VÄIKE KODUMAA MUDEL: 2016. aasta suvel käisid Mari-Liis Lill ja Paavo Piik Ülem-Suetuki külas Siberis. See on üks viimaseid püsiasustusega eesti külasid Venemaal. Intervjuudes nii nooremate kui ka vanemate kohalikega püüti mõtestada seda, kes või mis on eestlane ning mida ühe kauge eesti küla lugu võib meile öelda rahvuse elujõu kohta. Käigust sündis etendus „Jaanipäev“ Draamateatris. KesKus küsib etenduse kohta.
Hoolimata järjest kahanevast elanike arvust peitus Ülem-Suetukis üsnagi tegus ja ühtehoidev kogukond, rääkimata ilusast loodusest ja säilinud vanast eesti keelemurrakust. Millal me siis välja sureme?
Kõigepealt muidugi: kumb oli enne, kas kana või muna? Kas mõte teha Suetukist näidendit või mõte minna Suetukki üldse ilma mingit näidendit tegemata?
Paavo Piik: Mälu võib olla petlik, aga kõigepealt oligi vist pakkumine, et kas me ei tahaks minna Suetukki, et sealset elu kuidagi teatrivormis kajastada. Eestis elavatest venelastest me olime lavastuse teinud („Teisest silmapilgust“) ja selle käigus vene keelt ka õppima hakanud, nii et kõlksus kenasti kokku. Minusinski teatris pesitses ka tuttav peanäitejuht Aleksei Pesegov ja tema alluvuses töötas Julia Salm, kelle mees elas külas, nii et reis pakkuski hea võimaluse ühendada seikluse ja teatri. Muidugi oleks võinud ka niisama minna, aga endale võetud ülesanne teha külainimestega intervjuusid oli tagantjärele õige otsus, sest see sundis rohkem kestast välja ja muutis need kümme päeva kuidagi eriliselt intensiivseks ja värviliseks.
Mari-Liis Lill: Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõigepealt oli Märt Meos, kes on juba mitu aastat eesti-vene suunal kultuurisidemeid arendanud ning ühel päeval ta tuli ja küsis, kas me ei tahaks Siberisse sõita. Nii ootamatust ettepanekust on raske keelduda ja muidugi me tahtsime. Nii et ähmane plaan sellest näitemängu teha oli kohe alguses olemas, aga see plaan on aja kulgedes palju oma kuju muutnud.
Kas teil varasem Siberi külakogemus oli?
Paavo: Siberis ei olnud meie reisiseltskonnast (lisaks Mari-Liisile veel kunstnik Evi Pärn ja Vene teatri näitleja, saatest „Meie Eestid“ tuttav Aleksandr Žilenko) keegi kunagi käinud. Ka ei jõudnud me enne reisi põhjalikult tutvuda seniste ekspeditsioonide materjalide ega folklooriga. Nii et võib öelda, et tegu oli igas mõttes tundmatus kohas vettehüppamisega. Mul isiklikult polnud küll aimugi, kuhu ma lähen, ja arvestades jutte sealsete eesti külade väljasuremisest pidasin kuidagi ebatõenäoliseks, et seal enam üldse kellegagi päriselt eestikeelset dialoogi pidada saab.
Mari-Liis: Olid ainult loetud jutud ajakirjanduslike reportaažide (tervitan siinkohal Jaanus Piirsalut!) ja kogutud pärimuse näol (tervitused Anu Korbile!).
Siit jõuamegi filosoofilise punktini – ära kirjelda kirjeldamatut. Aga tee seda siiski. Siberi külad on täiesti omalaadne planeet, kas suudate esimese mulje kokku lappida?
Paavo: Suvine lokkav rohelus, karjast kojukõndivad loomad tänaval, kes ise oma kodu üles leiavad. Eesti keel, ammuaegne ja rohkete vene laenudega, aga ikkagi päris. Tsäiu (tee) kui esimesi sõnu, mida kuulsime ja mida lahkelt pakuti. Hästi abivalmid inimesed, kuidagi ladnam olek – kõik tundus nii kauge, eriti poliitika, millest keegi rääkida ei viitsinud; arusaam, kui politiseeritud on meie Eesti ühiskond – ja kui palju individualistlikum… Päeval ja ööl suitsev lõke Andresejärve ääres nagu meenutus sellest, kuidas küla oma nime sai (koht, kust käidi võtmas sooje tukke); looduslik „spaa“, ojast, mis Andresejärve voolas; samakas ja pitsitõstmiskomme; eesti nimedega vene keelt kõnelevad inimesed; tohutu avarusetunne.
Mari-Liis: Esimene mulje oli iluehmatus, kui nüüd poeetiliselt väljenduda. Sest loodus on seal ümberringi imekaunis – Sajaani mäed; lõputud viljapõllud; taevas, mis näeb välja nagu mõnel romantistlikul maalil, ja muidugi külatänav oma värviliste aknaluukidega majadega ja ringi jalutavate hobuste ning hanepoegadega. Minu asjatundmatu silma jaoks näeb Suetuk väliselt välja juba nagu ümberkaudsed vene külad (mis puudutab arhitektuuri ja suuremaid silmale nähtavaid asju), aga sisemiselt on hoopis teine lugu. Teine suur imestus tabas mind siis, kui hakkasime külatänaval inimestega juttu tegema ja küsima, et kas keegi eesti keelt ka veel räägib ja… nad kõik rääkisid.
Kui kiirelt täheldasite, et eesti küla erineb oluliselt naabruses olevatest vene küladest?
Paavo: See tuli välja mitmetest intervjuudest, mida tegime – ikka tuli jutuks, et eesti külad on puhtamad ja inimesed töökamad, kuigi sama tihti mainiti ka seda, et Siber on Siber ning eestlasel ja venelasel ei ole seal vahet, ühed siberjakid kõik, kokkuhoidvad ja abivalmid. Eks traditsioonid, mida hoitakse alal – jaanipäev – määravad ära selle uhkusetunde ja identiteedi, et olen eestlane, eluviis ja sotsiaalne reaalsus ei erine nii suuresti. Loomi ei ole mõtet turu jaoks kasvatada, sest hind on nii madal, tööd on suuremalt jaolt mõtet ära teha ühiselt, sest palgad on niigi väikesed jne.
Mari-Liis: Esimeste minutitega. Nii sarnasust kui ka erinevust. Üks asi on see, et küla on keskeltläbi rohkem korras (Suetukis on renoveeritud kirik, praegu arendatakse külalistemaja, palju on täitsa uusi maju ehitatud või vanu renoveeritud), see on midagi, mille üle külarahvas ise väga uhke on. Nagu ma juba ütlesin, siis esmapilgul võib asjatundamatu silm seda pidada ka vene külaks, sest põhiline on ikkagi sisu – need inimesed, kes seal elavad, kes räägivad seda sada aastat vana eesti keelt ja laulavad „Ma tahaksin kodus olla“.
Kui te seal inimesi intervjueerisite ja siiski väljasurevat Ülem-Suetukki vaatasite, siis – mis on need märksõnad, millega keele ja mentaliteedi olukorda kirjeldada?
Paavo: See pani asjad huvitavalt perspektiivi – kui palju meie räägime väljasuremisest avalikus ruumis aastast aastasse! – ja ometi on „meid“ miljon, „neid“ aga 150. Ja ometi sündis viimasel aastal jälle nii palju lapsi ning mõned noored tulid külla tagasi, et see andis lootust, et küla ei kao veel niipea. No paarkend aastalt raudselt. Võib-olla sada aastat.
Mari-Liis: Minu jaoks on märksõnaks – külatäis lootust kõigi lootuste kiuste. Sest objektiivsed asjaolud ütlevad, et väljasuremine on vältimatu – lapsi sünnib vähe (koolis on õpetajaid rohkem kui õpilasi), noored lähevad mujale õppima ja tööle, paljud segapered on läinud kodus vene keele peale üle, ümberringi on palju eesti külasid, mis nüüdseks ongi välja surnud jne. Teisest küljest on subjektiivsed asjaolud – nende noorte inimeste entusiasm, kes seal praegu oma peredega toimetavad: üks noor naine tuli pärast edukat karjääri Eestis oma mehe ja nüüdseks nelja lapsega külla tagasi ja on asunud entusiastlikult kogukonda panustama; noor pereisa, kelle naine räägib küll vene keeles, aga kes ütleb, et lastel lubab endaga ainult eesti keeles rääkida, sest „oma kielt piab tiadma“; minu nimekaim, kes tuli suurlinnast tagasi ja kasvatab nüüd külas oma last ja töötab postiljonina. Nende lootus andis mulle ka lootust.
Sellistes kohtades nagu Ülem-Suetuk räägivad inimesed omaenda marineeritud kultuuriruumis, mis kõrvaltkuulajale on puhas kirjandus, film ja teater.
Paavo: See on hämmastav, kui hea võrdkuju on Ülem-Suetuk tegelikult Eestile. Väike rahvakilluke keset teisi suuremaid, kes on oma keelt ja kultuuri alal hoidnud, neli aastaaega (mis on palju selgemalt ja lopsakamalt määratletud kui meil), tugev side loodusega, saun ja isevärki huumor, kõik on omavahel sugulased – kokkuvõttes on ainult majad üksteisele liiga lähedal. Kunst on ju tihendatud elu, Ülem-Suetuk ongi tihendatud Eesti.
Mari-Liis: Jah, tegelikult on see ruum ise juba nii põnev, et lõika lihtsalt välja ja pane lavale ning juba on huvitav. Muidugi esimese asjana see keel, mis on kohati säilinud sellisel kujul, nagu ta 100 või 150 aastat tagasi sinna rännates oli (nagu meil näitemängus öeldakse: „Et olivad ja tulivad… Las nad siis olivad ja las nad siis tulivad.“). See -vad lõpuline tegusõna on esimene asi, mis silma torkab. Ja muidugi ka asjaolu, et palju on laensõnu vene keelest, eriti just nende asjade puhul, mis leiutati pärast seda, kui nende esivanemad Eestist sinna kolisid (nagu näiteks auto ja telefon, mis on vastavalt „masin“ ja „truba“), sest nendele asjadele lihtsalt ei olnud omakeelset vastet olemas.
Samuti oli segadusttekitavalt tore see, kui nad rääkisid, mis on eestlaste traditsioonid ja mis ei ole, näiteks, et eestlastel ei ole jaanipäeval seda üle lõkke hüppamist, et see on venelaste komme. Tekkis selline tunne, et… aga ma ei olegi ju siis päris eestlane, et nemad mäletavad paremini, kuidas eestlastel see asi käis.
Kui palju tuli dialooge tegelikult pärast üldse lavastada ja kui palju lihtsalt dokumendina taasesitada?
Paavo: Kui lavastust käisid vaatamas külainimeste Eesti sugulased, siis kommenteeriti küll, et inimesed olid väga, väga äratuntavad (kuigi see ei olnud üldsegi eesmärk iseeneses), ühel juhul arvati isegi, et lavastuse tarbeks ongi külast päriselt esitatav siia toodud.
Mari-Liis: Kõik, mida näitlejad „Jaanipäevas“ laval räägivad, on puhtalt dokumentaalne tekst, väikese mööndusega. Osa tegelasi on laval nimeliselt ja saab ennast rohkem avada, teised on jõudnud lavale dialoogides, mis on samuti kõik dokumentaalsed, lihtsalt meie dramaturgikäsi on neid oma tahtmise järgi lõiganud ja kleepinud ning ritta pannud.
Dokumentaalteater on üks vinge asi, meil on head traditsioonid ka, juba Karusoost ja 13-aastastest, hiljem muudki. Eestlasi on veelgi ja mujalgi. Siberis on alles veel seto külasid, Vaikse ookeani rannikul Kaug-Idas on, Abhaasias on, Krimmis on, igal pool on!
Paavo: Näiteks see töö, mida ajakirjanik Jaanus Piirsalu on ära teinud eesti külade praeguse olukorra kaardistamisel, on iseenesest üks imetlusväärne seeria, ja jõudis ka lavastuse kavalehte. Samuti on folklorist Anu Korbi ja teiste töö tulemusena jõudnud kaante vahele tänaseks rida „Eesti Siberi asunduste“ raamatuid, mis on äärmiselt hinnalised kunstilised ja teaduslikud dokumendid.
Mari-Liis: Me oma kavalehega (mis on rohkem kavaraamatu mõõtu) tahtsime juba seda seeriatunnet tekitada – kui „Jaanipäev“ on mõtteliselt meie reportaaž Ülem-Suetuki külast, siis kavalehest võib leida Jaanus Piirsalu erinevaid ajakirjanduslikke reportaaže just nimelt kõikidest teistest Eesti küladest nii Siberis, Abhaasias kui ka Krimmis. Aga muidugi tahaks kunagi tagasi minna, kindlasti Suetukki, ent hea meelega vaataks ka veel mujal ringi.
„Jaanipäev“ Draamateatris
(Katkend)
MEES: Tähendab, öeldakse, on niisugune lause olemas: „Mis keeles sa arvutad?“ Ma arvutan eesti keeles, tähendab, ma olen eestlane. Sellega ma rahustan ennast.
NAINE: Minu jaoks oli ikkagi, kui ma hommikul üles ärkasin ja meelde tuli, et mul unenägu oli vene keeles, see on minu jaoks täiesti šokk, siis ma ikka mitu päeva mõtlesin, et peab midagi ette võtma. Kas rohkem eesti keelt kodus hakkama rääkima või midagi sellist, aga jah, see on paratamatult.
MEES 2: Tähendab, jah, govorit po-russki või rääkida eesti keeles, see, skazat porusski, ne tú frasu, aga samas ütlen eesti keeles. Mingit probleemi ei ole. Mõni kord tekib, jah, et kui pikalt hakkan, et siis järsku tahan midagi ütelda, kak eta bõla po-russki.
NAINE: Jumalat palume eesti keeles. Ну, когда очень плохо, тяжело, тогда, конечно, на эстонском языке вот почему-то. Выхожу иногда на улицу и вот начинаю. Небо смотрю и mõtlen.
