Kodanik läheb kasiinosse ja kui ta on seal juba õige mitu korda käinud, siis ta kaotab, kaotab, kaotab ja jääbki kaotama. Kogu see masinavärk lihtsalt on selline. Kui kaotuse hetkel juhtuks lähedal olema mõni tuntud inimene, või veelgi parem – mõni valitsuse või riigikogu liige, siis oleks tänasel päeval vist nii, et kaotuste ahelale tuleks sisse väike paus. Nimelt vanglast kasiinot külastama ei lasta, aga minister või rahvasaadik oleks igal juhul oma näol või nahal tunda saanud kurja kaotaja, aga samas ka riigi kõrgeima võimu kandja käerammu.
Mängukirg tapab väiksemagi ratsionaalse teadmise või kaalub selle mitu korda üles.
Raha kui vorst
Küsimus taandub aga ikkagi sellele, miks teatud asju usutakse pimesi ja mõnda muud asja ei õpita selgeks kogu elu vältel.
Palun väga: astroloogiasse uskuda on lihtne ja sellesse usutaksegi, kuigi katsetega on näidatud, et inimene kaldub uskuma nii üht kui ka sellega risti vastupidist ennustust. Samas on teadmine tumedast ainest tiinest maailmaruumist nii Öpiku kui ka Einasto kiuste levinud ülimalt visalt.
Või teisalt: kui 1970. aastate alguses kullapõhine rahasüsteem vastu taevast lasti ja Milton Friedmani sõbrad hakkasid rahaga ümber käima nagu vorstiga (kui liha ei jätkunud, tuli jahu juurde panna, ja kui jahu nappis, tuli vett juurde panna), ei kohkunud keegi, kui katteta väärtust lisandus maailma börsidele nagu kõhugaase hernesupijärgsesse kasarmusse.
Samas on jällegi üsna raske veenda nii igaüht eraldi kui ka kogu ühiskonda selles, et looduse kasutamisega ei ole põhjust üle piiri minna – see on nimelt kahjulik meile kõigile. Nii kliimasoojenemisest kui liigirikkuse kaost rääkima hakates on igal astroloogilise abimehe piiritul uskujal oma tõde ja teadmine näiteks selle kohta, et mingeid kliimamuutusi üleüldse polegi.
Piiritu usu lahtrisse kuulub ka näiteks eestlaste enamuse teadmine selle kohta, et tuumaenergia on odav, ohutu ja kasulik. Päev varem ei teadnud see eestlane veel midagi ei neutronist ega prootonist, massiarvust ega neutronite ristlõikestki. Täna on ta aga juba arvamusliider ning teatab mõne üleriigilise päevalehe veergudel, et tuumaenergiast odavamat energiat pole olemas. Kust tal see teadmine ühtäkki tuli? Keegi ei oska öelda – lihtsalt tuli… Nagu ilmutus ikka tuleb. Samas jällegi: kui odava tuumaenergia kohta ilmutuse saanut püüda veenda, et just tuumajäätmete tõttu ei ole tuumaenergia kõige sobilikum lahedus ja ladustades jäätmeid, tekitame küllaltki ebaeetilise “kingituse” järgnevatele põlvedele, saadab seesama üleöö hinnasignaali saanu kritiseerija kus see ja teine ning äärmisel juhul teatab, et probleemide ilmnemisel on tema niikuinii juba surnud.
Joomahull puutööriistaga
Vastakad ideed ja arusaamad ühe ja sama inimese peas pärsib mõtlemis- ja õppimisvõime. Enamgi: meie teadvus konstrueerib talumatult rumalate tegude meeldivamaks üleelamiseks rea lugusid, millega me vähemalt iseendale ilusate ja talutavatena paistma hakkame. Viina või muu aine sõltlase teadvuses on naljaks seik sellest, kuidas ta puudelõhkumise aegu korra kirvega viibutas… Mis siis, et ülejäänud maailma jaoks ajas joomahull puutööriistaga lähedasi ümber maja taga.
Psühholoogid kutsuvad seda olekut kognitiivse dissonantsi seisundiks. Selles olekus kaduvat suur osa õppimis- ja mõistmisvõimest ning inimene ei tegelevat muuga kui oma ebameeldivatele tegudele ilusa kesta ümberehitamisega. Et paremini asjast aru saada, vaadelge lihtsalt mõnda enda tuttavat joodikut või siis hullunud töönarkomaani ja püüdke välja uurida tema käitumise põhjuseid.
Aga mis siis, kui enamik rahva valitud esindajatest ning tagatipuks vaat et ports valitsustki on sellises seisundis? Et on üllad ideaalid ja siis see karm reaalpoliitika, kus tuleb A öelda, tahtes hoopis S-i susistada.
Kui see nii on, siis on selles vähemalt natukegi head. Ja nimelt: saame selgeks, miks uute teadmiste õppimine nii visalt ja lootusetult läheb. Kognitiivses dissonantsis olija ei suudagi midagi uut selgeks õppida.
Võtkem või eelarvekärbete saaga… No miks see tegu pidi sellise üliinimliku ponnistusena öötööna sündima? Arulage kangelastegu on teine tunnus, mis selgelt tunnetuslikule ebakõlale viitab, kusjuures kangelastegu paistab kangelasteona vaid tegijate endi väljakuulutamise ning pasundamise tõttu.
Arukus ei näi olevat inimloomuse pärisosa
Aju-uurijad on kindlaks teinud, et inimese ajus ongi piirkond, mis reageerib rahaga seotud signaalidele. See olla lähedane ka võimuga seotud reaktsioonidega. Nii ongi lood rahast ja võimust ilmselt suutelised kontrolli alla võtma ka muidu ratsionaalselt toimetava aju ning vastus küsimusele “Kui üks või teine mõte nii arukas on, siis miks ometi selle järgi pole toimima hakatud?” on ühtlasi antud. Arukus ei näi olevat inimloomuse pärisosa ja pigem toimetab inimene tunnetusliku ebakõla hallis tsoonis.
Milles küll on sellise käitumise omapära tähendus kas bioloogilise või kultuurilise evolutsiooni seisukohalt? Raske vastata, kuid iga asjahuviline võib õige pea sellele ise vastuse leida – Eesti praktilist poliitelu ja selle meediakajastusi jälgides. Teades muidugi ette, et selles vaatluses pole suurt midagi esteetilist ega vaimu värskendavat, soovitan omalt poolt: minge metsa, tõmmake kopsud värsket õhku täis ning tundke ennast niisama hästi. Kas siis dissonantsena või mitte.