JALUTUSKÄIK PEALINNAS: Tallinna linn ei seostu ilmselt just eriti maalise iseloomuga majapidamise ehk mõisaga. Tänapäevasest vaatenurgast vaadates – seoseid ei olegi. Aga kui suunata oma pilk möödunusse, siis sisuliselt vaatavad mõisaga seotud märgid meile otsa pea igal sammul. Eesti mõisate uurija Alo Särg kirjeldab Tallinna mõisamaastikku ja praeguse pealinna maadel asuvaid kunagisi mõisaid, millest on üllataval kombel veel üht-teist alles.
Suures osas tänase Tallinna territooriumil on ajalooliselt tegelikult asetsenud mõisad. Võib-olla tasukski meenutada Ülemiste vanakese muistendit. Mäletatavasti on seal öeldud, et Tallinn ei valmi mitte kunagi. Ülemiste vanakese aegadest tänaseni on see fakt paika pidanud ja küllap peab ka edaspidi. Ja linn mitte ainult ei saa kunagi valmis, vaid ei lõpeta kunagi ka oma kasvamist. Sisuliselt on tegemist mitmetasandilise struktuuriga, organismiga, mille areng toimub nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt.
Vanad mõisa-alad
Eelneva kinnituseks tasub vaid heita pilk linnale Tallinna lahelt. Kui nüüd läheneda asjadele veidike meelevaldselt ning kujutada keskaegset Tallinna linna vaid linnamüüri sees asetseva hoonete kogumikuna, siis on kogu linna kasvumäär ehk ütlematagi selge. Täpsuse mõttes peab aga siinkohal siiski märkima, et eelnimetatud müüriga linna ümbritses pärjana eeslinn, kus asusid linnakodanike aiamaad, aga ka mõned mustemad ametid-tööstused. Kuid kogu maa, mis eeslinnadest väljapoole jäi, kuulus linna ümbritsevatele mõisatele.
Suurimat lõivu linnale on maksnud tõenäoliselt Jälgimäe, Mõigu, Rae, Väo ja Haabersti mõisad. Nimetatute tuumikalad ehk mõisa südamed siiski veel linna alla ei kuulu, välja arvatud ühe erandina. Nimelt asus Haabersti mõisa peahoone koos majandushoonetega tänase Tallinna loomaaia peasissekäigu vastas kõrgendikul. Mõisa hoonetest on säilinud üksnes pisike, teiste majade vahele peitunud kuivati. Mõisa nimi – Haabersti – elab aga oma elu edasi.
Nimi ise kujunes välja 17. sajandil esinedes saksakeelsel nimekujul Habers või Habers Hof, tähendades eesti keelde ümber panduna “Kaera” või siis täpsemalt “Kaera mõisa”.
Kaera kui teraviljaga seob mõisa nime lihtne loogika: mõisamaade renti maksti suures osas nimelt kaeraga. Lokkasid ju mõisa põllud veel paar-kolmkümmend aastatki tagasi, ka tänase Rocca al Mare kaubanduskeskuse, Saku Suurhalli ja Rimi kohal, andes nime muu hulgas ka Mõisapõllu ja Kaeravälja tänavatele. Ning muidugi ka endise mõisasüdame lähedusest algavale Mõisa tänavale. Aga isegi sellega veel Haabersti osa linnapildi kujundamises ei piirdunud.
Tänase Circle K tankla kohal asus mõisa kõrts, mis andis nime kõrvalasuvale Mäekõrtsi tänavale ning loomaaia peavärava läheduses kõrgemal künkal asunud mõisa tuuleveski Veskimetsale. Tänaseks on Veskimetsa nimi laienenud tervele piirkonnale.
Sarnaselt on piirkonna nimetusena Tallinna teises servas kasutusel nimetus Väo, kuigi tänane Väona tuntav piirkond ei lange kokku mõisasüdame kunagise asukohaga, paiknedes tänase Priisle tänava piirkonnas.
Aiamaast “mõisaks”
- sajandil hakati linnamaade äärealadele jäävaid alasid kruntima ning rentima või müüma, eelkõige linna ametitega seotud kodanikele, bürgermeistritele, rae liikmetele ja kaupmeestele.
Kõige esimesena krunditi aastatel 1653–56 nn Kristiine heinamaad. Järgnesid Kivimäe (nii kutsuti sel ajal Lasnamäge) aluse, Kadaka tee ja Haapsalu maantee ümbruse krundistamised. Uued omanikud olid kohustatud oma maad võsast puhastama ning kraavidega ümbritsema.
Muide, tänane Kristiine piirkonna tänavate võrk järgib suures osas neid endisi krundipiire. Maamõõtja Samuel Waxelbergi Tallinna kaardil on 1688. aastal ära märgitud 23 Hof’i ehk siis majapidamist. Neist 15 asusid Kristiine heinamaal, seitse tänases Kadriorus ja üks Juhkentalis.
Suvemõisate koguarv jäi enam-vähem samadesse piiridesse 20. sajandi alguseni. Siis aga kutsuti neid majapidamisi Höfchen’iteks – mõisakesteks.
Olemuslikult püüdsid need suuremal või väiksemal määral lihtsalt mõisaõhustikku jäljendada, tähendades pigem suviseid elukohtasid, suvilaid. Põhjasõda tõmbas aga kõigele sellele kriipsu peale, alles olukorra normaliseerumisel hakati suvemõisu uuesti üles ehitama. Eeskuju näitasid kõrgemad võimukandjad.
Näiteks sai kindralfeldmarssal vürst Dolgoruki Köningsthali suvemõisa omanikuks; Löwenruh’ suvemõisa omanikuks sai kuberner Friedrich von Löwen, jne. Ent suvemõisate taastamises mängis kahtlemata suurimat rolli tsaar Peeter I, kes ostis Lasnamäe veeru alt kokku mitme suvemõisa maad ning hakkas sinna rajama nn Kuningamõisa. Hiljem hakkas see kandma nime Catharinenthal ehk eesti keeli Kadriorg. Uuesti tekkivaid suvemõisaid hakatigi keisri eeskujul nimetama naisenimedega. Nii tekkisid kaardile Annenhof, Natalienthal, Clementinenthal, Luisenthal jne. Kusjuures mitme mõisa puhul muudeti omanike vahetuse korral ka mõisa nimi uue omaniku abikaasa järgi ära.
Nii sai Annehofist Marienthal, Natalienthalist Charlottenthal jne. Mitmes suvemõisas rajati kaunid pargid, kasutades kaskaadide ja tiigikeste jaoks ära sealseid allikaid ja ojakesi. Hiljem arendati neist välja suuremad töönduslikud kalatiigid. Eriti suurejooneliselt võeti selline lähenemine omaks Löwenruh’s, Charlotenthalis, Marienthalis ja Gertrudenlustis. Mõned kalatiikidest on säilinud tänaseni. Mitmetes suvemõisates tegeldi põllundusega, näiteks Blankenthalis kartuli sordiaretusega.
Suvemõisate õitseng
- sajandi alguses hakkas esmalt Inglismaal, seejärel mujalgi koguma populaarsust rannapuhkus. Külmale mereveele ja õhuvannidele omistati imettegevat jõudu. Eestimaale jõudsid need arusaamad 19. sajandi alguseks. Kiiresti tõusis siin esikohale Reval ehk siis tänane Tallinn.
- aastal avati Kadriorus Georg Witte supelsalong, mis muutus väga populaarseks. Nii populaarseks, et 1833. aastal korraldasid linnaisad supelasutuse saalis piduliku vastuvõtu keisrihärra Nikolai I endale. Oma tervise eest hoolitsemine sai peagi suisa moeasjaks. Samal ajal läksid moodi ka maaläheduse imiteerimine ja rüütliromantika. Selle sõiduvees hakkasid linnalähedased maaomanikud pakkuma võimalust puhata enda mõisates, eelkõige suvemõisates. Lisaks püüti leida oma nišši.
Näiteks Kristiines asunud Rosenitele kuulunud Löwenruh’ suvemõis reklaamis end eriti hea veega. Enamik suvemõisatest ei asunud siiski mitte mere ääres, vaid kaugemal. Selles osas olid näiteks Lucca ja Tiskre mõisad erandid. Ühelt poolt oli siin kosutav meri käe-jala juures, teisalt kaunis loodus oma pankranniku ja pargipuudega ning Tiskre igivana kalurikülaga. Puhkav härrasrahvas sai jälgida ja isegi osa võtta kogu maalähedasest romantikast: juua vastlüpstud piima, käia kalal, osaleda heinateol või lihtsalt suhelda kohalike talupoegadega. Kõik see oli romantika. Siin on puhanud nii ajaloolane Karamzin kui ka luuletaja Aleksandr Puškini vanemad ja õde.
- aastatel hakati rahvusvahelise olukorra pingestudes keisri käsul taas piirama Vene keisririigi alamate reisimist piiri taha. Kõik see meelitas siia, Eesti- ja Liivimaale, aina suureneval hulgal puhkajaid Vene aristokraatia ja lihtsalt majanduslikult kindlustatumate seast. Põhimõtteliselt leidis Tallinnast ja selle ümbrusest kõike: keskaegse linna, sobiliku linnamelu ja restoranid ning arhailise maaläheduse, tuli vaid teha endale sobiv valik.
Lõbustusasutused mõisates
- sajandi lõpul tekkis nõudlus erinevate lõbustusasutuste järele, kus seltskond koos saaks käia. Mitmed suvemõisad leidsid oma niši kõrtse, restorane või muid sellelaadseid pidustusasutusi luues. Tuntuim sellistest oli Wittenhof, kuhu ehitati Cap de bonne Esperence’i (Hea Lootuse Neem) nimeline restoran.
Löwenruh’s ja Charlottenthalis korraldati eelkõige suveperioodil mitmesuguseid väliüritusi. 18.–19. sajandi vahetusel läksid tänaste spaade eelkäijatena moodi erinevad veemõnusid pakkuvad asutused. Mitmed lõbustusasutused orienteerusid kiiresti ümber, eelkõige Wittenhof ja Löwenruh. Neis oli nüüd muu hulgas võimalik võtta ravieesmärgil kuumi ja külmi mereveevanne, milleks kasutati kuulsat kõrge rauasisaldusega tervistavat vett. Eriti populaarseks muutusid need asutused pärast sõdu Napoleoniga. Löwenruh’ populaarsust näitab ilmekalt ka fakt, et sinna sõitis kesklinnast kindlate vaheaegade tagant spetsiaalne voorimees.
- sajandi keskel hakkas rohkem esile kerkima Kadriorg, kuhu oli Wittenau suvemõisa rajatud Witte puhkuse- ja suplusasutus, mis hakkas tasapisi Kristiine piirkonna kliente endale võitma. See osutus isegi nii populaarseks, et seda külastasid mitmed keiserliku perekonna liikmed.
Mõnes suvemõisas asutati lisaks tööstusettevõtteid, mis sageli tegitsesid küll suhteliselt lühikest aega. Charlottenthalis rajati liimivabrik, Mustjõele värvimise ja sitsitrükkimise töökoda, Löwenruh’s äädika- ja salpeetritööstus, Clementinenthalis moodne lubjapõletusahi. Marienbergis rajati 1812. aastal toorsuhkru rafineerimise ja siirupi tootmise töökoda. 19. sajandi keskel hakati tegelema tärklise tootmisega. Sagedasem oli siiski aiasaaduste kasvatamine, näiteks Löwenruh’s ja Blankenthalis.
Suvemõisad pärast suvemõisaid
Kuid Tallinn kasvas pidevalt, eriti hoogsalt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Sel ajal hakati mitmete suvemõisate territooriume tükeldama ning ehituskruntidena linnakodanikele müüma.
Ühe esimesena tabas see saatus Luisenthali, kus kunagisest suvemõisast on säilinud üksnes tänava nimi Luise. Veidi hiljem tükeldati Wittenhofi suvemõis. Järk-järgult läks nii pea kõikide suvemõisate maadega.
Samas ei ole aeg suutnud mälestust suvemõisatest lõplikult kustutada. Kunagised Höfschen’id elavad edasi Tallinna kohanimedes. On need siis Kadriorg-Catharinenthal, Maarjamäe-Marienberg, Juhkentali-Joachimthal, Tondi-Dunten, Fišmeitri-Fischmeister, Kose-Kosch, Merimetsa-Seewald ja Rocca al Mare laiemate piirkondade nimetustena, Luise-Luisenthal, Katleri-Catler ja Marja-Marienthal tänavad või Löwenruh’ kohanimena.
Säilinud on ka mõned suvemõisate hooned, reeglina on nad teiste, kaasaegsemate mõisate varju peitunud. Markantseim ehk on Hipodroomi ristmikul kõrguva Telia klaashoone tiiva alla hoidev Wittenhofi suvemõisa 18. sajandist pärinev puidust peahoone. Siin muide on üldse suvemõisate kontsentratsioon Tallinna suurim, kuna vahetult teisel pool ristmikku, rohelise plangu taga asub Seewaldi suvemõisa peahoone koos mõne kõrvalhoonega ning mõnikümmend meetrit edasi pikki Endla tänavat Cederilmi suvemõisa sammastega peahoone.
Enam-vähem terviklikuna on säilinud ka Rocca al Mare ning Liberti suvemõisate kompleksid. Viimane on küll kaunis korratus seisus ja laguneb jõudsalt. Laguneb ka Kose suvemõis, kuigi hoonekompleksi taastamise plaanid on suured.
Palju on täiesti kadunud
Paljudel suvemõisatel aga pole niigi hästi läinud. Marja tänava lähenduses asunud Duborgi suvemõisast pole tänaseks jälgegi, täiesti kadunud on ka Gloy, Estonia, Juhkentali ja Erbe. Luisenthali suvemõisa viinud tänane Luise tänav kulgeb oma keskosas otse üle kunagise mõisa hoonestuse. Löwenruh’s on Charlothenthali suvemõisast säilinud kunagised tiigisüsteemid.
Korrastatud mõisa peahoonetena saab nimetada veel Pfaffi, Clementinenthali, Burcharti, Fonnenthali ja mööndusega ka Sprinckthali suvemõisa peahooneid.
Ainuke terviklikult korrastatud suvemõis, kui muidugi Fonnenthali suvemõisa maadel asuv keisrimõisa hoonestus välja jätta, on Maarjamäe. Just siin näeme Tallinna suvemõisa täit ilu.
Seega ei tohi kurvastada sellepärast, mida meil ei ole, vaid rõõmustada selle üle, mis meil veel ilusat olemas on! See on meie mitmekihiline, ajaloohõngust läbi imbunud Tallinn, mida saab alati ja alati uuesti avastada.
