IIDNE EESTI PÄÄSUKE VISATI ÜLES: Iidne Hardi Volmer otsustas läbi ühe iidse ussiasja ja pääsukesepesa teha valmis iidse mängufilmi meie iidse filmi iidsest esiisast Johannes Pääsukesest (1892–1918). Iidsuse huvides ning osades astuvad üles iidsed Tõnu Kark, Märt Avandi, Ott Sepp ning paljud teised iidsed ja lugupeetud riigialamad.
Fotokunstnik, filmioperaator ja -lavastaja Johannes Pääsuke sündis 30. märtsil 1892 poepidaja Jaani ja Elli kuuelapselise pere neljanda lapsena. Andmed tema koolituse kohta on puudulikud, kuid ärimeelega isa väärtustas haridust ning pere varanduslik olukord seda kindlasti ka võimaldas.
*
Fotokunsti saladusi õppis Pääsuke ühe seni täpsemalt tuvastamata Tartu fotograafi juhendamisel. Juba 16aastasena (1908) algas tema tegevus professionaalse päevapiltnikuna. Fotograafina töötas Pääsuke peamiselt Eesti Rahva Muuseumi kaastöölisena ja peaaegu kogu tema fotopärand on hoiul ERMis (1134 fotot ja veidi vähem klaasnegatiive).
Samal ajavahemikul tegutses ta väga aktiivselt ka kinokunstiga. Tartus Sergei Utotškini demonstratsioonlennust tehtud filmivõtteid (1912) loetakse Eesti filmi alguseks ja tema „Karujaht Pärnumaal“ (1914) kannab esimese Eesti mängufilmi auväärset tiitlit. Juunis 1913 alustas Johannes Pääsuke Eesti Rahva Muuseumi lähetusel oma ligi kahekuist rännakut, mis algas Narvast ja viis mööda Põhja-Eesti rannikut läbi Keila, Haapsalu ning Lihula Muhu- ja Saaremaale.
Eesti esimene elukutseline filmimees jõudis oma fotoaparaadist ehitatud algelise filmikaameraga teha ligi 40 filmi, millest 10 on hoiul Eesti Filmiarhiivis. Johannes Pääsukese lühifilmidest on osa kas tervikuna või osaliselt säilinud: „Tartu linn ja ümbrus“, „Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust“, „Retk läbi Setumaa“, „Suur lumetuisk Baltimaal jõulukuul 1913“, „Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50 aasta juubelipidustused“, kroonikapalad „Vaatepilte Võrumaalt“, „Estonia teater“, „Suur Eesti laulupidu Pärnu noorte osavõtul“ ja „Valgelille päev Tartus“. Pääsuke tegi koostööd filmikompaniidega Pathé, Gaumont ja Eclair ning oli üks Estonia Filmi asutajaid. Tema dokumentaalfilmide iseloomustavaks märksõnaks on loomingulisus ja tugev kunstiline alatoon.
(Lühi)mängufilmi vallas sai ta „käe valgeks“ tõsielul põhineva poliitilise satiiriga „Karujaht Pärnumaal“ (1914), mis käsitleb allegoorilis-satiiriliselt eestlaste ja sakslaste kokkupõrget Pärnu linnakogu valimistel. Päevapiltnikuna leiba teenival Pääsukesel jäi see katsetus viimaseks, sest tema aeg kulus suuresti kohalike suursündmuste, riiklike tähtpäevade, kultuurielu ja spordivõistluste filmilindile ülesvõtmiseks. Tänaseni kuuluvad eesti dokumentalistika kullafondi Johannes Pääsukese Eesti Rahva Muuseumi ülesandel valminud etnograafilised filmid ja kümned tuhanded klaasplaatidele jäädvustatud fotonegatiivid Eesti erinevaist paigust.
2
Iidne Ilves pääsukese pesas
IIDSE INIMESI TARGUTUSI, MIKITA, PANE TÄHELE! Iidne Aapo Ilves kirjeldab, mil moel toimuvad iidsed Pääsukese lennuvõtted. Teisisõnu, Suurte Kõrvadega Taustahabe Pääsukene osaleb usutavates seiklustes Setomaal.
Mulle maalitakse ohtrat päikest ja tuult tundnud tööinimesekäed. Lakki lastakse peale ja pesta lubatakse ainult sõrmeotsi. Nägu pääseb lakita, mu kuulus juuksetuust kroogitakse rehatäie klambritega pealaele kokku, uhke kaabu hakkab neid varjama. Linane särk ja vanaema kootud vöö, säärikud jalga, hakkab looma. Rekvisiitor annab ka sobiva vesti, valmis.
Ma olen nüüd müütiline Vana Eestlane.
Ümberringi vaadates ja arvestades fakti, et tegevus toimub Seto Talumuuseumis, võiks ma olla hoopis seto, aga mu Ida-Võro näojooned ei võimalda, liigne intelligents pressib läbi. Võib-olla olen ma mõne seto kauge linnasugulane, igal juhul olen ma kutsutud pulma. Seto pulma, ma tean küll, see venib oma kilomeetritepikkuste riituste ja lauludega nagu… Nagu seto pulm, mäletan, olen käinud. Aga kõige olulisem on ikkagi mu habe, selle tõttu ma siin üleüldse olen.
Juba paar kuud saan ma pogonofoobe (karvakartjad) tõrjuda väitega: „Hardi Volmer ei luba habet ära ajada, tal on seda filmis vaja.“ Me viibime aastas 1913, uhke täishabe on auasi ja Hardi Volmer on käskija.
„Aktsioon!“ kõlab tema hääl üle võtteplatsi. Kolmandal päeval on see hääl juba üsna ära, neljandaks päevaks on Ott Sepa sünnipäevapidune suitsusaun ja mõned lonksud handsat selle jälle korda teinud. Võtete ajal 35-aastaseks saanud Ott istub Seto Tsäimaja teisele korrusele improviseeritud grimmitoas minu kõrvaltoolis ja teda joonistatakse 21-aastaseks Johannes Pääsukeseks. See ei võta eriti kaua aega, Ott kärab noore romantiku karakteriks veel küllaga. Pääsuke, mees, kelle rongiõnnetuslikel ja maailmasõjalistel põhjustel lühikeseks jäänud lend andis Eestile filmikunsti, saab ruttu valmis. Taamal paistab Tõnu Kark, kes näeb oma vuntsidega välja nagu Tarass Bulba ja Maksim Gorki sohivend. Kunstnik Evar Riitsaare vuntsid teevad ta pisut Mark Twaini sarnaseks ja Üllar Saaremäe näeb oma ninaaluse lenkstangiga välja nagu Üllar Saaremäe, kellele on väga suured vurrud ette kleebitud, mistap võib nentida, et kõik on äärmiselt orgaaniline. Setodele, kes filmis setosid mängivad, et saa muidugi keegi eelmainituist eheduselt lähedalegi. Jane Vabarna, sootska ja samal ajal ka maailmakuulsa Jalmari õde, vaatab kõik üle ja kiidab heaks. Pulm võib alata.
Kosilaste sisenemise stseen mängitakse ette oma täies õigsuses. „Väga hea!“ ütleb Volmer, „aga teeme seda nüüd viis korda kiiremini, jätame midagi vahelt ära!“ Tunnen kõhukoopas külma, setode rituaalide tsenseerimine nende endi moro pääl tõotab rahvustevahelist skandaali. Aga ei midagi seesugust! Setod on juba teatri ja filmiga nii harjunud ja treenitud, et reageerivad momentaanselt ja kellelgi ei lähe isegi nina kirtsu. See siin on ju film, me teeme kino, ja rõõmuga!
Vahepeal tuleb jälle Kark ja küsib, kuidas üks või teine lause seto keeles õigesti kõlab. Kunstnik Katrin Sipelgas juhendab dresseeritud filmikanu. Olen vähemalt sama kuulekas, kõnnin sekundeid lugedes üle hoovi, siis veel neli-viis korda. Ootan paar tundi jõude, teen seda uuesti. Panen kuue selga ja teise kaabu pähe, muudan kehakeelt ja kammin habeme kahte, ma olen nüüd keegi teine. Teisele võttepäevale tulen suurte kõrvadega. Sämblased, väikesed õelad ja mürgised mikrokärbsed, on nad paiste purenud. Vahepääl näpin nuhvlit ehk laabatsit ja teen iidseid fotosid. Mida muud sa Johannes Pääsukese tegelikust elust rääkiva filmi võtetel ikka teed? Ahjaa, käid räästa alt võttele ja tagasi, kuidas vihm ja päike ja Volmer juhivad. Iidsed fotod koguvad sotsiaalvõrgustikes laike, varsti on neid rohkem kui dalmaatsia koeral. Vahepääl tundub, et kõik tuttavad setod on juba kaamera lähistelt läbi käinud, aga siis tuleb neid jälle kusagilt juurde. Kaunitesse rahvarõivastesse riietatud ja mitut kilo hõbedat kaelas kandev riigikogu liige kurdab tühja kõhtu ja sööb rekvisiidi ära. Õnneks on neid, keedukartuleid, varutud varuga. Nokin ka ise pulmalaualt pisut soolauba ja pekki, ehtne kraam, küllap näeb ka ekraanil hea välja. Tuleb fotokunstnik Heikki Leis, tal on kaasas plaatkaamera, sama tehnoloogia nagu Pääsukesel toona, palub poseerida, saab ikka.
Tuleb fotokunstnik Toomas Kalve päris algupärase vana plaatkaameraga, hiigelsuurega, palub poseerida, miskipärast hakkan ajama mingit jura à la „homme oleks parem“, Kalve näos peegeldub õud: „Ma sättisin neli tundi seda kaamerat üles!“ Poseerin. Neljandal võttepäeval pean koos oma imekauni saatjannaga ka pisut kakerdama ja tülitsema, pulm on juba niikaugel. Saan taustamelu lavastavalt tütarlapselt kiita: „Me tahame seda stseeni pärast lähedalt ka võtta!“
Õnneks läheb pimedaks ja mu suured plaanid, filmilises tähenduses muidugi, jäävad ära. Sõidan koju ja sealt edasi laulupeole. Filmivõtted jäävad jätkuma.
Johannes Pääsukese filmograafia (mittetäielik)
1914 Karujaht Pärnumaal (lühimängufilm), Estonia Film Tartus, operaator; režissöör Tõnis Nõmmits
1914 Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50 aasta juubeli pidu (dokumentaalfilm), Estonia Film Tartus, dokumentaalfilm, operaator
1913 Estonia teater / Estonia rahvateater ja kontserdimaja Tallinnas (kroonika), Estonia Film Tartus, operaator
1913 Valgelille päev Tartus / Valgelillepäev Tartus (kroonika), operaator
1913 Suur lumetuisk Baltimaal jõulukuul 1913 / Suur lumetuisk Baltimail Jõulukuul (kroonika), Estonia Film Tartus, operaator / esmakordselt näidati 26.03.1914
1913 Suur Eesti laulupidu Pärnu noorte osavõtul (kroonika), Filmistuudio Kinoteater Ideal, operaator
1913 Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust (dokumentaalfilm, vaatefilm), Estonia Film Tartus, operaator
1912 Retk läbi Setumaa (dokumentaalfilm, antropoloogiafilm), Estonia Film Tartus, operaator
1912 Vaatepilte Võrumaalt (kroonika), Estonia Film Tartus, operaator
1912 Tartu linn ja ümbrus (dokumentaalfilm, vaatefilm), Estonia Film Tartus, operaator
1912 Sergei Utotškini lendamine (Tartu kohal) / Utotškini lendamised Tartu kohal 14. ja 15. aprillil 1912 (kroonika), operaator
