GEOGRAAFIA KUI ANEKDOOT: Eesti kaardiatlase koostaja Taavi Pae viib läbi sõnalis-pildilise õppetunni Eesti kaartidest läbi isepärase prisma. Vaatame, millised on meie kodumaad käsitlevad ja muhelema panevad kaardid.
Kas kaart võib olla naljakas? Kindlasti võib. Kaart võib kanda endas informatsiooni, kus teema on ootamatu ja tekitab hea tuju. Või on kaarditegemisega seotud mõni juhtum, mis tundub naljakas. Kaardil võib leiduda ka mõni kartograafi vimka, mille võib tähelepanelik kaardiuurija avastada. Loomulikult peab mõtlema alati ka kaardi valmistamise ajale, sest, mis meile tänasel päeval tundub naljakas, oli kunagisele kaarditegijale igapäevane professionaalne töö. Kasvõi, kuidas suhtuda kunagisse kaartide salastamisse? Nii näiteks puudus läbivalt kõigil Nõukogude Liidu topograafilistel kaartidel Tartu Raadi lennuväli (ja ka paljud muud militaarobjektid). Kaarditegijad tegid kaarti oma parima usu ja oskustega, aga meie tänapäeval vaatame seda kui kurioosumit. Ka Ludwig August Mellini poolt 18. sajandi lõpus kaardile kantud vulkaan Tudulinnas tundub täna vägagi naljakas, kuid arvatavalt oli krahv Mellin ikkagi tõsine kartograaf ja kaarditegemise hetkel oli kindel, et kaardile sai üks kustunud vulkaan.
Järgnevalt mõned näited, mida võiks liigitada kaardihuumori alla. Mitmed neist pärinevad 2019. aastal ilmunud Eesti rahvusatlasest ja on levinud Eesti kartograafide ringkondades ammu.
- aastal, kui muutuste tuuled olid juba tunda, koostati kaardifirmas Regio Eesti teede kaart. Toona kehtis veel nõukogude võim ja trükiloa saamiseks tuli läbida tsensuur. Tähelepanelik vaataja võib aga leida kaardilt Eesti Vabariigi Tartu rahu järgse piiri. Toonase viletsa trükitehnika tõttu oli kaardil palju igasugu värvitäpikesi. Tartu rahu järgne piir tähistati hõredate punaste punktidega, mis jäi tsensoril märkamata. Samasse perioodi jääb üks teistsorti vimka. 1991. aastal ilmunud Regio Eesti vete kaardi loodepoolsesse nurka on humoorikas kartograaf ühe süviku peale kirjutanud toponüümi Mari-Anni süvik, viidates maailmamere sügavaimale kohale.
Joonis. Tartu rahu piir Regio teede kaardil 1989
Joonis. Humoorika kartograafi jälg 1991. aastal ilmunud Eesti vete kaardil
Palju on räägitud nõukogudeaegsetest kaardimoonutustest. Ega neid näiteid nii palju võtta polegi, sest pigem võib öelda, et lihtsam kui moonutada oli hoida kaardid inimestest eemal. Ühe absurdse Eesti kuju moonutuse leiame 1968. aasta turismikaardilt. Siinkohal võib veel mainida, et ka Eesti Nõukogude Entsüklopeedias ilmunud Eesti kaartidel on kuju kergelt moonutatud (võite võrrelda näiteks tänaste Eesti kaartidega).
Joonis. Absurdse moonutusega Eesti aastast 1968
Haldusjaotus on teema, mis pälvib ikka ja jälle tähelepanu. Väljaspool Eestit oli pärast II maailmasõda siiski lihtne. Enamasti juhinduti olukorrast, mis kehtis enne Eesti okupeerimisi, st kõikidel ilmunud kaartidel oli kasutusel Tartu rahu järgne piir ja ennesõjaaegne haldusjaotus. 1978. aastal tuli aga Ülo Hjalmar Müllerhof (1925–1989) välja oma tulevikuvaatava nägemusega Eesti haldusjaotusest aastatuhande vahetuseks. Ta juhindus osaliselt Muinas-Eesti maakondadest ja toponüümidest, millele lisas ka originaalloomingut. Nii näiteks tuleks Panga pangale rajada uus linn nimega Panga ning Saaremaa ja Hiiumaa liita kokku Merila maakonnaks. Rävala pealinnaks oleks Heinola ja võõrapärane Paldiski oleks kadunud ajalukku. See omalaadne haldusreformi katse kaugele siiski ei jõudnud ja täna vaatame me seda kui üht humoorikat ja ebareaalset kavandit.
Joonis. 1978. aastal Välis-Eestis välja töötatud haldusreform
Kuigi kaarditegemine oli nõukogude perioodil keeruline, hakkas 1970. aastate keskel Tartu ülikooli geograafia dotsent Lev Vassiljev (1920–2009) kartograafia praktikatööde raames koostama atlasi erinevatele ettevõtetele. Järelevalveorganite tähelepanu kõrvalejuhtimiseks nimetati neid kartograafilisteks albumiteks. Kokku koostati 1970.–1980. aastail kümmekonna Tartu ettevõtte kaardid. Enamik kaartidest näitas ettevõtte majandussidemeid – tooraine ja seadmete tarnijaid ning valmistoodangu realiseerimist. Siinne näide käsitleb aga hoopis Tartu Autode Remondi Katsetehase taidlusgruppide (meesansambel „Akord“ ja segaansambel „Aurelia“) esinemisi.
Joonis. Tartu Autode Remondi Katsetehase taidluskollektiivide esinemiskohtade kaart
Kui eelnevad kaardinäited pärinevad 2019. aastal ilmunud rahvusatlasest, siis tihti on küsitud, et kas atlasest jäi mõni kaart välja ka. Loomulikult tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Kaarte, mis kindlasti oleks pidanud rahvusatlase valikus, on tänaseks kümmekond. Eriti kahju on aga kaardist, mis käsitleb Eesti rahvuskala. Kuigi otseselt ju selles kaardis midagi naljakat pole, siis teemavaldkond on siiski ebatavaline. Samasse kaardisarja kuulub veel kümmekond kaarti eri kalaliikidest.
Joonis. Eesti rahvuskala tähtsamad püügipiirkonnad. Kaart pärineb 1953. aastal ilmunud Eesti NSV põhimiste kalapüüniste atlasest
Üks omalaadne probleem tekib Eesti kaartidega vene keeles, sest tähestikud ei kattu üksüheselt. Eesti keeles on üks omamoodi tähemärk, mis on suhteliselt unikaalne. Selleks on õ. Sarnane häälik on olemas ka meie suure naaberkeele vene tähestikus. Samas jällegi pole vene keeles olemas otsest vastet meie ö-le. Siinkohal ongi huvitav vaadata, kuidas kaarditegijad on olnud kimpus ühe ö-ga eestikeelse kohanime kirjutamisega. Omaette nüanss peitub siinkohal veel asjaolus, et Pöide asub Saaremaa idaosas just kohas, kus jookseb ö ja õ rääkijate piir (ehk siis Pöidest ida pool on õ-d kõneldud ja lääne pool mitte). Ühe variandina on topograafid lihtsalt sellest kohanimest ka loobunud.
Joonis. Kohanimi Pöide erinevatel vene topograafilistel kaartidel
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et lisaks praktilisele väärtusele on kaartidel olemas ka oma tujutõstev roll. Tuleb vaid need teemad, vead või kurioosumid üles leida. Ja kunagiste kartograafide vigu ei tule kindlasti vaadata kurjalt. Kõik me eksime! Ilmselgelt on tavainimese teadmises kartograafia eelkõige seotud kõrgussuhete või poliitilise kaardiga. Samas on huvitavad eelkõige just sellised kaardid, kus teema on midagi sellist, mis kõnetab kaardivaatajat kuidagi teistmoodi – näiteks isiklikult. Olgu siinkohal üks näide kaardist, mis näitab tuntud lastemängu uka-uka/trifaa nime varieerumist Eestis. Selle andmestik sai kogutud läbi Facebooki ja nii andmekogumine kui ka kaardi avaldamine pälvis elavat arutelu – teema lihtsalt kõnetas kõiki ja paljudel tulid meelde lõbusad tunnid selle mängu seltsis.
Joonis. Tuntud lastemängu nime varieeruvus Eestis. Kaardi autor on Evelyn Uuemaa ja kaart ilmus originaalis Twitteris (#30DayMapChallenge)