatisele püstitatud pompoosne tammepuust rist[marju2] , mida tuntakse ka Putini ristina. See on pühendatud kõigile neile, kes on Pihkvamaa heaks midagigi sessinatses elus korda saatnud. Säälsamas on kivile asetatud roostekarva, auklikuks kulunud sõdurikiiver, mille juurde on poetatud münte[Maiki3] . Teises maailmasõjas saavutatud võit fašismi üle on venelaste jaoks vääramatult (ka) religioosse tähendusega ning võitu tähistavate ja sündmust meenutavate memoriaalide juurde on nõukogudejärgsel perioodil püstitatud freespalkidest tsässonaid, mis erinevad traditsioonilistest külakabelitest oma arhitektuurilise lahenduse ja väljanägemise poolest.

Tsässonad ning kiviristid on vaieldamatult osa Petseri-Pihkvamaa religioossest maastikust (Pikemat lugu tsässonatest vaata KesKus 9/2011). Traditsioonipõhiselt peaks olema tsässonad avatud, et teeline saaks varju ning tarvidusel oma palve palutud. Kuid nagu kuulda, veeretatakse pühal Maarjamaalgi hiitest juba pühakividki minema, mis siis veel pühakodadesse asetatud pühapiltidest, pühaserättidest ja teistest kunstiväärtustest kõnelda. Nii et kindlam on hoida ilmalikud ja religioossed kultuuriväärtused luku taga. Meeldivaks erandiks on uus tsässon Radaja külas[marju4] , mis on avatud ning rikkalikult pühapiltidega sisustatud.

Massiivseid, veidi salapäraseid ajahambast puretud kiviriste võib leida nii kirikute-tsässonate lähedusest, kalmistutelt kui ka pühade lätete juurest. Ristid sümboliseerivad ennekõike maa kuulumist õigeusu kultuuriruumi, kohalikud on käinud nende juures tervist nõutamas ja pärimusjutud teavad kõnelda, et kes iganes ka ei prooviks mõnd säherdust püha risti kuhugi toimetada, on rist oma vanas kohas tagasi ning tegu ei jää kindlasti mitte karistuseta. Venemaa rahvapärases õigeusus on kohati olnud kombeks ka kiviristid rituaalselt riietada, Petseri-Pihkvamaal tänapäeval selle kombe jälgi ei ole õnnestunud avastada.

Plastpudelid püha veega

Irboska pühadel lätetel[marju5]  puhkame jalga ja kuulame allikate hingekosutavat kohinat pooleks turistide jutuvadaga. Meie pingi juurde tuleb üks noorepoolne mees ning viisakalt küsides, ega ta meid sega, laob meie kõrvale pingile õige mitu tühja suuremat mõõtu plastpudelit. Meesinimene asub end lahti riietama, jättes jalga vaid sitsist bokserid, ja kraamib kotist välja vahetusplätud ning suskab need paljaste varvaste otsa. Seejärel suundub allikale, kus peseb oma patust ihu püha veega, ootab, kui keha on õhu käes kuivanud, võtab kaasavõetud pudelid elusat püha vett täis ja tuleb tagasi riietuma. Kõiki neid toiminguid saadab enesestmõistetavalt kombekohane ristilöömine. Turistid ja nende võsukesed kilkavad ja plädistavad allikal niisama rõõmsalt ringi ning neile filosoofilisemat laadi toimetused korda ei lähe.

Irboska linnuse taha püha pärna otsa on seotud ohvrilindikesi ja [Maiki6] -vidinaid nagu siinpool piirigi on kombeks, ja ikka igasuguseid – Georgi lindikestest juukseklõpsudeni. Kalmistutel torkavad silma marmorisse graveeritud portreedega hauakivid, millele on hakatud lisama taas kristlikku sümboolikat – ristimärke ja ikoone –, mida nõukogude ajal välditi. Nii mõnedki moodsa aja kalmutähised jäljendavad sajanditevanuseid kiviriste nii oma kuju kui sümboolika poolest. Lahkunute portreteerimine hauasammastel ja ristidelgi hoogustus nõukogude ajal, kui kristliku sümboolika avalikku kasutamisse suhtuti taunivalt.

Kuid kalmistute sotsiaalne funktsioon on alles. Ükskõik kui moodne ja luksuslik kalmukujundus ka poleks, ükskõik kui väike hauaplats ka poleks, alati on seal ruumi lauakesele ja pinkidele, et elavad saaksid koos lahkunutega ühiselt einet võtta, et vähemalt kord aastas saaks suguvõsa kokku kalmuliste mail. Ohtrad kuhilad kirevatest plastlilledest pärgi, mis kalme ehivad, tekitavad nõutuse tunde – pea ainsad elavad taimed, mis kalmudel leida, on malts ja ohakas ning prahi mahapanekupaigad asuvad otse kalmistu peavärava ees.

Sosnovski karuputke metsad

Venemaa on kontrastide maa. Niisugust üüratut vahet vaesuse ja rikkuse vahel, nagu siinsamas lähedal raja taga näha, ei oska me Eestis ilmselt ette kujutada. Slaavi vaesus ja slaavi rikkus, slaavi puhtus ja kord ning slaavi korratus ja minnalaskmine on oma eheduses vaieldamatult muljetavaldavad.

Selliseid tööstusmaastikke avatud kaevandustega nagu Petserimaal Kolomno kandis näha, on tänases Eestis ka juba raske ette kujutada. Nagu kõikjal lokkavaid Sosnovski karuputke metsigi. Tühjenenud keskuskülad annavad aga nii siin- kui ka sealpool piiri tunnistust kolhoosikorra lühiajalisest õitsengust.

Luhamaa piiripunkti territooriumil tuleb meie auto juurde heas toitumuses rebane, uudistab kahte väsinud reisilist ivake ja läheb siis kuhugi „sinna“ oma rebaseasju edasi ajama. Ma olen täheldanud, et iseäranis seto mehed, kui nad naeratavad, on natuke rebase nägu. Sellised kelmikalt kavalad, heasoovlikud ja sõbralikud, kellel on piiripäälses maailmas oma seto asjad ajada. Piiripäälsed on nutikad ja sitked[marju7] .

 MEIL ON NAD EESTLASED: Venemaal pole setod eestlased, vaid on kuulutatud omaette rahvuseks.

 Teed Vene-Setomaal on viidastamata. Orienteerumiseks tuli kombineerida topokaarti suulise kohakirjeldusliku infoga ja tulemus ei olnudki kokkuvõttes alati kõige hullem.

Vladimir Putini eestvõttel on algatatud kogu maa telefoniseerimine (tegelikult juba kaks aastat tagasi – toim.) – ka ilmvõimatutes, täiesti inimtühjades paikades silmasime sinistesse plastikpesadesse paigutatud punaseid telefoniaparaate, mis tekitasid vägisi tarviduse parafraseerida Ökuli-nimelist tegelast A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi“ raamatust: „Paluks elistata. Koputata ei ole vaia[marju8] !“

Kui siinpool piiri räägime setodest kui kaksikidentiteediga etnilisest rühmast, siis teispool piiri on setod kuulutatud omaette rahvaks. Nimelt tehti 2010. aasta 7. juunil Venemaa Föderatsiooni valitsuse otsusega Venemaa väikesearvuliste rahvuste nimekirja muudatus ning sinna kanti 46. rahvusena ka setod, keda siinkirjutajale teadaolevalt elab 2002. aasta rahvaloenduse andmeil Venemaal umbes mõnisada inimest. Vahemärkusena olgu öeldud, et konsulteerisin ses küsimuses – kus ja kuipalju setosid Venemaal ikkagi võiks elada – oma hea kolleegi Aivar Jürgensoniga, kes on põhjalikult tegelenud eestlaste diasporaa uurimisega Venemaal, ja sain teada, et näiteks Krasnojarski krais elavat teadaolevalt üle saja seto, sellele lisaks veel Uus-Petserisse ja linna kolinud rahvas.

Petseri rajoonis peaks teoreetiliselt elama umbes 70 setot ning Pihkva oblasti kuberner Andrei Turtšaki initsiatiivil on välja töötatud ka setode kui unikaalse rahvakillu säilitamise programm. Sellest annab tunnistust ka näiteks Radaja (vene Sigovo) külla asutatud seto talumuuseum (Muzei-usadba narodnosti seto[marju9]  – vaata ka http://www.setomaa.ee).

Ent Radaja külas on veel teinegi seto kultuurile pühendatud muuseum – eramuuseum, mille asutas Peterburist pärit Tatjana Ogarjova, kes ostis endale Radajasse suvekodu. Praegu elab ta seal juba aasta ringi ja on vaieldamatult piirkonna üks koloriitsemaid ning innukamaid setofiile.