UNUSTATUD RAAMAT: Vahva rahvalaulik ja mõnus mälumängur Ivo Linna tundis ühel hetkel, et igatseb hüperboloidi ning kraamis oma riiulist välja vastava raamatu. Head matka Tolstoi sissetallatud radadel meile kõigile!
Ma mõtlen ikka aeg-ajalt selle peale, milliseid raamatuid ma kõik unustada olen suutnud. Neid on palju. See on ka üks põhjus, miks mulle hirmsasti meeldib vahepeal raamaturiiulitest raamatuid välja võtta ja neid niisama edasi-tagasi lapata. Lihtsalt vaadata, mis seal on – ja mis on meelest läinud. Teinekord võtab selline raamat sul ninast kinni ning surub selle endasse ja siis toimub tore mäluvärskendus.
*
Mõni aeg tagasi koristasingi ühte riiulit – oma arust. Ja mulle sattus kätte üks raamat, mille olin mõnedki head aastad tagasi nostalgiapuhangu ajel ostnud kohalikust, tollal veel tegutsenud Muhu antiigiärist. Ostsin, torkasin riiulisse ja unustasin jälle ära, ehkki see oli minu lapsepõlve raamat.
(Ei hakka siin üldse teesklema, et võtan ülelugemiseks ette mingisuguse tohutu filosoofilise teose ja kukun seda omaette lahkama. Ei! Rõõmu saab tunda ka lihtsatest asjadest!)
Niisiis sattus eelmainitud riiulit kasides – üle 50 aasta vahepeatuse järel – näppu raamat, mis mind lapsena või isegi hilisemas noorpõlves tohutult erutas. Ma usun, et see on teos, mida me kõik teame, minuvanused vähemalt, nooremad tunnevad asja ära muidugi ühe maailmakuulsa laulu põhjal, mida esitas ansambel Vennaskond.
Niisiis, lugupeetud daamid ja härrad, Aleksei Tolstoi kirjutatud lugu „Insener Garini hüperboloid“, mis muu!
Kohe kui lehekesed lahti keerasin, meenus, et ei lugenud seda teismelisena mitte vaid ühe korra, vaid ikka määratult rohkem. Lisaks tekstile olid raamatus väga huvitavad joonistused, mis mulle tohutult meeldisid. Nojah. Tol ajal olid raamatud ju tihtipeale illustreeritud.
*
Meenutan „Hüperboloidi“ lehitsedes vana erutust. Sa pagan, see tunne! See kõikvõimsuse ja lahtise tuleviku tajumine, noh, et käes on niisugune ulmeline tehnikaareng, et kohe-kohe läheme ja vallutame Marsi ja hakkame Veenusele õunapuid istutama – või vastupidi. Sest kõik see on ju võimalik!
Ja nüüd siis sattus see mulle ühel kenal õhtutunnil ilusti jälle kord kätte ja nii ma mõtlesin, et mis siis ikka – loeme uuesti läbi. Ning pean mainima, et väga hea unustatud raamat on. Eks omajagu tunnetust tule muidugi lisaks, ikka ju kipub asi nii kulgema, et kui vanemana loed neid vanu lemmikuid üle, siis näed asju hoopis teistpidi.
Huvitaval kombel tuli kõik kohe meelde, mis seal toimus. Eriti Gaston Pardinokk ja Rollingu-nimeline tegelane ja kõik need teised värvikad kujud. Peab ütlema, et vaesel Tolstoil oli seda fantaasiat küll ja küll, kui ta võttis sellise raamatu kirjutada.
Teine asi, mis mulle sealt nüüd ilmnes ja millele ma noil ammustel aegadel tähelepanu ei osanud pöörata, olid maailmakodanikest nõukogudeliitlased. Loe ja imesta! Tuleb välja, et liikumine Nõukogude Liidu ning lääne vahel oli nii vaba, et aina imesta! Kuhu need tegelased kõik ei sattunud ja kus nad ka ei käinud! Jalutasid enesekindlalt Pariisis ja mujal, einoh, tõesti, kerge muigega tutvusin nõukogudemaaga, mida kunagi eksisteerinud pole.
*
Ning – nagu juba mainitud – loomulikult ei tohi unustada, et toonasele tõeliselt heale ulmeraamatule omaselt on kõik ka joonistel olemas. Siinkohal näiteks saame teada, kuidas ehitada seda hüperboloidi. Ja ma mõtlesin lapsena tõemeeli, et pagan küll teid, kõik te optikud ja insenerid ja füüsikud, et miks te seda hüperboloidi siis ei suuda teha? Sest see on ju üks imeriist. Kasvõi suure hulga puude saagimiseks. Saed kiirega juppideks ja kõik on tore. Igasuguseid asju saaks teha!
Ma olin tolleaegsetes teadlastes kohe pettunud. Et mis nad siis jamavad, tehku ära, kui kirjanik on sulle juba ette joonistanud, milleks luuslanki lüüa ja niisama jurada. Mäletan, et ajuti tekkis koguni selline tunne, et ju see aparaat on olnud ikka ka kusagil, et ta seda nii elavalt kirjeldas, ju ta on. Aga kas läks ehk kaotsi? Siis jälle: ent joonis on ju alles, miks nad… jne, jne.
*
Raamat on niisiis igavene põnev ja nüüd seda uuesti läbi lugedes märkasin ühtäkki, et seal on ka teatud hümnus armastusele. Ning eks seda maailma majanduse põhjalaskmist oli seal puudutatud, kus sulakulda tuli nii palju, kui tahad ja – kullahinnad muudkui langesid ning langesid…
Ses suhtes ei oskagi öelda, kas teos on naljakas või õpetlik, aga igal juhul kordamist vääriv lugemine. Vajusingi hetkel mõttesse, et jah, üks asi veel, inimese ihad ja soovid… Et, kurat küll, ei teagi, mida see inimkond üldse taga ajab. Neid soove on nii kuradi palju! Kõik tahaksid kogu aeg muuta midagi ja kui vähegi võimalik, siis vähemalt kogu maailma, kui mitte koguni kogu Päikesesüsteemi. Ent kuidas see siis meil välja kukub? Kas halvemini? Või paremini?
Ning pisut noorusaegset dramaatikat manu: mäletan, et raksakas käis ikka läbi, kui Gaston Pardinokk kiirega pooleks lõigatakse – kui see tahab jälle oma pahategusid tegema tulla.
*
Nüüd aga neile kodanikele, kes Trubetsky lugu on kuulnud, aga kelle käsi pole pärast Tolstoi teose järele sirutunud: hakkame lugema, misasi see hüperboloid on!
Sest vähemalt ajamaigu saab suhu ning hüppena edasi võiks sirvida üle ka Marsi-reisi raamatu „Aelita“. Ka väga hea lugu! Noorena meeldis mulle eriti toonane kosmosepropaganda, mõelge ikka, mis aeg! Gagarin juba läks! Ja no ameeriklased ka seal midagi susserdasid! Selline tunne oli noorukil, et ega’s midagi, kohe see Marsi-reis toimubki! „Aelitas“ oli asi veel kuidagi eriti lihtsaks tehtud – kuskile plangu peale oli pandud lihtsalt käsitsikirjutatud teade, et kes soovib sõita Marsile, tulge kolmapäeval kell 12 umbes kohale ja – padavai! Lendame! Ehitasid mingi munakese valmis ja läks!
Nii et – seda kõike võiks nooremad küll lugeda! Ja vanemad ka! Puhtast igavusest! Võiksid ju üheks õhtuks seriaalide vahtimise ära jätta ja selle Gagarini läbi hekseldada – vähemalt lõuatäie naerda saab.
