MEES SUUREMAST MAAILMAST: Juta Kivimäe pajatab rahvuslikust loodusjõust ja kunstilegendide peategelasest, skulptor Jaan Koortist ning soovitab minna Kumusse ülevaatenäitust kaema.
Jaan Koort (1883–1935) on eesti kunstiajaloo üks suuremaid legende. Temast räägiti juba eluajal uskumatuid lugusid, umbes nagu müütilisest loodusjõust või Vanapaganast, kes võib korda saata uskumatult suuri tegusid, ent jääb ometi hätta mõnda matslikult kurikavalat rehepappi usaldades.
Kõik ühiskonnakihid
Vaid ühel korral ilmutas Eesti üldsus tema vastu üksmeelselt väga suurt austust. Kui Jaan Koort 1935. aasta sügisel vaid 51-aastasena Moskvas ootamatult suri, tuli 6. novembril tema tuhastatud põrmule Balti jaama vastu väga suur tõrvikutega rahvahulk.
Rongkäik saatis oma suure kunstniku Kunstihoonesse, kus leinaaktusel võtsid kunstnike kõrval sõna ka tollased riigitegelased. See oli esmakordne kõiki ühiskonnakihte sidunud austusavaldus lahkunud eesti kunstnikule.
Belle Époque Pariisis
Jaan Koort juhtus Pariisi saabuma just siis, kui Venemaal toimus esimene tõsisem revolutsiooni eelhoiatus. Koos teiste noorte eestlastega parun Stieglitzi rakendusliku kallakuga kunstikoolis õppinud Koort oli kuidagi tollaste noorte vene sotsiaaldemokraatidega seotud ja pidi koolist lahkuma nagu ka mitmed teised.
Küllap ei mõelnud Koort 1905. aastal Pariisi jõudes, et jääb tollasesse maailmakunsti pealinna tervelt kümneks aastaks, ent ta jäi tõepoolest 1915. aastani. Arukalt valitud skulptuuriõpingud Pariisi Kunstiakadeemias ja maaliõpingud eraõpetajate juures avasid juba 1908. aastal nii Kevad- kui Sügissalongi uksed.
Kirjadest kodumaisele toetajale Karl-Eduard Söödile võib lugeda nende aastate edust ja kiirest erialasest arengust, aga ka alatisest saatjast, rahamurest, mis tegelikult ei jätnud suurt kunstnikku maha kuni tema elu lõpuni. Ka esimestel Pariisi-aastatel kogetud vaimustus Auguste Rodini pateetilisest loomingust suubus uusklassitsistlikesse vormiotsingutesse. Aristide Mailloli ja Charles Despiau Vana-Kreeka klassikast arendatud puhtavormiline skulptuurikäsitlus elas Koorti loomingus edasi tema paljudes lähedastest loodud portreedes ja õnnestunud figuurikäsitlustes. Viimastest kahjuks hävisid just parimad Teise maailmasõja aastail ja Koorti loomingu paremikku hinnatud palisandripuust „Palvetajat“ või tsemendist istuvat naisfiguuri võib näitusel näha vaid vanadel fotodel.
Kumusse nii oma kollektsioonist ka mitmest erakogust ja Tartu Kunstimuuseumist koondatud Pariisi agulivaated, natüürmordid ja Eestis veedetud suvedest alguse saanud maastikumaalid on ühtpidi osa Pariisi koolkonnast, teisalt on võimalus mõelda Koortist kui võimalikust modernistlikust maalijast sõdadevahelises Eestis. Ilmselt täiesti võrreldavast Konrad Mägi või Nikolai Triigiga. See viimane jäi küll kahjuks olemata. Mingil ajal tegi Jaan Koort lõpliku otsuse ning eelmise sajandi teisel kümnendil enam ei maalinud, küll aga joonistas loodusvaateid ja portreid.
Mari Koort, armastatu, abikaasa ja modell
Jaan Koorti näitusel on tema abikaasale pühendatud eraldi ruum. Koorti ja Marie Kristiine (Mari) Uusmani tutvumine 1910. aasta Tallinnas võiks kuuluda Eesti 20. sajandi kaunimate armulugude rubriiki, kui selline oleks juba loodud. Koorti 100. sünniaastapäeva puhul Tartu Kunstimuuseumi poolt välja antud Mari Koorti mälestustes on kõigele isiklikule antud, küllap vist tollaste arusaamade tõttu, vägagi argine ja vaid kergelt skitseeriv toon.
Ent pole raske kujutleda kohtumist Pritsumajas (praegu on samades ruumides Tuletõrjemuuseum), kus gümnaasiumi lõpetanud Mari oli vabatahtlikuks piletimüüjaks, Jaan Koort aga tegutses energilise asjaajajana Eesti Kunstiseltsi näituse ülespanekul. Mari Uusman palus energilisel noormehel tuua endale alustassiga vett tempelmarkide kleepimiseks piletitele. Oli september ja Jaan Koort veetnud pika kevade ning suve kodumaal härra Puusaagi nime all (poliitilise pagulasena tuli tal Eestisse sõitmiseks mõnelt Pariisi tuttavalt pass laenata). Järgnesid mõned jalutuskäigud Kadriorus ja usaldusele rajatud salajane kokkulepe. Juba detsembri algul sõitis Mari läbi Berliini Pariisi, kus Koort teda valgete rooside kimbuga vaksalis ootas. Jõuka Uusmanite perekonna teadmisel siirdus tütar Šveitsi meditsiiniõpingutele.
Järgnevad kuud ja aastad Pariisis tõid kaasa kodanliku abielu, kahe esimese lapse sünni Pariisis, kellele Koorti tollase Egiptuse-vaimustuse tulemusena pandi nimeks Râ ja Tuui Isis Lea, arvukad aktikrokiid ning võrratult kaunite abikaasa portreede seeria kõige mitmekesisemates materjalides. Osa neist puhtavormilistest peadest on tahmunud 1944. aasta märtsipommitamisel, osa säilinud vaid fotodel mälestusena näiteks Buenos Airesesse rännanud marmorportreest. Ent nad on olemas ja praegu koos ühes ruumis mälestusena jumaldavast tundest ja usaldusest kahe inimese vahel.
Jaan Koorti surma järel hoidis abikaasa urni tema põrmuga kodus ja see maeti alles 1976. aastal koos Mari Koortiga perekonna rahulasse Rahumäe kalmistul. Lahkunuid valvavad seal tänaseni Jaan Koorti raiutud graniidist öökullikujud.
Jaan Koort oleks olnud Kumu naabrimees
Kahekümnendate aastate keskel tekkis Kadriorgu Peetri majakese juurde omalaadne kunstnike koloonia. 1924. aasta juulis Pariisist naastes võttis Jaan Koort riigilt kümneks aastaks rendile kinnistu omaaegse Peeter I tõllakuuriga. Ta ehitas mõne aastaga välja funktsionaalsed ateljeeruumid ning alustas samas 1927. aastal Austraaliast kodumaale tulles ka keraamikatöid, ehitades oma ateljeemajja kõrgkuumusahju. 1929. aastast tehti Koorti ateljees ka pronksivalutöid.
1925. aastal ehitasid Koorti ateljeemaja vastaskrundile oma ateljeepindadega elumajad Karl Burman, August Jansen ja Peet Aren. Sellest ajast on ajakirjandusse jäänud mõningaid küll pisut ebatäpseid, ent tollaseid naabreid üsna hästi iseloomustavaid lugusid.
Jaan Koort pidas nimelt oma krundil väikest loomaaeda, mis oma ettearvamatusega naabreid vahel üllatas. Koorti metskitsed, kaks öökulli, mitmed varesed, hall sookurg, päris kogukas punasekirju papagoi ja orav Adele sattusid ilmselt vahel naabermajade hooldatud ja Koorti ateljeeõuest hoopis erinevasse heakodanlikku keskkonda. Peet Aren siirdus pea Tartusse ja vana sõber Karl Burman oskas läbi kogu elu väiklust ja tülisid vältida.
Ent lõkkele löönud tülid Koorti ja August Janseni vahel lahvatasid hirmsuurteks. Tülid laienesid isegi kummagi kunstniku loomade läbisaamisele Kadriorus. August Janseni koer pures Koorti metskitse ja Koorti papagoi Ara lõi nokaga veriseks Janseni väikese tütre (hilisem teenekas ajaloolane Ea Jansen) peakese. Kummalisel kombel lahendati olmelised tülid täiesti professionaalsel tasandil. Koort tegi oma näitusearvustustes juurteni maha Janseni maalid, Jansen aga tegi Kultuurkapitali sihtkapitali esimehena kõik selleks, et Koort toetustest ilma jääks.
Elustunud hetked Jaan Koorti elust
Jaan Koorti näitusel Kumu Kunstimuuseumis on mõni hetk Jaan Koorti loos elustatud kujundaja Villu Plingi poolt väikeste videoklippidena. Ajasügavusest ilmuvad vaataja ette hetkeks ja kaovad siis taas Koort ja tema pereliikmed kahekümnenda sajandi algusaastate Pariisis ja hilisemate aastate Eestis, lumesajus seisab tänaseks juba üle kaheksakümne aasta Nunne tänava haljasala kaunistanud pronksist Metskits (nüüd küll juba koopia), hetkeks ilmestuvad Eliel Saarise projekteeritud maja mansardkorruse akende ees Pärnu maanteel seal kord seisnud egiptlaste figuurid ja mingil hetkel märkab vaataja end Tartu Ülikooli lumivalges klassitsistlikus aulas lähenemas Koorti poolt loodud Vabadussõja mälestusgrupile, mille valas Koorti surma järel pronksi tema sõber Ferdi Sannamees.
Näitust „Modernismiaja klassikud. Jaan Koort“ mine vaata Kumu Kunstimuuseumis kuni 28. aprillini 2013.