Teie juhatusel tuleb Birgitta festivalil ettekandele õhtu “Opera@jazz”. Teie vanaisa hambaarstikabinetis loodi Eesti esimene jazz-orkester, nii et lapsepõlvemõjutused on eelkõige d?ässist. Praegu olete tuntud aga ooperidirigendina. Kas elus on tulnud ooperi ja d?ässi vahel raskeid valikuid langetada?
Juured on mul jah rohkem d?ässis. Ja eks see etendus, kus algul esitatakse suure orkestri ja solistidega tuntud ooperiaariaid ja siis kohe neile loodud d?ässiseadeid (Estonian Dream Big Bandiga), on nagu minu elu. Kuldlõvi kõrval oli mu vanaisa hambaarsti-kabinet ja just seal loodi Murphy Band – esimene Eesti jazz-orkester, kus mängisid nii minu isa kui ka onu. Ja muusikakooli ajal hakkasin ägedalt d?ässiga tegelema. Kuulasin raadiost Ella Fitzgeraldist ja Franck Sinatrast saateid. Mu inglise keel oli kehv, aga muusikast sain aru. Siis olid raadiost kuuldud nimed nagu kauged iidolid – eluunistus oli nendega koos kunagi laval olla. Aga see saigi teoks! Hollywood Bowlis olen olnud laval koos Ella Fitzgeraldi ja Dave Brubeckiga. Ka Victor Borgega. 18 000 inimese ees. Seal katlas on filmistaare ja legende ka publiku hulgas rohkem koos kui kuskil mujal maailmas.
Algul tundus see utoopia – ise kunagi sinna saada. Aga valikud – noorena võtsin vastu kõik, mis pakuti. Mängisin ise kõikides orkestrites. Siis hakkas juhatamine rohkem tõmbama, see näoga orkestri poole olemine. Kriisiaegadel tahab hulk pillimehi hakata dirigentideks, paljud eilsed suured instrumentalistid haaravad dirigendikepi järele. Praegu kuuleb iga paari nädala tagant, kes jälle dirigendiks on hakanud. Ja ma annan neile need ebaõnnestunud kontserdid andeks, sest tean neid kui häid pillimehi. Dirigent on eelkõige see, kes loob orkestris atmosfääri, valmistab pinnase ette. Näiteks ühe maailma juhtiva dirigendi Valeri Gergievi töömaht on nii suur, et ta teeb orkestriga vaid ühe proovi ja saavutab imeväärseid tulemusi. Teine teeb kavaga kuus proovi, kaotab kuus kilo ja igasuguse kontakti orkestriga.
*
Kas olete mõne orkestriga ka võitluse maha pidanud?
No on väga ninakaid orkestrante. Neid nimetatakse conductor-eaters (dirigendi-õgijad). Ja kui mul oli ka juba suur rahvusvaheline maine, oli ikkagi hirm minna ERSO ette. Sest olin sealt ise pillimehena välja kasvanud. Ikka tunnetad seda suhtumist, et mis sa seal vehid, mine tagasi trummide taha. Paljudele dirigentidele on see suur vaev, võita orkestri usaldus. Siin on kogemusel minu meelest kõige suurem osa. Olen juhatanud ligi 50 riigis – nii punanahalisi kui ka musti. Peab teadma ka palju keeli. Aga kõnelev dirigent on kehv dirigent. Sa pead väljendama end paari ?estiga, millest iga pillimees aru saab. Ja seljaga tunned, et ka publik saab aru. Olen Sibeliuse Akadeemias neli aastat dirigeerimist õpetanud. Minu õpilaste hulgas on Soome juhtivad dirigendid Mikko Franck, Susanna Mälki (juhatab Pariisis), Hannu Lintu (juhatab Tamperes). Jonte Storgårds (Helsingi Filharmoonia peadirigent). Ja olulisim, mis ma neile olen rääkinud, on see, et dirigent mängib pillimeeste närvidel. Ta peab looma neile võimaluse – pinnase õitseda oma mängus.
*
Kas Birgitta Festivali võib nimetada teie elutööks? Või on see üle pingutatud?
Vast viimase viie aasta täitunud unistuseks. Kui tulin ühe ideega lagedale, mis oli küpsenud paljudel festivalidel ise juhatades, sain aru, et meil on Pirital kõik olemas – esinemiskoht, hotell, rahvusvaheline transpordiühendus, ühel ajal nii linna, mere kui ka metsa lähedus. Unikaalne paik! Ja nii oleme me kujundanud festivali, mis koosneb paljudest osadest – siin on ooperit, balletti, lavastatud kontserte, igal aastal festivali oma produktsioone. Ja alati uusi ?anre. Nagu möödunudsuvine “Kino ja komöödia” – ?okk-etendus legendaarse viiuldaja Gidon Kremeri osalusel tema enda elust. Eelmisel aastal oli ballet-d?äss, nüüd siis tuleb ooper-d?äss. Meil on soov pakkuda kõrget taset, ja samas julgus eksperimenteerida. Tänavuse aasta pearõhk on Tauno Aintsi lavastatud oratooriumil “Aeg armastada”, millel on suur osa Leelo Tungla tekstil. Laval on meie võimsad jõud – rahvusmeeskoor, ERSO, solistid Jassi Zahharov ja Urmas Põldma. Ja muidugi, suursündmuseks on Mare Tomminga lavastus sellele. See on Eesti algupärand – tähtis on meie oma loomingut presenteerida paralleelselt koos külalisteatritega. Eksootikapoolelt on löökpillide ja liikumisega etendus Taiwanist “Ookeani hääl” – hääl teiselt poolt maailma.
*
Mida te hindate üldse ooperilavastustes?
Suhet muusikasse. Helilooja partituur on minu jaoks nagu piibel, sellesse peab suhtuma suure pieteeditundega. Aga meie Moskva külalisteatri pealavastaja Dmitri Bertman on leidnud tee, kuidas tuua publiku ette huvitavaid seoseid ja psühholoogilist allteksti muusikast lähtudes. Itaallase Giordano psühholoogiline ooper “Siber” ja Verdi koomiline ooper “Falstaff” on need, mis tema lavastaja-ande täiel määral esile toovad. Ja meile oli avastuseks, et Eesti rahvas nii balletti armastab. Seekord toome lavale Moskva Riikliku Balletiteatri esituses nii Hat?aturjani kangelasliku “Spartacuse” kui ka kaunid “Romeo ja Julia” ning “Luikede järve”.