KUIDAS UURIDA HITLERIT: Hollandi kirjanik Joost de Vries räägib Eesti kirjanikule Peeter Helmele sellest, millised mõtted, soovid ja tunded on tema nüüd ka eesti keeles kättesaadava Hitleri-uurijate omavahelisest kemplemisest pajatava romaani “Vabariik” taga.
Enne päriselt su raamatu teema kallale asumist küsin kirjeldatud miljöö kohta: “Vabariigi” peategelane ja enamik teisi teose tegelasi on Hitlerit uurivad ajaloolased. Miks Hitleri-uuringud? Kas põhjusel, et Hitlerist on saanud üks ajaloo kõige grotesksemaid popkultuuri tegelasi ja Hitler müüb?
Valisin Hitleri-uuringud, sest need on ilmselgelt päriselt olemas. Aga ma tahtsin avardada piire ja käia välja selliseid Hitleriga seotud uurimisteemasid, mis oleks rohkem väljamõeldised kui tegelikkus… Ilmselt suudame me ette kujutada kedagi, kes uuriks Hitleri raamatukogu. Või tema mundreid. Aga kedagi, kes uuriks tema vuntse?
Ma ütleksin, et “Vabariik” räägib inimestest, kellel on raskusi tegelikkuse ja väljamõeldise eristamisega ning otsustamisega, kumb on tähtsam.
Võtame näiteks selle, kuidas Tarantino “Vääritud tõprad” algab – fraasiga “Ükskord ammu natside okupeeritud Prantsusmaal…” Justkui see oleks mingi maagiline väljamõeldud koht ja aeg. Ja mingis mõttes ongi. Muidugi oli natside okupatsioon Prantsusmaal ajalooline olukord, aga tänu kõikvõimalikele romaanidele, seiklusfilmidele ja videomängudele on sellest saanud ka taust väljamõeldistele. Ja mõne inimese jaoks ongi väljamõeldis tähtsam tegelikkusest. Tarantino jaoks, aga siin raamatus ka Josip Briki ja Friso de Vosi jaoks on väljamõeldis põnevam tegelikkusest.
Kas sulle ei tundu, et mõned ajaloolised sündmused ja tegelased – nagu Hitler, natsi-Saksamaa, Teine maailmasõda – ongi muutunud rohkem väljamõeldiseks kui faktiks ning nagu sa Tarantino puhul välja toodki, on fakt teisejärguline, ta lihtsalt võimaldab midagi, laseb meil väljendada oma igatsusi ja fantaasiaid?
Ma ei ole kindel, kas asi on alati fakti ja väljamõeldise vastandamises. Asi on selles, kuidas me ajalugu meeles peame. Meil Madalmaades on 4. mai rahvuslik mälestuspäev. Sel päeval meenutame kaheminutilise leinaseisakuga kõiki neid, kes on hukkunud alates Teise maailmasõja algusest. 40 aastat tagasi kogunes sel puhul Amsterdami keskväljakule, De Damile, võib-olla paarsada inimest. Nüüd – kui koroonat poleks – oleks seal kümneid tuhandeid. Ja kokku ei tuldaks mitte ainult De Damile, vaid kõikvõimalikele väljakutele Amsterdami eri osades. Ajalugu on niisiis muutumas üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Samas see, kuidas me ajalugu vaatame, on pidevas liikumises. Filmid, raamatud ja kunst toovad värvi meie mälupiltidesse. Ometi on tihti tegu fiktsiooniga, mis sageli moonutab ajaloolist narratiivi olema dramaatilisem ja põnevam.
Ajaloos on palju poolununenud sündmusi, mis hüppavad kollektiivse radari näidule siis, kui keegi neist kirjutab või teeb filmi. Siis muutub see konkreetne raamat või film ise sündmuse tähistajaks – kuigi tegu on fiktsiooniga.
See paradoks on mind alati väga huvitanud: ühelt poolt on ajalugu muutunud üha olulisemaks selles osas, kuidas me suhtume oma kultuuri – mõned asjad (nagu näiteks Anne Frank) on peaaegu pühamast pühad. Ja samas, teiselt poolt meeldivad meile Tarantino, “South Park”, “Medal of Honori” videomängusari ja muu sarnane hooletult meelelahutuslik ajalookäsitlus. Kirjaniku jaoks on see paradoks põnev.
Su raamatus on mitu kihti. Aga ma ütlesin, et minu meelest on “Vabariik” eelkõige romaan pärandist ja pärijaks olemisest.
Romaan algab küsimusega – kes sa pigem oleksid, Robespierre või dofään? Dofään on lihtne olla. Robespierre olla, üritada maailm uueks luua, on raske. Ja räpane.
Ma ei teagi, kas mind huvitas küsimus pärandist kui sellisest. Mind huvitas lein. Friso on väga auahne, laiade teadmistega, niinimetatud aju-inimene, sügavalt armunud oma akadeemilisse ja intellektuaalsesse võimekusse. Nüüd, seoses Briki surma ja lahkuminekuga Pippast, peab ta seisma silmitsi emotsionaalse värgiga, millel on väga vähe pistmist intellektiga. Need on südameasjad. Kuid Friso otsustab ignoreerida iseenese tundeid, tema jaoks on need lihtsalt argumendid, mille toel vaielda end Briki juurde. Identiteedikriisil Philip de Vriesiga on ehk vähem pistmist identiteedi kui tõigaga, et see on osa leinamisest. Friso tunneb, et tal ainsana on õigus leinata Briki. Nii et nagu oli Parsifali ja graaliga, tunneb ka Friso, et ta peab oma väärtust tõestama, ta peab tõestama seda, kuidas ainult tema on Briki tõeline pärija. Kõik need argumendid tema peas peavad tõestama, et mitte keegi teine ei mõistnud Briki temast paremini.
Identiteedist rääkides – on vast omamoodi veider, et kellegi jaoks on nii tohutult tähtis identifitseerida end tähtsa Hitleri asjatundjana. See on veider, sest igapäevaelus on meil ju palju eri identiteete, enamik neist on korraga nii lihtsad kui ka keerulised.
Ma arvan, et Friso on oma identiteediga kimpus. Oma peas on tal endast selge pilt: talle meeldiks mõelda, et ta on rahulik ja enesekindel, tark, ratsionaalne. Samas pole palju sellest, mida ta teeb, ei tark ega ratsionaalne. Ta jätkab irratsionaalsete, lollide asjade tegemist, üritades samas veenda ennast, et on nutikas. Ja ta käitub samamoodi teiste tegelastega: räägib Pippaga, nagu oleks too laps ning hoiab tal tänavat ületades käest kinni ja muud sellist. Samas on Pippa ilmselgelt nutikas ja iseseisev. Friso on nii ennast täis, et ei suuda näha teisi nende endina.
Selles mõttes on “Vabariigi” tegelased kurvastavalt ajakohased ja see sunnib mind küsima: kas neil on üleüldse veel lootust? Ja mitte ainult neil, vaid ka meil, meie maailmal?
Mulle meeldib uskuda, et lootus pole kuskile kadunud. Ma arvan, et see on ka teatud ulatuses selle raamatu õppetund. Ma ütleksin, et kogu Frisot puudutav liin seisneb selles, et ta alustab õndsas teadmatuses, kus filmid ja väljamõeldised on tõelisest elatud ajaloost tähtsamad, ja romaani lõpus on ta leppinud alasti tõdemusega, et elu ei ole film, et Brik on tõesti surnud, et ei ole olemas mingit metakommentaari Surmale. Friso on inimene, kes on väga rahul sellega, kui intelligentne ta on, kui palju filme ta on näinud, kui palju raamatuid lugenud – aga kui päriselu koputab uksele, nagu juhtub Pippast lahkumineku või Briki surma näol – siis ei aita kõik need raamatud mitte vähimalgi moel. Siis pead sa ise hakkama saama.
Vindiga Hitler
Joost de Vries (s 1983) on Utrechti ülikoolis ajakirjandust ja ajalugu õppinud Madalmaade kirjanik ja ajakirjanik, kes debüteeris 2010. aastal romaaniga “Clausewitz”. Teos äratas tähelepanu ja aitas kaasa de Vriesi järgmise raamatu, “Vabariigi” soojale vastuvõtule. 2013. aastal avaldatud romaan võitis maineka Kuldse Raamatuöökulli auhinna ning on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Teose tegevustik hargneb akadeemilises miljöös, Hitleri uurimisega tegelevate ajaloolaste keskel. Nagu autor siinses intervjuus ütleb, pole Hitleri-uuringutes midagi imelikku, kuid samas on tore keerata sellele vinti peale. Samamoodi keerab de Vries vinti peale oma tegelastele. Või võib-olla ei keera ka, sest pole hullemaid intriigipesi kõrgkoolidest ja uurimisasutustest – väikese raha ja suurte egode kokkupõrge loob selleks vältimatu eelduse.
Kindlasti tuleb kirjanikku kiita suurepäraste tegelaskujude eest. Sügavate faktiteadmiste, sõnaosavuse ja eluvõõruse segunemine “Vabariigi” peategelaste nelikus (peategelane Friso, tema mälestustes elav korüfee Brik, Friso vastasmängija Philip de Vries ning tüdruksõber Pippa) on korraga teravmeelne ja realistlik. Kui lisada autori satiiriline jutustamislaad, annab see kokku vaimuka, aga ka mõtteainet pakkuva lugemiselamuse.
Joost de Vriesi sulest on praeguseks ilmunud neli romaani, üks esseekogu ja kaks mitteilukirjanduslikku raamatut. Autori viimane romaan, “Aeglasemalt, tiiger” (“Rustig aan, tijger”) avaldati 2020. aastal. Tema kõige viimane raamat on aga peaminister Mark Ruttest rääkiv “Hollandi kõige õnnelikum mees” (“De gelukkigste man van Nederland”), mis tuli trükist käesoleva aasta alguses.
