Andrei Hvostov teab küll, mis ajaleht see KesKus on. Nagu president Toomas Hendrik Ilveski on öelnud: ainus õige kultuurileht Eestis. Hvostov on rõõmuga nõus endast lugu KesKus’is nägema. Juure küsimustele vastab Hvostov kui vana sõber.

Mart Juur (M.J): Tuleks vist alguseks öelda järgmist, et minu arust sa purjetad praegu edulainel, selle laine käivitavaks jõuks on raamat “Sillamäe passioon”. See raamat on saanud kohutavalt hea vastuvõtu, luba ennast õnnitleda Virumaa kirjanduspreemia ja Kultuurkapitali aastapreemia puhul!
Andrei Hvostov (A.H): Aitäh!

M.J: No mida see sinu jaoks tähendab?

A.H: Antud hetkel tähendab see seda, et ma istun siin teie ees ja tegelen selle raamatu turundamisega. Siis, kui mul oli oma kirjastaja Epp Petronega juttu üldse sellest projektist, pani ta mulle südamele, et kui raamat on valmis, siis ma jumala pärast ei võtaks sellist hoiakut, mis pidi hästi tüüpiline olema eesti kirjanike puhul, et raamat on valmis ja ma rohkem selle asjaga ei tegele. Kõik ülejäänu on juba kirjastuse rida. Ma tol hetkel ei lubanud pühalikult, aga ütlesin, et püüan olla selline hästi mõistlik ja koostööaldis. Ja seda ma olen nüüd olnud ja olen täna ka!
Aga ma püüan juba ma ei tea kui pikka aega kirjutada oma järgmist raamatut – siis kõik see aeg, kui ma tegelen “Sillamäe passiooniga”, mis on juba kauge möödanik, ma olen osaliselt juba ära unustanud, mis seal raamatus üldse on, tõepoolest. Nii et hästi tore on olla, kuidas sa ütlesid, edu laineharja tipus, aga samas mõnikord see natuke segab. Elu on täis paradokse.

M.J: Elu ongi selline ja kui sa ütled, et sa oled “Sillamäe passiooni” unustanud, siis ma arvan, et me tuletame sulle seda täna teravalt ja veel mitu korda meelde. Pöörduks nüüd tagasi 1990. aastate lõppu, mil ma esmakordselt lugesin Andrei nime ajalehtedest seoses ühe raamatuga. See tekitas kohutavalt arvamusi ja metsikult sõimu, see oli vist Lauri Vahtre, kelle artiklitest võis lugeda, et kui ta läheb magama, näeb ta Hvostovi, magades näeb ta Hvostovi, üles ärkab, on jälle Hvostov ta silme ees! Jutt käib siis, Andrei, sinu esimesest raamatust “Mõtteline Eesti”, ja anna mulle andeks, aga ma ei saanud tookord aru, miks selline tüli tekkis. Võib-olla värskendad mälu?
A.H: No see on veel vanem raamat, et nüüd, kui ma olen “Sillamäe passiooni” natuke ära unustanud, siis “Mõtteline Eesti” on kusagil minu kui kirjutava inimese ürgajaloos. Aga niipalju, kui ma mäletan, põhines see raamat minu ülikooliaegsel kursusetööl, mille ma kirjutasin professor Sulev Vahtrele. Tookord oli mul selline tunne, 90-ndatel, ja tegelikult olen seda meelt ka praegu, et tekstid, mis me kirjutame sellises väikses kultuuriruumis, nagu meil on, et kõike tekste tuleks kasutada võimalikult mitu korda, selline recycling, ütleme niimoodi. Tekst, kui ta on üks kord kuskil, ülikoolile ilmunud kitsamale ringile kasutamiseks, siis lihtsalt on mõtet tira?eerida ka 2000-3000 hulgas.
See “Mõtteline Eesti” oli katse kirjutada Eesti vanema ja uuema aja ärkamislugu uuesti, see oli teatud mõttes eksperiment. Ja kuna ma tegin seda konsulteerimata Eesti ajaloo raske- ja kahurväeta, kelle hulka kindlasti Lauri Vahtre kuulub, siis muidugi sai ta pahaseks. See meelehärm Eestis kestab võib-olla seniajani. No viimasel ajal me temaga ei tülitse, aga omal ajal olid suhted küll päris pingelised.

M.J: Sa oled öelnud, et praegu tahad sa olla rohkem kirjanik ja vähem ajaloolane. Et tõepoolest, Andrei on õppinud ajalugu ja lõpetanud ajaloo teaduskonna. Mina pean sind ikka ajaloolaseks ja kasutades juhust, et me rääkisime “Mõttelisest Eestist”, esitaks ma sellise küsimuse või mõtte. James Joyce on öelnud kusagil, et ajalugu on tema jaoks painaja, millest ta sooviks ärgata. Nüüd küsimus valgustudes sellest Joyce’i tsitaadist: kas on võimalik rääkida Eesti ajaloost mingil sellisel viisil, et see ei oleks lõputu ulgumine, hammaste kiristamine ja selline laul kaotusest? Kas on võimalik rääkida Eesti ajaloost võidukal ja võitluslikul toonil?
A.H: Kindlasti on, aga tõenäoliselt tuleks siis kohe selline süüdistus, et tegemist on pseudoajalooga, sest see ajalugu, kust on sellised võidukad fanfaaritoonid kosta, on hästi kirjutatud ja selle kirjutas Lennart Meri. Pani raamatule pealkirjaks “Hõbevalge”. Päris ajaloolased seda raamatut eriti ei hinda, no ütleme, et seal on sellised ajalooteaduse mõõdupuuga võttes teatud puudujäägid, liiga palju fantaasiat. Aga kuna raamatu käivitavaks sündmuseks on kunagi tõesti juhtunud asi, nimelt Kaali meteoriidi langemine Saaremaale, siis paljalt sellest faktist alustades võib nii mõndagi kokku kirjutada ja kokku ehitada. Meie eesti haritlastena oleme kohustatud oma väikest kodumaad suures ja laias ilmas tuntavamaks ja nähtavamaks tegema. Järelikult tuleb Eesti ajaloos leida mingisugune sündmus või persoon, mis võiks omada mingisugust globaalset tähendust ja natuke kaugemale ulatuvat mõjuvälja. Pelgalt 700 aastat orjatööd, mis siiski sai õnnelikult läbitud ja ellu jäädud, sellega on nii, et Ida- ja Kesk-Euroopas on teatud määral erinevate rahvaste kannatuste konkurents – käib vaidlus, kes on kõige rohkem kannatanud.

M.J: Sa arvad, et võiks Eurovisiooni asemele teha sellise kannatuste võistluse, kus tulevad rahvad kokku ja kannavad kolme minuti jooksul ette oma kannatuse ning siis me saame hääletada?
A.H: Jah, ise pole juures käinud, aga minu tuttavad, kes on õppinud Budapestis Kesk-Euroopa ülikoolis, kus kõik kannatavate ülikoolide õpilased on kokku tulnud, räägivad, et seal toimuvad sellised asjad regulaarselt. Eriti huvitav pidi olema Balkani rahvaste kannatava Eurovisiooni konkurss.

M.J: Huvitav, millised oleksid Eesti ?ansid sellel konkursil? Aga ma tegelikult küsiksin, jätkates sama rida, sama ajaloosuunda, mis Andreiga vesteldes on minu jaoks väga oluline: kuidas sina arvad, mis mundrit, kui üldse, kandsid Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas?
A.H: Nüüd sa võtsid mind õhku ahmima!

M.J: Küsin sellepärast, et see teema huvitab paljusid inimesi. Kui sa sel teemal loed internetis mingit uudist, siis näed seal umbes 300 kommentaarist lohisevat saba, mis pritsib välja kohutavaid emotsioone. Kas ka sel teemal võiks olla mingi selgem pilt ja rahulikum vaade?
A.H: No ma kujutan ette, et kui sõja ajal oli mõni selline Punase Risti taoline organisatsioon, ütleme, sellised kaunid eesti naised, eesti tütred, kui nad kandsid meditsiinitöötaja või sotsiaaltöötaja univormi, mis pidi aitama kaitsta, siis ma arvan, et see võiks olla Eesti vabadusvõitleja univorm. Kui nüüd ausalt kõik üles tunnistada, siis mu elus on küll olnud selliseid perioode, et kui ma oleks tookord näinud Mart Laari Eesti Leegioni albumit, siis ma oleksin sattunud pühasse vaimustusse, et lõpuks ometi on midagi nii suurepärast ära trükitud.

M.J: Jah, see on suurepärane raamat, seal on hästi ilusad mundrid ja kõik asjad on hästi ilusad.
A.H: Aga nüüd, nädal tagasi, sattusin rahvusraamatukogus jälle seda raamatut vaatama ja siis ma korraga avastasin, et mu vaimustus on täiesti lahtunud. Ma vaatan isegi neid kunagi nii ägedatena tundunud univorme korraga vastikustundega. Kogu teema seisneb selles, et see ei ole lihtsalt võõra maa univorm, mida eesti mehed kannavad, vaid lüüa saanud armee univorm. Ja hullemgi veel: see ei ole ainult lüüa saanud ja võõra armee univorm, vaid on ka selliste väeosade univorm, mis pärast kuulutati kuritegelikuks.
1995-ndal oli Sinimägede lahingu 50. aastapäev ja ma käisin koos bussitäie eesti endiste leegionäridega seal nendel pidustustel, töötasin veel Rahva Hääles ning kirjutasin sellise teksti. 15 aastat pärast seda Dmitri Klenski ütles, et Hvostov, sa oled ju fa?ist! No ma kirjutasin midagi sellist väga valet, tundus talle, ja tundub mulle endale ka praegu. Ma pidevalt arenen ja täienen ning see minu pidev areng ajaloolise tõe kompamisel, see impulss ei tule minust enesest, vaid ikkagi väljastpoolt. Eesti Vabariigis me peame justkui kõigile väljastpoolt selgeks tegema, et leegionis olid vabadusvõitlejad. No see on täiesti lootusetu üritus, ma nii palju olen ikka maailmas ringi reisinud, et saan aru, millised asjad on lootusetud – ja see on lootusetu üritus.

M.J: Mäletan, et kunagi ma tuiasin vist siinsamas Rahva Raamatus. Korraga sisenes poodi üks härrasmees, seljas hall pintsak ja jalas kummikud, ninast turritasid välja karvad, ja ühtäkki suundus ta joonelt ühte nurka, kust ta võttis Ribbentropi eluloo ja läks kassasse ning marssis minema. Kui räägitakse vabadusvõitlusest, tuleb mulle alati meelde see , et mina elasin lapsepõlves maal, Otepääl, ja meil oli seal Saverna kolhoos, kus oli üks mees, kes hoidus kõrvale nii Vene sõjaväest kui ka Saksa sõjaväest ning pärast tegeles sellega, et varastas kolhoosi nii kuis jaksas. Minu meelest on see mees olnud kõige võimsam vabadusvõitleja üldse, keda ma tean.
Aga ajalooga on seotud ju ka su novellikogu “Võõrad lood”. Sel oli pühendus, mis pani inimesi kulmu kergitama, see kõlas kuidagi nii, et see raamat on pühendatud Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud presidendile. Mitmed lood seal rääkisid Sillamäest, Andrei kodukandist, rääkisid ajaloost.
A.H: Tagantjärele ma möönan, et see oli selline huligaanne temp. Kuidas üldse need “Võõrad lood” tekkisid? See raamat koosneb neljast novellist, kus pajatatakse Eesti ajaloos juhtunud sündmustest, ütleme Eesti lähi- ja kaugemast minevikust. Nende novellide peategelasteks ei ole eestlased, vaid kas venelased või rootslased. Kogu see kontseptsioon tuli peale 2007|. aasta aprilliööd, pärast seda, kui see mäsu oli Tallinnast üle käinud. Siis Kirjanike Liidus Harju tänaval istusime Karl Martin Sinijärve kabinetis ja mina pinnisin temalt, et Karla, ütle mulle, kas sina mäletad uuemast eesti kirjandusest mõnda teost, kus peategelaseks oleks venelane või noh, kandvaks tegelaseks. Ja et ei ole kurjategija, mafiooso või mõni prostituut. Ja siis mul tekkis sealsamas selline kiire otsus, et äkki ma proovin sellist tühimikku kuidagi täita. Kuna minu seisukoht on, et siia Eestimaa ajalukku kuuluvad kõik need inimesed, kes on siin kunagi elanud ja midagi sellist teinud, mis on selle maa ajalugu mõjutanud. Järelikult siin on ikkagi väga omal kohal rääkida nii sakslastest kui ka venelastest kui Eesti ajaloo subjektidest ja mitte objektidest.

Viimase loo, “Must jõgi”, kirjutasin ühe kirja põhjal kokku, mis saadeti kunagi 1704. või 1703. aastal Peeter I-le. Seal kirjeldati ühe küla hävimist, mitte ei kirjeldatud, vaid lihtsalt raporteeriti. Mind hämmastas selle kirja juures see, et tuli korraga välja, et Põhjasõja ajal – mis nagu me kõik oleme ajaloos õppinud, omandas genotsiidi mõõtmed eestlaste suhtes – tapeti ka ikkagi teisest rahvusest inimesi Eesti pinnal. Ma kirjeldan veresauna, mille panid toime Ukraina kasakad, kes tapsid siin maha Vene vanausulised, kes olid juhtumisi siin alal juba tükk aega ära olnud ja Rootsi kuningriigi kaitse alla edenenud…

M.J: Ja mida selles kontekstis oleks võinud öelda see pühendus?
A:H: No seda, et ma ka nüüd ei saa aru, et Toomas Hendrik Ilves? kuivõrd ta on eestlane, kuivõrd on ta ameeriklane. See muidugi mängis kokku ka minu enda isikliku identiteediga, tulenevalt nimest pean ma aeg-ajalt ikka kuulma seda, et ma olen mingisugune väga võõras nähtus eesti kultuuriruumis. Aga vaat Ameerikast tulnud Toomas Hendrik Ilves on väga-väga oma. Minu jaoks on see paradoks.

M.J: Nii, sinu uusim teos “Sillamäe passioon”. Me oleme hästi palju nõudnud tagasi oma maid Venemaalt ja siis me oleme nõudnud ülikooli muumiaid Vorone?ist ja üldse me nõuame kõike igalt poolt tagasi. Aga Andrei andis meile tagasi ühe Eesti koha, mille nimi on Sillamäe, ja ma püüdsin seda raamatut lugedes meenutada, kas minu kooliaegsetel kaartidel oli Sillamäe üldse mainitud või ei olnud, ta oli salajane linn.
A.H: Tegelikult oli. Isegi üpris suurelt, sest Eesti oludes on tegemist sellise keskmise linnaga või keskväikese linnaga, ta on igal juhul suurem kui Otepää.

M.J: Ma arvan, et ma Sillamäe nime teadsin, aga teadsin ka seda, et seal toimub mingisugune tuumavärk… See oli rangelt salajane, ja sellest, mis inimesed seal elavad, puudus vähimgi aim. Sina, Sillamäe poiss, räägi nüüd, mida Sillamäe sulle tähendab – kõik raamatusse kindlasti ei mahu.
A.H: No just käisin seal seoses selle kirjanduspreemiaga, mida sa enne tänuväärsel kombel mainisid. Virumaa kirjanduspreemia – mulle anti valida, kas ma tahan selle kättesaamise kohana Sillamäe raamatukogu või Vaivara raamatukogu, ma lõin põnnama, võtsin Vaivara raamatukogu. Tuues ettekäändeks, et Vaivara raamatukogu oli minu isiksuse kujunemisel väga-väga oluline koht. Tegelikult ma kartsin Sillamäele minna.

M.J: Miks?
A.H: Isegi mitte sellepärast, et minuni on hakanud jõudma kuuldused, et Sillamäe rahvale tegelikult see raamat üldse ei meeldi, kuna ma kirjeldan kõike liiga süngetes värvides ja tegelikult oli kõik märksa helgem. Et ma laiman, ei saa nõukogude helgest minevikust päris õigesti aru. See, mis ma Vaivaras kuulsin eesti keelt kõnelevatelt sillamäekatelt, no ma ei teadnud paljusid asju seniajani. No näiteks minu ajal ei olnud Sillamäel eesti kooli, oli eesti osakond vene kooli juures.
Nüüd on Sillamäel täitsa eesti oma kool, mis on Kirde-Eesti tagasivõitlemisel eestlusele kuidagi väga tähtis tugipunkt, seal õpib tervelt sada õpilast. Neist 10% võib-olla on sellised, kelle kodune keel on mingil määral eesti keel, ülejäänud on sellised, kelle kodune keel ongi vene keel. Mis tähendab, et tegelikult toimub selles koolis eesti keele vaikne hääbumine. Minu ajal oli asi natukene parem, siis seal oli see suhe ümberpööratud. Võib-olla 10% oli neid, kellel eesti keelt kodus ei räägitud. Need olid eesti lapsed, selles mõttes mina õppisin ikkagi täitsa Eesti koolis kunagi 35-40 aastat tagasi. Need lapsed, kes praegu Sillamäel õpivad, noh, see on ainult nime poolest eesti kool. Lapsed räägivad vahetundide ajal vene keelt.

M.J: Üks inimene Eestis on veel, kes võiks kirjutada raamatu “Sillamäe passioon”. See on Tiit Vähi. Oleks jube huvitav kuulda, mis tunded valdavad Tiit Vähit endises tuumavabrikus praegu. Aga seda, et Sillamäe elab omas mullis ja inimesed tulevad ütlema, et see ei olnud mitte nii, vaid oli hoopis nii – selles suhtes võin ma sind lohutada, et kõik Eesti väikelinnad elavad ju omas mullis. Ma arvan, et sul on tihti nii, et inimesed tulevad, võtavad nööbist kinni ja ütlevad: “Härra Hvostov, see asi ei olnud üldse nii, kraan oli hoopis teises kohas ja madratsid käisid pööningule!” Ma soovin sulle nende vestluste kuulamisel tähelepanelikkust ja kannatlikkust. Selle raamatu lõpetad sa äärmiselt tähelepanuväärse ja mõtlemapaneva lausega, mis minul lugejana lõi hinge kinni. “Nii saigi valmis ehitatud oma riik, Eesti, ütlemata jätmiste vabariik”. Ma nüüd küsiks, et mis asjad need on, mis ütlemata jäetakse ja mida see Eesti ütlemata jätmiste vabariik selle raamatu kontekstis võiks tähendada?
A.H: Ma ei tea, Mart, miks sa selle jätsid kahe silma vahele, et pärast “Projektijuht Posse” ilmumist hakati mind isegi võrdlema Jaan Krossiga.

M.J: Selle juurde me oleksime jõudnud üsna pea, ärge muretsege, härra Hvostov! Sellest me veel räägime!
A.H: Jah, mul on kärsitus juba selleni jõuda!

M.J: Ma saan aru, ma jälle hoian sinu n-ö ego sügamist tagasi, sest siis on veel mõnusam, kui lõpuks see sügamine tuleb.
A.H: Egot pole vaja sügada, sest hiljuti oli üks konverents, selline peaaegu akadeemiline koosviibimine, kus ajaloolased rääkisid ajaloolisest romaanist. Seal räägiti Jaan Krossist päris palju, ja üldsegi mitte ainult seoses minuga, vaid ka seoses Indrek Harglaga ja isegi mitte milleski süüdi oleva Tiit Aleksejeviga…

M.J: Saad aru, Andrei, see on selline mõõtühik – üks Kross!
Miks ma seda kõike hakkasin rääkima, on see, et mind on omal ajal Kross väga palju mõjutanud, nagu meid kõiki on. Kes söandab öelda, et “Mardileib” polnud hea raamat? Ja kindlasti “Kolme katku vahel” esimene ja teine osa olid väga head. Ja siis tuli veel palju raamatuid ja siis tuli raamat, mille pealkirjaks on “Paigallend”. Selle peategelaseks on üks murdmatu eesti haritlane, kelle iseloomuomaduseks on iseendaks jäämine ükskõik mis olukorras, selline absoluutne võimetus kollaboreeruda ükskõik kellega, ükskõik millega. Ullo Paerand, kelle vaimsed võimed on niisugused, et tegelikult peaks ta olema Teaduste Akadeemia president vähemalt, aga selles Krossi romaani lõpus nõukogude ajal on ta lihtsalt kohvrivabriku liimitööline, liimib kohvreid kokku. Ja seda kõike selle tõttu, et ta ei läinud kunagi oma südametunnistusega vastuollu. Kusagil pakuti välja, et ta sümboliseerib kogu eesti rahvast. Kusagil, et eesti haritlaskonda, eesti mehi, eesti kirjamehi, eesti luuletajaid. Tegelikus elus pole ma ühtki sellist inimest kohanud.
Ma olen kuulnud, Sulev Vahtre rääkis seda meile Eesti ajaloo loengutes, et üks kõige geniaalsemaid, vähemalt 1950. aastate keskel, Henriku kroonika interpreteerijaid, töötas näiteks katlakütjana, ja siis Johnny B. Isotamm, kes oli nii murdmatu, et Tartus ei tahtnud okupatsiooni ajal kordagi Tallinnasse tulla, sest Tallinn oli okupeeritud Eesti NSV pealinn. Ta ei tulnud siia. Rohkem mina selliseid näiteid ei tea. Rohkem Ullo Paerandasid pole olemas, isegi need 40, kes kirjutasid alla 40 kirjale, nad ei olnud ka kohvrivabriku töölised. Nad olid kõik kusagile jõudnud ja et kusagile jõuda, olid nad teinud kompromisse. Mind hakkas see teema õudselt huvitama. Jaan Kross kirjutab Paerannast, aga ta ise ka sellele üldse ei vastanud, mul on kahju seda öelda? Mina ei tea üldse, kes sellele ideaalpildile vastab, aga kusagilt kriitikute arvamusest tuleb välja, et me kõik tunneme end ära selles suurepärases nonkonformismis.
See raamat, mille kallal ma praegu töötan, see on üks antipaigallend, anti Jaan Kross. Kirjutaks ühest teisest eesti haritlasest, kelle ainsaks liikumapanevaks jõuks ongi kollaboreerumine, ongi karjääri taotlemine, ongi teiste jalataldade lakkumine ja selliseid näiteid tean ma elust väga palju ning mõned neist on väga eredad. Need on sümboltüübid minu jaoks.