RAEAPTEEGI LUGU: Aarne Ruben sai valmis Raeapteegi minevikku käsitleva raamatu. Need pole Melchiori lood, vaid pigem katse taastada selle legendaarse asutuse elukäiku. Aarne sirvib nüüd meie meeleheaks põnevaid vanu dokumente.
Iga tallinlane ja rõhuv enamus eestlasi teavad Raeapteegi asukohta Tallinnas Raekoja plats 11. Kuni 17. sajandi lõpuni ja mõni aeg edasigi nimetati seda piirkonda Jumalalaeka kvartaliks, millesse kuulusid Pühavaimu majad ehk vaimukosutus, Raeapteek ehk kehakosutus ja kuni aastani 1454 ka väike vaekoda, millest sai Raeapteegi osa ja on seda tänini.
Apteegi roll ühiskonnas
Raeapteegi eest viib Vene tänavale Apteegi tänav, mis kunagi kandis Rätsepate tänava nime. Paraku tapsid 1591. ja 1602.‒1603. aastate katkud sealt kõik rätsepmeistrid, misjärel see tänav saigi oma praeguse nime.
Andsin ühes Raeapteegiga äsja välja raamatu „Raeapteegi lugu“, mille tagakaanel oleval kaardil püüdsin rekonstrueerida Tallinna vanalinna nii, nagu see meie asutuse esmamainimise hetkel AD 1422 oli. Tallinna Linnaarhiivis leidub palju informatsiooni selle kohta, milliseid töid on Raeapteek tellinud alates esimestest aastatest kuni Liivi sõja alguseni 1558, et värskem ja säravam välja näha. Raeapteeker oli ju rae mittekoosseisuline ametnik, oma ruumide eest pidi ta maksma mitte just väikest renti. Sajandite jooksul tehti temaga üpris erinevaid lepinguid. Positiivse külje pealt peab aga ütlema, et apteegi roll tolleaegses ühiskonnas oli ka hoopis suurem tänasest päevast.
Ajalooline lünk
Raeapteek on üks neid ajaloolisi paiku, mille tegelikku sündi katab suur ajalooline lünk. Tegelikud juured ei vupsa välja aegade hämarusest. Läbi ajaloo on Raeapteek olnud suurelt osalt seotud Püha Vaimu kirikuga, mis võis enne 1219. aastat olla näiteks meresõitjate/mündrike kabel. Apteek asus eestlaste iidsel asualal.
Jaan Kross kujutas oma romaanis “Kolme katku vahel” raeapteeker Burchartit minemas Balthasar Russowile vastu oma asutuse taha kalmumaale, kuid tegelikult ei olnud tol ajal seal enam kalmumaad. Ajaloolane Helmi Üprus ei avastanud kirikut ja apteeki lahutavast alast mingeid matuste jälgi. Püha Vaimu kirik oli eesti koguduse asupaik ja eestlasi ei lubatud teatud hetkest enam matta linna sisse oma kiriku kõrvale. Ja me ei tea, kas need matused üldse kunagi aset leidsid, ehkki seda võib oletada.
Saiamüüjad ja haiged
Siiski on usutav, et Raeapteek oli oma praegusel, vanal asukohal juba mõni aeg enne seda, kui see 1422. aastal ajaloo annaalidesse jõudis. Nagu seisis kirjas rae arveraamatus pealkirjaga „Mitmete artiklite raamat, neist esimene linna sissetulekutest“, on raeapteeker Hermann Molner viibinud esmaspäeval enne selle aasta palmipuudepüha rae jutul. Sellel koosolekul juhtus õige meeldiv lugu: apteeker ise (kes kandis ka arsti nimetust), kaheksa auväärt raehärrat, Lauagildi eestseisja Gottschalk Lyntschede ja linna skriiba on hakanud käendajateks Raeapteegi ühele tublile õpipoisile.
Kuni 1453. aastani puudus Saiakangil selle kuulus võlv. Raekoja plats 10 – maja, mis ühel teisel ajal sai kuulsaks Pingviini jäätise müümisega – oli üks raevanglatest ning Saiakangi olid juba siis ennast sättinud saiakeste ja küpsiste müüjad. Ka Raeapteek müüs suhkruküpsiseid ja klaretti, niisiis asuti n-ö omade keskel.
Saiamüüjail ja Jumalalaeka kvartali teiselt poolelt Püha Vaimu seegist välja tulnud terveks ravitud haigetel oli erisuhe. Haige tunnistati täiesti terveks ainult siis, kui ta oli suuteline ära sööma terve kotitäie saiakesi.
Müüriladujate õlu
Üks huvitavamaid dokumente Raeapteegi algusajast on 1441. aastast pärit teade, et apteegi seitsme trepikivi paigaldamise eest on raad jootnud müürseppi õllega, mida nad said lisaks rahale. Need olid liigud. Saiakangi ees asusid juba tol ajal välikohviku-laadsed lauad, nii et miski ei seganud töömeestel seda õlut sealsamas ära joomast. Raad keelas tol ajal vaid mürgeldamise, mida kvalifitseeritud töömeestest vaevalt uskuda sai.
Raamatus on väike oletus sellestki, kuidas Raeapteegis konnasilmi raviti. Nimelt paiknes XV sajandil Raeapteegi kõrval Pühavaimu pastoraat (hilges gestes wegeme). Kirikumaksu maksmisel pastoraadis võis ülerahvastatud linnas teadagi olla järjekord. Seisis keegi järjekorras su konnasilmade peal, võisid kohe sealtsamast apteegist läbi astuda ja oma haavade jaoks Apoplecticuse haavasalvi osta.
Raeapteegi hilisem ajalugu on seotud Burchartite dünastiaga, kes tegelikult valitsesid ravimipoodi 259 aastat (1583–1842), formaalselt aga veelgi kauem, kuni I maailmasõja alguseni. Läbi mitmekesise ajaloo jäi Raeapteek ikka kestma ja kestab tänaseni.
Meile kõigile on õpetuseks noorelt surnud Moritz Burcharti poolt 1827. aastal Raeapteegi seina müüritud kiri pudelis: „Läbi mitmesuguste sündmuste, läbi nii paljude juhtumuste suundume lõppeesmärgi poole. Pidage vastu ja hoidke end teiste aegade jaoks.“
Saiamüüjail ja Püha Vaimu seegis terveks ravitud haigetel oli erisuhe. Haige tunnistati täiesti terveks ainult siis, kui ta oli suuteline ära sööma terve kotitäie saiakesi.