Jälle uus koht avatud! Seekord Rataskaevu tänaval. Seda kuuldes ja teada saades, et massid pole jõudnud sinna veel kaema minna, otsustasin koha kiirelt üle vaadata.
SISEKUJUNDUSE SUURED PLUSSID
Sohvabaar on sisekujunduselt hästi läbimõeldud. Midagi ei ole liiast ja midagi ei ole puudu. On värve, on avarust, samas ka võimalus teistest külastajatest eralduda. See meeldis mulle eriti, istud sõpradega maha, tõmbad kardina ette ja, volllaaa, teisi nagu polekski. Seega sisekujundajatele kestvad kiiduavaldused.
(Tuli tahtmine kohe välja uurida, kelle osavad näpud siin toimetanud on. Margis Jõesaare nime jätan igatahes meelde.)
Natuke pelgasime toitu mekkima hakata, äkki tõmbab siiani üdini positiivsed muljed alla.
MENÜÜ: LÜHIKE, ENT ADEKVAATNE
Menüü ei ole pikk, kuid esindatud kõik mis vaja: paar kala-, kana- ja liharooga, lisaks näkse, pastad, supid ja magustoite isegi rohkem kui kaks.
Proovisime: Sohvabaari salat – kerge, värviline ? ei üllatanud, kuid valikut kahetsema ka ei pidanud.
Idamaine soe salat (klaasnuudlite, tulise broilerifilee ja hiidkrevettidega, Thai seasoning kastmega) – enne rannahooaega ühele peenele preilile paras prae eest.
Terav kookospiima kanasupp – “aasia kooreks” kutsutud kookospiim on mind alati veidike ettevaatlikuks teinud, aga et väljas prrrr kui külm, tuli tahtmine end seestpoolt soojendada. Seda eesmärki ta ka täitis ja suu jäi mõnusalt õhetama tükiks ajaks.
Praetud koha (spargliga ja wasabi kartulipüreega, Mango-ingverikaste) – kala nagu kala ikka ja kindlasti saab sellest suur lemmik neile, kes ingverit armastavad (kastmes oli seda ohtralt).
Pardifilee (rosmariini ja apelsinidega gratineeritult, risotto, punaveinikaste) – pisut üleküpsetatud parti aitas leevendada võrratu punaveinikaste. (Oli kange tahtmine minna kööki ja küsida kokalt kastet purgiga koju kaasa, head ampsu oskan ma isegi praadida. Ja selle kastmega, uskuge mind, võluksin kõik ära)
Lamba sisefilee (tüümiani ja küüslauguga marineeritult, ürdikartulite ja köögiviljamosaiigiga, Pinot noir kaste) – 10punkti (?ja sõnu polegi vaja?)
KOKKUVÕTTEKS
Olgu veel mainitud, et praed on vägagi suured ja ma pidasin – peale eelrooga ja praadi – pika sisemonoloogi teemal, kas jaksan ka magustoitu süüa või mitte. Lõpuks otsustasin, et väärikas söömaaeg PEAB siiski magustoiduga lõppema.
Aga ei hakka siinkohal kirjeldama, minge ja proovige parem ise. Ahjaa, üks soovitus veel, ärge ettekandjaid seal väga ehmatage, on teised naa aravõitu.