KÕIGE KUULSAM MEREREIS: Raamat „Purjetamine vabadusse“ räägib 16 eestlase, sealhulgas nelja väikese lapse ohtlikust merereisist Ameerikasse 1945. aastal. Pilleriin Leivang uuris raamatu kirjastajalt, ettevõtjalt ja jahtkapten Meelis Niinepuult selle teekonna kohta lähemalt.
Punavägede eest pagemiseks võeti ette neli kuud kestnud reis üle Atlandi ookeani vaid kahe väikese kajutiga postiveoks mõeldud laguneva rannasõidupurjekaga Erma. Raamat sellest teekonnast on ilmunud ligikaudu 30 keeles ja on seega üks rahvusvaheliselt tuntumaid eesti lugusid. Huvitaval kombel murdis see teos nüüd kodumaiste raamatutabelite etteotsa.
Kas ja mil moel üldse sellise retke olemusest on tagantjärele võimalik aru saada?
Et sellest lõpuni aru saada, tuleb oodata tormist ilma ja minna seejärel koos perega, kelle hulgas on soovitatavalt neli väikest last (nagu Erma puhul) mere äärde. Seejärel võiksite seal elementide keskel, vihmas või lumetuisus, selle 8247 miili pikkuse reisi mõttes kaasa teha või vähemalt küsida endalt, kas suudaksite seda.
Raamatus iseloomustab üks eestlaste retkega vahetult seotud olnud USA sõjaväelane vägitükki nii: kulus hulk aastaid ja küpsust, et aru saada, kuidas igaüks teist peegeldab julguse kristalset olemust ja tõelist vabadusejanu. Kusjuures selle kirja saatis too sõjaväelane Erma paadirahvale pool sajandit hiljem. Vahel võtavadki suured teod tummaks ja nende mõistmiseks on vaja aega ja küpsemist. See raamat kõneleb monumendina vabadusest ja järjekindlusest. Kui me samasuguse järjekindlusega nüüd oma riiki kaitseme, siis loodetavasti meil sellist mereleminemise dilemmat enam ei tule.
Miks see maailmakuulus lugu meil nii tundmatu on?
Raamat ilmus tõepoolest juba 1952. aastal, kuid New Yorgis ja ingliskeelsena. Raamatu aitas kirja panna ameerika ajakirjanik Carl B. Wall, kuna Veedam ei osanud USA-sse jõudes inglise keelt.
Menu oli tohutu, seda võrreldi Thor Heyerdahli Kon-Tikiga. Meil on lugu vähetuntud seetõttu, et Nõukogude ajal ei lubatud seda trükkida. Ilmselt ärritas Nõukogude võimu see, et USA valitsus rakendas raamatu ülemaailmse edu 1950-ndate teisel poolel külma sõja propaganda teenistusse. Raamatut toetas USIA. Sellest ka eksootilised tõlked tai, birma, korea, araabia, malai ja jaapani keelde.
Lisaks narris autor Voldemar Veedam Nõukogude piirivalvet, kui käis 1945. aasta talvel salaja Rootsist Eestis, et emale enne Atlandi reisi järele tulla. Ema pakkus pojale teed, aga loobus minemast. Tunni aja pärast oli Veedam paadiga uuesti Rootsi poole teel. That’s the spirit!
See lugu kõnetab siinset lugejat ilmselt ka lähtuvalt immigratsioonikriisist?
Täiesti selgelt on siin paralleel. Selles loos oleme ju meie need, kes ilma viisadeta USA rannikule jõuavad. Esitage paberid. Ei ole? Uks on seal! Muide, suur hulk eesti paadipõgenikke vaatas vabadusesammast Ellis Islandi immigratsioonikeskusest trellide tagant. Kas pole irooniline?
Jää hakkas murduma seetõttu, et USA ajakirjandus tõstis Erma-sugused viikingipaadid ajalehtede esikülgedele. Sellele järgnes juba president Trumani isiklik tähelepanu ja kuulus kõne Kongressis, kus ta ütles, et Poola kvoot on 6500, aga värava taga on 138 000, Baltikumi kvoot on 700, aga värava taga on 23 000. Truman lisas, et need on inimesed, kes on pääsenud küüditajate eest, roninud kommunistide eest läbi okastraataedade-miiniväljade ja riskinud oma eluga Atlandil. Kuidas neid mitte aidata, küsis Truman Kongressilt.
Kuidas sa purjetajana ise sellele teekonnale vaatad?
Aukartusega. See lugu erineb ju fundamentaalselt noorte, adrenaliinijahil meeste mereretkedest nagu Kon-Tiki. Pardal oli kallis kraam laste ja vanainimeste näol ja marsruut ei olnud sugugi lihtne. Tormine Põhjameri ja Iiri meri ei ole naljaasi! Isegi sõber Marko (Matvere), kes on toimetanud raamatu „Purjetamine vabadusse“ merendussõnastiku, ütleb, et neil oli kõvasti õnne.
Aga neid maaililisi ja mõnevõrra tavatuid purjetamiskohti on seal raamatus ikka üksjagu. Näiteks Lõuna-Rootsit läbiv Göta kanal. Purjetad sõna otseses mõttes mööda kuldseid viljapõlde, ronid mööda lüüse muudkui üles ja siis jälle alla. Või siis Inverness Šotimaal ja Loch Nessi järv, kus elab teadagi kes. Ja siis Atlandi passaattuuled ja muretud päevad päikese all. Raamatus on selline koht, kus autor ütleb, et „nondes passaattuulte päevis oli mingi transitaoline võlu“. See on iga purjetaja jaoks tuttav tunne. Ookean peseb pasa välja, nagu ütleb sõber Matvere. Aga õnnetundele ja filosoofilisele idüllile järgneb peaaegu alati korralik torm. Nii ka selles raamatus.
Kuidas sa üldse Eestis trükkimiseni jõudsid?
See on habemega lugu. Kohtusin aastal 2000 üliõpilasena Ameerikas omaaegse eesti rindefotograafi Donald Koppeliga. Tema üks tuntumaid fotoseeriaid on „Inandal üle suure lombi“. See koosneb fotodest, mis on tehtud tema põgenemisel Rootsist Floridasse 1946. aasta suvel. See oli siis pool aastat pärast Erma jõudmist Ameerikasse. Lood on üsna võrreldavad. Ermal oli 16 inimest, Inandal 18 inimest. Koppelile ei andnud rahu, et lood eesti nn viikingipaatidest, mis Ameerikas ja mujal maailmas nii suurt tähelepanu pälvisid, ei huvitanud Eestis kedagi. Viimane mälupilt on mul Donaldist järgmine: jätsime hüvasti ja olin majast juba umbes 50 meetri kaugusel, järsku avab Koppel uuesti ukse, viipab ja hõikab: „Võibolla teeb keegi sellest kunagi filmi!“
Kui Donald 2005. aastal suri, jõudis mulle lõpuks kohale, kuhu vanahärra sihtis. Sealt see asi idanema hakkas ja ei lasknud enam lahti. Järgmised peaaegu kümme aastat otsisin Veedami ja Walli pärijaid, et kordustrüki ja filmiõiguste asjus kokku leppida. Tegin selle vea, et otsisin n-ö maarottide hulgast. Niipea kui tegin otsa lahti purjetajate kaudu, sain juhtlõnga. Kusjuures juhtlõng ei tulnud Eestist, vaid ühelt Inglismaa purjetajalt, kes on tänaseni veendunud, et „Purjetamine vabadusse“ on üks eepilisemaid merelugusid läbi aegade. Sealt edasi jõudsin siis juba New Yorki ja Carl B. Walli poja Matthew ja tütre Annini, kes olid paugupealt nõus. Nende jaoks on eestlased mingid müütilised viikingid, põlised meremehed, kes ei löö risti ette millegi ees. Vaidlesime päris pikalt, kes keda tänama peab. Igal juhul pühendasid nad kõik need 30 keelt ja filmiõigused eesti rahvale EV 100 väärikaks tähistamiseks.
Seejärel istusime juba Matvere ja Künnapiga maha ja tegime valmis. Sai väga ilus trükk. Hea korralik vanaaegne paber, sinimustvalge järjehoidja ja puha. Natuke oli omakasu ka: raamatu formaadi tegin oma kuunari vöörikajuti sahtli järgi. Hea mõnus formaat purjetamiseks ja muidu reisimiseks.
Mainisid, et saite õigused 30 keeles. Kas kordustrükk tuleb ka teistes keeltes?
Jah, ma arvan, et olen moraalselt kohustatud sellega jätkama. Naljaga pooleks: kui me soovime maailmale sajandal sünnipäeval midagi peale Vargamäe kraavikaevamise öelda, siis on raamatu „Purjetamine vabadusse” kordustrükk teistes keeltes hea mõte. Eesti eesistumise ajaks on miinimumprogramm inglise keel. Aga miks mitte ka prantsuse, vene, saksa, jaapani? See sõltub sellest, kui palju meil vadereid koguneb. Kes aga tahab EV 100 puhul maailmale sellise kingituse teha, löögu kampa. Kulud ei ole suured. Kirge peab olema.
Kas raamatu müügiedu Eestis tuli sulle üllatusena?
Nagu välk selgest taevast! See on ikka tegelikult nii kuradi äge, et eestlaste ajaloost rääkiv, tõestisündinud kirjandusteos pani esimese müügiloleku nädalavahetusega ära nii Marilyn Kerrole kui ka Harry Potterile. Ma olin neid edetabeleid vaadates juba leppinud mõttega, et eneseabi- ja võlukunstiõpikute vastu ei saa. Positiivne üllatus ja sügav kummardus lugejale, kes ei pea kindlasti raamatus pettuma. See raamat polegi nagu raamat, pigem nagu monument. Umbes sedalaadi monument nagu „Nimed marmortahvlil“, mis minu meelest on kõigepealt monument ja alles seejärel film. Ma loodan, et see raamat on midagi samast veregrupist.
