Hargla on tõsine mees, arvas, et temast kirjutatakse niigi palju, tal polevat enam midagi öelda ning mis me teda ikka KesKus’is avaldame. Mart siis seepeale ütles: “Jäta nüüd, Indrek” ja oligi asi ants. Mart peab Indrekut eesti kriminaalromaani ?anri ellukutsujaks.

Mart Juur (MJ):
Üks kirjanik võttis eelmise aasta eesti kirjanduse kokku tõdemusega, et oli ängiaasta. Üks teine kirjanduskriitik vaatas tervet eesti kirjandust, nii pikk ja lai, kui ta meil on, ja resümeeris nõnda: eesti kirjandus on olnud traagiline võitlus ellujäämise eest. Sina, Indrek, tehes oma tööd, olles ka eesti kirjanik – kas sa tunned ka, et sul on osa selles ängi- ja traagikatööstuses või rajad sa mingit muud asja?
Indrek Hargla (IH): Minu jaoks on kirjandus vist eelkõige ikkagi meelelahutus, aga meelelahutus saab olla ka väga erinev, eks ole. Ta saab olla lõbusam ja ta saab olla traagilisem, kurvem. Nad (viitab laua peal olevatele “Apteeker Melchiori” sarja raamatutele) on sellised traagika ja lõbususe piiri peal balansseerivad romaanid, et minu jaoks see peategelane nendes kolmes, see Melchior, on suhteliselt traagiline kangelane. Tema lugu ei ole veel läbi – see läheb järjest kurjemaks. Kirjandus peabki dramaatilisi situatsioone ekspluateerima, eks ole. Kirjutama tugevatest emotsioonidest ja vaatama sinna inimese sisse, et mis asjad need on, mis inimese tiksuma ja liikuma panevad ning teda erutavad ja mõtlema ärgitavad.

MJ:
Kas sa mäletad oma kirjandusliku tee algust? Millised olid esimesed tekstid, mis sa kirjutasid just nimelt selle mõttega, et need on lood?
IH: Jah, see oli aastal 1998, ma olin siis 28-aastane, kui ma esimese teksti kirjutasin. Need mingisugused varasemad asjad, neid võis kokku olla 3-4, mida sai niiviisi koolis vihikusse soditud. Need jäid kõik pooleli ja ei olnud hiljem isegi ülelugemist väärt. Tegelikult jah, esimese sellise teadliku loo kirjutasin ma aastal 1998 ja see ilmus internetis tollases ulmeajakirjas Algernon. Neli aastat tagasi oli siis miskitmoodi juubel.

Tegelikult peab ütlema, et siis sa olid päris hilise algusega, sest enamasti hakkab ju juba varases lapseeas laulikuhing helisema ja saadetakse kaastöid Tähekesele ja Noorusele. Aga mis oli siis see impulss, mis sind 28 aasta vanusena, ülikooli lõpetanuna ja elu sisseseadnuna sundis kirjutama ulmejuttu?
No sa vist ütlesid selle vastuse ka ette ära, et ilmselt see helin ei olnud veel üle käinud minust. Ma olen sellise pikaldase mõtlemisega ja pikaldase rasvumisega inimene, et ju ma siis polnud veel päriselt täiskasvanuks saanud selleks ajaks. Võib-olla siiamaani ei ole. Ega noh, normaalne inimene ei kirjuta ju raamatuid!

Vahepeal ringles viljakas idee hakata koostama selliseid soovitusliku kirjandusnimekirja raamatuid raamatukogudele ja siis tõusis maru diskussioon selle üle, et kust see piir läheb. Sa oled küll ühes intervjuus öelnud, et sa meediat ja ajalehti ei jälgi, kuna sul on oma töid ja tegemisi nõnda palju, aga milline on sinu seisukoht – kas on võimalik tõmmata väga jäika piiri väärtkirjanduse ja tarbekirjanduse vahel? Kas seda on üleüldse tarvis?

Igasuguste piiride tõmbamine tekitab alati väga palju piiripealseid olukordi, mille lahendamiseks ei ole kellelgi ühest retsepti ega vastust. Väärtkirjanduse ja tavakirjanduse puhul on mingisugused piirid ju olemas. Eesti keelde tõlgitakse mõnikord niivõrd halba kirjandust, et ei saa aru, milleks seda ometi tehtud on. Selleks peab ikka kõvasti pingutama, et nii halvasti saaks kirjutada. Tänapäeval ilmuvad isegi sellised piiripealsed või kardinaalsed sarjad, mida on raske kirjanduseks nimetada. Väärtkirjandus, kirjandus on hästi kirjapandud lugu, ja nagu öeldakse: kunst on see, mida kunstiks peetakse. Eks kirjandusega ole vist samamoodi. See, mida kirjanduseks peetakse või pidama hakatakse, see ta ongi. Neid piire tõmmata, noh, kes see on, kus ta on ja kuidas ta on – mul ei ole vastuseid sellisele asjale. Raamatukogude kohta – sellest ajast saadik, kui mina raamatukogusid mäletan, on ta olnud ikka ühesugune koht. Kui, siis nad on läinud mitmekesisemaks ja huvitavamaks tänapäeval, aga ma ei kujuta ette, et selles midagi väga muuta saab. Siis ta ei olekski enam raamatukogu, vaid midagi muud.

MJ:
Väga harva, kui kirjaniku mõju ulatub kirjandusest välja ka. Minu meelest sinu puhul on see mitmel korral juhtunud. Võib-olla minu peas – ehk on see minu isiklik kiiks, et alati, kui telekast tuleb mõni ravimireklaam ja seal lõpus soovitatakse nõu pidada arsti või apteekriga, meenub mul automaatselt muidugi Melchior. Ma lausa imestan, miks Apteekrite Selts pole valinud Melchiori oma auesimeheks. Ja kui me räägime Melchiorist, oled sa inimesi meelitanud Tallinna vanalinna uuesti avastama. Tänu Melchiorile ärkas minu jaoks vanalinn taas ellu, käin seal ja vaatan kohti, kus Melchior toimetas või keegi maha löödi… Ja siis vaatad seda kohta, et ahah. Kuidas sa jõudsid sinna 15. sajandi alguse või esimese poole Tallinnasse ja kohtusid sellise tegelasega nagu apteeker Melchior?
IH: Siin oli mitu küsimust nüüd, ma alustan lõpust.

MJ:
Halvad ajakirjanikud küsivad alati palju küsimusi!
IH: Ma olen õppinud jah, et tuleb valida see kõige lihtsam ja vastata sellele hästi pikalt ning siis läheb jutt edasi. Ravimireklaami kohta, mis sa ütlesid, see on hea näide. Mingi asjaga hakatakse inimesi tüütama, kui sa pead seda iga päev 6-7 korda kuulama nii poes, raadios, televiisoris – see on ju kohutav inimese kurnamine. Et kuidas ma jõudsin? No ma tavaliselt vastan sellele küsimusele umbes niimoodi, et kirjanik peabki mõtlema välja huvitavaid asju, otsima teemasid ja valdkondi, mitte kirjutama endast, enda elust, enda pealt, vaid asjadest, mis on ümberringi.
Ma olen alati armastanud kriminaalromaani, mõistatusi kirjanduses ja ka ajaloos keskaega ning nii ma siis olengi aeg-ajalt mõelnud, et peaks kirjutama mõne kriminulli, mis toimub Eestis. Tallinna vanalinnas keskajal klassikaline kriminull – no siin on, millest kirjutada. Umbes samal hetkel hüppas ka see apteeker välja, ta tundus detektiivina igal juhul palju huvitavam kui mingi kohtunik või võimukandja. Esiteks pidi ta olema õppinud inimene, omama mingisugust eriväljaõpet, mida saab kasutada mõrvade uurimiseks. Ta oskab vaadata laipu, tunneb mürke, anatoomiat ja füsioloogiat, sest tol ajal valmistasid apteekrid rohtusid inimeste kehaorganitest. Järelikult, kes olid värskelt surnud – apteeker pidi oskama laipa üle vaadata, üritama surnutega rääkida. Teiseks, kuna ta oli raeapteeker, siis olid tal mingisugused sidemed linnavõimudega, ta oli linnas sellises staatuses, et ta võis minna vabalt raega suhtlema. Ta oli ka kaupmees, ärimees, seega oli ta sisuliselt kaupmeestega võrdne. Tal oli linnas teatav positsioon. Siis oli ta veel kõrtsmik, sest apteeker pidas kõrtsi ja see tähendab seda, et ta kuulis palju kuulujutte ja teadis, mis inimesed räägivad, tundis inimesi, omas infot linnas toimuvast.

MJ:
Kui palju sinu töös on sellist ettevalmistatavat tööd – tööd allikatega?
IH: No see käib kogu aeg, aga raamat kingib ise oma mahu ja tausta hulga. Üks raskemaid asju on muidugi selle väljajätmine, mis sa kõik oled otsinud ja valmis mõelnud ning läbi lugenud, aga seda tuleb paratamatult teha. 2008|. aasta kevadel hakkasin seda tsüklit ette valmistama, esimene raamat ilmus 2010|. aasta suvel, kui ma ei eksi.

MJ:
Praeguseks on Melchiorist ilmunud kolm romaani. Kui palju Melchiori on veel tulemas? Ühes intervjuus oled maininud, et võib tulla järgmine tsükkel, kus tegelaseks on Melchiori poeg… Kas saad avada ka tulevikuplaane?
IH: Jah, no eks seda ikka küsitakse, nii et midagi tuleb öelda. Kõige õigem vastus on see, et pähe mahub täpselt nii palju mõtteid, nagu mahub. Ma olen 1970. aastal sündinud ja see bioloogiline kompuuter on võrdlemisi vana väljalase, nii et ega sinna väga palju mõtteid korraga mahu. See, millega sa praegu tegeled, see tekst või romaan võtab kõige suurema osa. Ülejäänud on sellised hajevil katkendlikumad mõtted, aga plaan on umbes selline, et praegu kirjutan Melchiori neljandat osa, see loodetavasti ilmub aasta lõpu poole või veidi varem. Selles on juba Melchiori teismeline poeg. Ma usun, et see vana või esimene apteekri tsükkel võiks olla 5-6 raamatut, kuna aeg läheb edasi ja ta on kindlalt ajas kinni inimene. Ta ei ole selline üle aja detektiiv nagu Poirot, Nero Wolfe või Perry Mason, kes on kogu aeg sama vanad ja aastanumber ei mängi loos nii suurt tähtsust. Praegu olen ma mõelnud ikkagi niimoodi, et see poeg on selline vähem konformistlikum, revolutsioonilisem ja julgem ning energilisem tegelane.

MJ:
Ütleme, tavalise lugeja tee Indrek Hargla loomingus on nii, et oled lugenud läbi Melchiori iga raamatu ja ootad kannatamatult uut. Kas võime minna ajas tagasi ja avastada Indreku varasemat, ulmealast loomingut? Ma arvan, et see on jälle suur avastamisrõõm, sest nagu me oleme rääkinud, katab ulmet tõepoolest niisugune piiratud ni?ivari. Ma tean, et sa oled tegelikult lubanud Melchioride vahepeal teha uue “Frenchi ja Koulu” sarja raamatu …
IH: Jah, ega ma ole kunagi otsustanud, et ma seda ei tee. Aega ja energiat on täpselt nii palju, et praegu ma tunnen teatavat kohustust see Melchiori neljas osa valmis kirjutada. Aga Frenchi ja Koulu neljas osa, mille pealkirjaks on planeeritud “Frenchi ja Koulu surm”, on mul märkmetes ja mõtetes ning niimoodi lahtikirjutatuna küll olemas, aga kirjutamistöö pole veel päris alanud. Ma ei ole kindlasti otsustanud seda sarja hüljata.

MJ:
Kes üldse on French ja Koulu?
IH: Need on kaks alternatiivajaloolises Eestis või maavallas tegutsevat tegelinskit. French on prantslane, õigupoolest burgundlane, ta on Koulu ori. Koulu on Põlvamaa mees, arbuja, rahvalaulik, luuletaja ja maag, võlur. Selles maailmas on igasugused muinasjutulised asjad, kas rohkem või vähem võimalikud. See kõik on selline taust, kus on võimalik kirjutada erinevaid põnevaid seikluslugusid.

MJ:
Tean, et su raamatute käekäik on olnud üpris kena. Minuni on jõudnud kuuldused, et Melchiori tõlgitakse juba teistesse keeltesse. Ole hea ja anna lühike ülevaade.
IH: Soome keeles peaks praegu teine osa olema tõlkes, siis on tõlgitud veel prantsuse keelde, ja peaks tulema, lepinguid veel ei ole, aga kokkulepped on läti ja ungari keelde tõlkimisega.

MJ:
Kõik kirjaoskajad inimesed satuvad varem või hiljem televisiooni või liikuvate piltide lummusesse. Oled kirjutanud ühe stsenaariumi seriaalile. Seda vist küll filmitakse alles, aga ma tean, et selle pealkiri on “Alpimaja”. Võib-olla ütled kaks sõna sellegi kohta eelsoojenduseks.
IH: “Alpimaja” jah, minu arvates esimene osa peaks tulema välja aprilli keskel. Seal on juttu tänapäeva spordi valupunktidest, dopingust ja muudest asjadest ka. Aga noh, sinna on nii vähe aega jäänud, et sisust ei tahaks praegu rääkida. Seda oli väga tore kirjutada, mul on väga hea meel, et ma selle ettepaneku vastu võtsin, kuigi alguses natuke kartsin, et see on asi, millest ma üldse midagi ei tea. Aga tuli välja, et oli väga huvitav seda kirjutada ja kokku panna.

MJ:
Sa töötad minu meelest kohutavalt palju, aga lisaks kirjatööle käid sa ju ka tavapärasel päevatööl. Kust sa võtad aja kirjutamiseks ning kuidas see üldse tehniliselt välja näeb? Kui palju sul päevas aega jääb, et arvuti taga istuda ja kirjutada?
IH: Igal õhtul, kui teised inimesed teevad muid asju, siis mina kirjutan. Mõelda saab ju kogu aeg. Mõned sellised kohad, kus mulle alati meeldib kõige rohkem mõelda, on kas autoga pikemaid maid sõites või saunas. Saunas tulevad alati väga head mõtted pähe. Kuidagi on sisse kujunenud selline harjumus, et kui mõte pidevalt töötab ja kui ta töötab valmis mingi asja, siis tahab see kangesti kirjapanemist. Kirja on asju ikka hea panna siis, kui sul on rutiin välja kujunenud. Hea keskkond, kus sul on seda kõike hea teha ja õhtuti kodus vaikselt seda teha ongi see kõige parem keskkond.

MJ:
Kui sa oled ametis näiteks selle Melchiori sarjaga, millega sa praegu oled, siis sa ütlesid seda, et inimese mälumaht on piiratud – oled ametis ühe või teise teemaga, pea on seda täis. Kuidas sa tühjendad pea sellest vanast materjalist ja asud järgmise etapi kallale? Mis tehnika see on, mille puhul eelmine lugu lahkub ja selle tegelased varju jäävad ning tuleb uus?
IH: Ma ei tea, see käib kuidagi hästi kiiresti ja lihtsalt. Kui sa kirjutad tsüklit või sarja, siis kõike ei tohi ära unustada, midagi peab meelde jääma ja need tekstid jäävad ju alles. Mõni tekst jääb pärast valmimist ka hästi pikalt pähe, seda sa tahad pidevalt üle lugeda ja mõnda ei taha sugugi mitte. Näiteks kui ma võtan nüüd selle viimase raamatu “Timuka tütar”, siis ta sai neist kõige mahukam ja seal on esindatud mitmeid valdkondi, millest varasemates pole üldse juttu olnud. Nende valdkondade kallal töötamine andis mulle nii palju mõtteid edasiminekuks, et tegelikult, kui ma seda uut kirjutan, on mul see “Timuka tütar” pidevalt käe all. Ma natuke piilun sealt, see on nagu spikker, ja need varasemad on üpris meelest ära läinud juba. Praktikas see kujuneb nii välja, et uus asi vallutab sind ära ja teistele lihtsalt ei jää ruumi.

MJ:
Ma ei tea, kas on mõtet sinu käest küsida, kas sul mingi hobi või mõni selline tegevus ka on, mis ei seostu tööga?
IH: Hobi? no eks ikka on. Midagi sellist sõltuvalt aastaajast, et meeldib natuke matkata, seenel käia, pilli tinistan mõnikord, kõik niimoodi lõõgastuseks. Aga jah, sellist süvenenumat ei ole, et ma koguksin mingeid asju või… Midagi sellist ei tule meelde.

MJ: Mis pilli sa tinistad?
IH: Kitarri.

MJ: Oled sa selline indie-keskne, kas oled noorpõlves rokkansamblite keskel metsikult laamendanud?
IH: Ei, ei ole, koolipidudel ainult, plaadilepingut me ei saanud…