VALGE PABER JA PUHAS SEKS: Kirjanik Jaak Urmet toob vaatamiseks oma voodi, millel on tekstid, kust ta korjab üles seksi eesti luules. Teisest maailmasõjast seitsmekümnendate aastateni. Kuidas see tegelikult käis?
Seksi teema eesti kirjanduses, sealhulgas eesti luules on peaaegu üldse uurimata teema. Miks kuni laulva revolutsioonini sellekohased ülevaated puuduvad, võib mõista. Aga miks pole pärast seda kuni tänaseni see lünk täidet saanud, on juba raske mõista. Igatahes on siinkirjutaja asunud seda teemat luule osas tasapisi katma, seda enam, et vaadeldavast materjalist puudust ei tule. Mõttelised sputnikud siinsele kirjatööle on minu koostatud luuleantoloogia „Sõnad soojas süliriimis“ (2011) ja ülevaade aastate 1779–1940 kohta, mille võib leida Vikerkaare 2014. aasta numbrist 4–5. Siinses artiklis saavad võetud pilgu alla aastad 1940–1991 ehk ajavahemik, mille juhatasid sisse sotsialistlikud realistid ja lõpetasid punkpoeedid.
Äratundmise ärev rõõm
Kui tsaariaja lõpust ja Eesti Vabariigi ajast, s.o aastaist 1905–1940 on leida rohkelt seksiluulet, alates Henrik Visnapuust ja Marie Underist, August Allest ja Ralf Rondist, siis seksiga eesti luules pärast 1940. aastat oli lugu selline, et Eesti NSV-s hoidsid seda ilmnemast kommunismiehitaja moraalinormid, paguluses aga vanameelsete luterlike konservatiivide mõranenud, kuid ikka koos püsivad käsulauad. Ehkki loomulikult on seks kõigi maade luuletajate jaoks üks neid igavesi teemasid, mida purki ei püüa ja kotti ei sulge. Nõukogude tsensorid, luuletajate enesetsensuuri kaasabil, tegid mõnda aega tõhusat tööd, sisuliselt kuni kassetipõlvkonnani on lootusetu nõukogude eesti luulest seksuaalseid motiive leida. Ehkki neid muidugi leiti, näiteks Aira Kaalu terav pilk märkas, et Ellen Niidu luuletus kahest nõtkest kasest nõlval on freudistlik.
Meil enam nii printsipiaalset pilku ei ole, võime vaid tunda rahuldust selle üle, et raskel ajal toob kastanid siiski tulest välja Stalini riikliku preemia ja Lenini preemia laureaat Juhan Smuul ise. „Mere ja taeva vahel“ (1957) on pikk ladus ballaad, mis jutustab Muhust lõuna pool sõitvast kaheteistaerulisest noodalaevast. Peaaerudel tõmbavad kõrvuti noormees ja neiu, peatselt abiellujad, kes on juba kaks korda kantslist maha hüütud, kuid kes on seni pidanud piirduma vaid sündsatel teemadel vestlemisega, mitte sellega, mida hing ihaldab ja pilgud reedavad. Siis lendab pruut ühest tugevamast tõmbest selili, tuul puhub ta pika linase särgi üles ja peig näeb katmatult seda kohta, mida Eeval varjab viigileht. Pruut lausub: „Nüüd nägid kõik. Ja oo so käe, / kas jätad mind või võtad ää.“ Vahejuhtum seob noored veelgi tugevamalt kokku, nende „häbelik-lõbusais silmades on / äratundmise ärevat rõõmu.“
Eesrindlikud tuletõrjujad oma pritsidest
Olukord muutus 1960-ndail kassetipõlvkondlaste loomingus. Loen kassetipõlvkondlaseks ka Johnny B. Isotamme, kes küll ei debüteerinud enam kassetis, vaid kogumikus „Närvitrükk“, kuid kelle luule kuulub orgaaniliselt 1960-ndate luuleuuenemisprotsessi. Just Isotamm ja Arvi Siig olid need kaks meest, kelle värssides pulbitseb ja otsib väljapääsu jõuline libiido. Oma seksiluule antoloogiasse panin sisse kaheksa Isotamme ja üksteist Siia luuletust. Ehkki Isotamm pärast raamatu ilmumist veidi torises, et temast on seksiluuletaja tehtud.
Isotamme luulekogumik „Mina Johnny B“ (1999) on neid luuleraamatuid, mida olen palju kordi lugenud, sirvinud, tsiteerinud, sinna koondub peaaegu kõik, mida ma pean ühenduses olevaks hea luulega: jõud, ilu ja intellekt. Isotamme minategelane on uljas, vabadust ihalev biitnikupoiss, ühiskonna suhtes trotslik, väljakutsuv ja kompromissitu, kuid armuasjades õrn ja kirglik. „…ihkan sind“ on võimas ja sugereeriv armukinnitus, mis sunnib seinu ragisedes kokku vajuma. Teisal loitsib Isotamm: „juua end purju su suudluste maitsest / kallistuskrampidest mõnude tipust“, kuid ärkab hommikul tülgastusega selle üle, et „kullast mis leidsid saanud on vask“ („…juua end purju õlle ja viinata“). Luuletuses „…kell kaksteist null null“ täidab tolle biitnikupoisi ihaldatu Madonna järsku kogu maailma, nii et üks rind puudutab Andromeeda udukogu radarisüsteeme, teine rind puhkab Pirogovi ausamba taga ja häbeduskarvades puhkeb metsatulekahju, mida „kustutasid kõikide maade eesrindlikuimad tuletõrjujad oma pritsidest“.
Oma armastatu kehamaastikul rändab ja matkab Isotamm ka luuletuses „…rännates matkates autostopiga“, kuni ta „ahned ja näljased käed“ „pikkade poolsäärte vahelises / vaikses ja varjulises lahesopis / pyha salu veenuse hiie“ leiavad. See võrratu tekst, metafooride, sümbolite ja teiste kujundite paraad, on sisuliselt seksuaalakti kirjeldus. Teisal („…sina oled minus“) laulab Isotamm: „sina oled minus / ja mina olen sinus / ja kokku me nimi on / ar mas tus (—) rind on peos / ja kyrb on suus / ja kokku me nimi on / ar mas tus.“ Teemakohaseid motiive pakuvad ka luuletused „…habemik mees polegi mees“ ja „…yks vana ja vigurdav faun“. Ja kuidas kõlab Isotamme poeedikreedo, see on lihtsalt erakordne („…minu laulud pole“): „minu laulud on / värske seeme / otsene vahetu kopulatsioon / mind ihkavasse indlevasse ryppe / (—) avane ysk / ja võta mind vastu / noore sõnnina möiratan.“
Džäss ja neoontuled
Arvi Siia luule tuntuimal kangelasel, džässi kajades ja neoontulede valguses iseennast otsival lõngusel on sarnasusi Isotamme biitnikupoisiga. Ainult selle vahega, et Siia lõngus kohaneb ühiskonnaga ja astub võib-olla isegi komsomoli, kuid Isotamme lõngus jääb igavesti vabaks. Seksuaalsuse väljendused kuuluvad aga lahutamatult ka Siia lõnguse ellu, nagu ka mujale Siia luulesse. See on rahutute töölisnoorte seks. Luuletuses „Kool“ lööb minategelane Kopli Hertsogilt üle ta „põrgumusta“ „eide“, saab räigelt molli, kui tänapäevaselt väljenduda, aga „eit“ tuleb temaga ja koos veedetakse öö: „Suudles mind ta kui tilgutaks joodi, / surus end vastu mind kui kompress.“ Üht teistmoodi üheööseksi kirjeldab „Hommikune kohv“ (1969).
Siia „Öisel lainel“ (1963) on minu meelest üks eesti õnnestunumaid seksiluuletusi. Nii kaunilt kirjeldab see oma esimeses kahes värsis seksi kulminatsiooni – mille järel asjaosalised, väsinud, kuid õnnelikud, jäävad kuulama kušeti peatsis kumavat raadiot Vaiva ja nbso online casino reviews neile torkab pähe, et nii nagu nemad siin Eesti NSV-s, kuulavad just sedasama laulu üksteise kõrval ka Jack ja Jane „ookeani taga“. Seejärel suubub luuletus sotsiaalsesse mõtisklusse, lõppedes veetleva üldinimliku üldistusega justkui kosmose perspektiivist.
Luuletuses „101. kilomeeter“ näeme „uut, à la kolhoosi strip-tease’i“, mida serveeritakse BBC saatel. Striptiisitarid on teemaks ka luuletustes „Kinnine monoloog“ (1966–1967) ja „Õrnus“. „Varjud“ on neli salmi armunute suudlemise ülistust. „Ballaad esimesest ihast“ (1969) kujutab 13-aastase karjapoisi seksuaalset ärkamist, mille põhjustab linnast saabunud teenija Kristi. Aga lai, lai on seksuaalsuse ampluaa Siia luules! Luuletuses „Hellus“ ütleb minategelane, võimalik, et Siig ise: „Vagusat armastust ihkan / tormiaegade järel. // Armastust kodust, viinata. / Hellust erootikata.“ Selle luuletuse koht ja aeg on: „Lastekasvatussuvi / värske kartuli riigis.“ Luuletuses „Sina“ rõõmustab minategelane, küllap jälle Siig ise selle üle, et naine tuleb naisterannast koju ja vabastab talle „kaks arutut kuklit“. Seksi raksuvais futurismirütmides pakub „Kolmas katkend poeemist „Hotell Mystéric““.
Vaalade turjad ja teised
Isotamm ja Siig on kaks vaala, kelle turjal püsib nõukogude eesti seksiluule 1960-ndail ja 1970-ndail. Nende kõrvale jagub veidi ka väiksemaid lupsulööjaid. Siinkohal on hea teha üldistus: oli peamiselt kaks võimalust: 1) kirjutada seksist endast, aga kujunditesse peidetult või sündsa põgususega, 2) kirjutada luuletus sündmustest või meeleoludest, mis vahetult eelnevad või järgnevad seksile, või toimuvad samaaegselt, aga pisut eemal. Muidugi oli ka kolmas võimalus: kirjutada seksist otse, kuid ametliku avaldamisvõimaluseta. Kõiki neid kolme võimalust kasutati.
Seksi seksijärgsuse kaudu kujutavad Enn Vetemaa „…On põletatud viimsed haprad sillad“ ja „…Ahah! Ei sa nüüd mind“. „Entomoloogiline I“ asetab inimseksi dissonantsena putukate sigimismängude taustale. Põgusaks, kuid oluliseks motiiviks on seks Mats Traadi luuletustes „Helen Laidma“, „Kirg“ (1963) ja „Puhkepäeva idüll“ (1959). Viimases kirjeldatakse noore traktoristi päeva, milles on koht ka seksil: „Lippas hirvena ligi noorik / ja suudeldi kaua-kaua / uues, kasepuust voodis.“
Traadi „Laul lüpsipiigast“ on võimsa laenguga lugulaul tublist lüpsipiigast, kes ei ole välimuselt eriti atraktiivne ja keda ähvardab vanatüdrukuks jäämine. Lõpuks õnnestub tal voodisse meelitada purjus elektromontöör ja temast rasedaks jääda. „Ent kägisevast ja valgest kiigest / kord tormab maailma võimas mees,“ lõpetab luuletaja selle kurbliku loo. Sotsialistliku vabariigi komblus ja tsensuur sundis luuletajaid välja mõtlema üha uusi sisulisi ja vormilisi lahendusi, kuidas seksi väljendada, ja see tõtt-öelda tuli luulele enamasti ikka kasuks, rikastades nii selle sisu kui ka keelt ja kujundilisust.
Kunsti tegemine ja seksimine
Aleksander Suuman on öelnud (Eesti Päevaleht, 26. aprill 2002): „Ega kunsti tegemine ei ole seksimine. Arvatakse, et on, aga tegelikult on kunst seksile vastupidine nähtus. Üks on nauding, teine ei ole.“ Mees, kes nii ütles, oli suurepärane luuletaja, üks mu lemmikuist, eriti oma võrratute Simuna-lugudega. Seksist on ta ka kirjutanud. Tema ehalkäiguluuletus „Oi seda tüdrukut…“ on üks neist luuletustest, mida loeb Priidik filmis „Mehed ei nuta“. „…Tädi Anettel oli jälle armuke“ kirjeldab seksi metsavennaga: „Küünipõhjades, kuhjaasemeil / aeleti päevi ja öid.“ „…Suu suudlusi täis“ annab napis sõnastuses teada, et „toreda tuleviku“ ehitamiseks ei piisa ainult suudlustest ja kallistustest. „Starkopfi Werneri-jutus“ astub meie silmade ette Eduard Wiiralt, kes kisub oma kujutlustes iga kohatud kaunitari paljaks, aktivisandid ateljee põrandal väänlemas.
Poeetiliselt vihjeliseks-põgusaks jääb Artur Alliksaar luuletuses „Kuskil ajajõe taga“. Ain Kaalepi „Mungasuudlus“ kujutab endast Kazbeki kloostris elava munga seksuaalset nägemust või fantaasiat, mis lõpeb sellega, et munk ja tema kaaslased hülgavad kloostri ning siirduvad suurde rõõmsasse ajalikku ellu.
Vana prostituudi mõtisklus
Uno Lahe luuletus „Metsajärve pehmel pervel“ on aga neid luuletusi, kus seksi nägemiseks tuleb pilk kõrvale nihutada: poeet kirjeldab hunnitut suvehommikut metsajärve kaldal, aga kaldale püstitatud telgis magavad kaks noort armunut. Ilmselgelt on nad mööda saatnud kirgliku öö, või veel enam: võib-olla lahutab ses hommikuses hetkes kohale saabunud lugejat seksist üksnes läbinähtamatu telgipuldan?
Luuletuses „Vana prostituudi mõtisklus“ on Laht veidi äratuntavam ja otsekohesem: vana prostituut Whitechapeli tänava nurgal näeb maast leitud Timesis mehi, tähtsaid poliitikuhärrasid, kellega on kunagi maganud. Kuid erinevalt temast, vanast hoorast, kellele keegi enam ei maksa, müüvad tema kunagised kliendid ennast endiselt edukalt, „rahva ja kodumaa heaks“. „Pärnu rand päeval“ (1960) on seevastu lüürilisem: poeet laseb silmadel rahulolevalt üle poolpaljaste neidude libiseda. Luuleloos sekundeerib sellele tekstile Matti Moguči „Yhele neiule Pärnu rannas“ 1980-ndatest, kus muidugi asjaolud on naturalistlikumad ja kõik lõpeb seksiga.
Kõige huvitavam Lahe seksiluuletus on „Hiiu naistenaljand“, mis toob eesti luulesse Napoleoni. Murdes kirjutatud ballaadi sisuks on Moskvas käinud prantsuse keisri seksiöö seal pesuvardjana teeninud Hiiu tüdruku Epuga. Epp nagu ehtne saare naine võtab asja ette muidugi nii, et voodi lauad raksuvad ja veerand tunniga on keisril toss väljas. Epp jääb keisrist käima peale ja sünnitab Hiiumaal poisslapse. Väga muhe lugemine! Selle kõrvale tasub ette võtta Paul-Eerik Rummo „…Laul ühest uljast Napoleoni allohvitserist“, kus minategelane, tolle allohvitseri luukere teatab: „Mitmele poole Euroopas jäi mul maha naisi ja lapsi.“
Me riided on läbisegi
Hando Runneli „Hommik“ (1962) on taas hommikune ärkamine pärast ühiselt veedetud ööd. „Me eneste kõrval / me aseme serval / me riided on läbisegi / ja meie ei häbenegi,“ öeldakse, ja rohkem polegi vaja öelda, need vihjed on klassikalised. Runneli „Ei mäleta“ ja „Sõbrad“ on lorilaululikud, esimene arhailises külamiljöös, teine viib sündmustiku „rannalinna restorani“.
Rudolf Rimmel annab teemale koduse ja harda tähenduse. Luuletustes „Hetk“ ja „Väsimus“ tunneb minategelane rõõmu naise rindade üle, „Kaitstus“ avab seksijärgsuses uue perspektiivi, väärtustades coitus’e looduslikku eesmärki: „Panen sinusse kasvama poja, / kuid võib-olla ka tütre, ei tea…“ Ülemlauluks armastusele, lapsele ja seksile muutub „Lembelaul kolmele“, kus mantrana kordub fraas „rinnad rippu“ – kord lapse kohal, kord mehe kohal – ja mille lõppakord võtab kokku, et „kaudu naise rindade jääb kestma inimsugu“.
Eesti seksiluulesse on oma panuse andnud ka romaanikirjanik, maagiline realist Nikolai Baturin. Tõsi, algselt andis nii, et tema panus jäi tsensuuri tagajärjel ilmumata. 1975. aastal, kui Eesti NSV tsensuur hakkas hoolikamalt otsima sündsusetuid sõnu ja motiive, pidi ilmuma Baturini mulgimurdeline luulekogu „Kajokurelend“. Ilmuski, kuid ilma kolme tekstita, mis leiti olevat ebamoraalsed: „Muusage“, „Alla marcia“ ja „Kaits sõba“. Kahes esimeses leidub väga põgus seksimotiiv, viimases ropp sõna kujul „p—-n“. „Alla marcia“ lõpeb elurõõmsalt: „kähen mul rump / tahass katta mõnda / emändät“. See on ühtlasi kõigi kolme kõige krõbedam koht. Aga piisas sellestki. Ma ei tea, kas need tekstid on hiljem kuskil mujal ilmunud, kui Endel Priideli koostatud tsensuuri ajaloo teemalises kogumikus „Vägikaikavedu“ (2010, lk 403–405), kust mina need leidsin.
Paralleelselt luulega käis hiiliv, kuid järjekindel seksirevolutsioon ka nõukogude eesti proosas. Selle üle nuriseb 1970. aastal satiiri- ja huumoriajakirjas Pikker (nr 13, lk 7) epigrammi vormis luuletaja Harald Suislepp. Epigramm kannab pealkirja „Meie lühiproosa meelismotiiv“ ja omab sulgudes märkust „Nagu motiividega ikka – pooleldi laenatud“ ja koosneb neljast reast: „„Seks on jumalik!“ hüüdis tibu / ja läks hasarti. / „Eksimine on inimlik,“ ütles kukk / ja – krabistas parti.“ Mida või keda nende sapiste ridadega on tahetud naeruvääristada, jääb nüüd, peaaegu pool sajandit hiljem teadmata, kuid fakt iseenesest on huvitav.
Kuhu kadus Ülu?
Oma kild on eesti seksiluulesse lisada Juhan Viidingul. Luuletusest „Õhtu Valgas“ loeme: „kuhu kadus Ülu / ja kus nad täna Leaga seksivad.“ Luuletus ise on üdilik virvarr, kus kõnealune motiiv mingit tähtust ei omagi, küll aga on see üks esimesi kordi, kus sõna „seks“ murrab nõukogude eesti luulesse – ja eriti seksuaalakti tähenduses. Lorilaululikul kujul esineb seksi veel Viidingu luuletuses „Ha-ha-ha-ha“, iharaid pilte pillab „Anonüümse daami Krauklise-eleegia“.
Vaapo Vaher, kirjandusloolane, kes otsib tekstidest ja elust kirglikult seksuaalsuse mõõdet, on – kord ammu olles ka luuletaja – sedasama poetanud oma luulessegi. Kogumikus „Noori autoreid ’77“ (1979) jutustab ta „lunastajaloomuga naisest“, kes pärast „tigedaid taplusi“leiab mehe, kelles „elu veel ärkvel“,kisub ta üles künkale ja jääb ootama, millal saab „armastada auraval maal / hapra kevadtaeva all / kus õhk linnumunakoorena õrn / muld täis muusikat ja muutumisi / sigitussundi ja sünnitusiha“ („…hapra kevadtaeva all“). Ja igati iseendalikult teatab Vaapo Vaher teises luuletuses samas kogumikus („…hoia üleval tuld“): „hellalt sigitame lapse / kes pärib mu püssi.“
Toomas Liivi luules tõuseb seksi teema jõulisemalt esile vaid korraks, kuid siis ka võimsa sonettide kolmikuna (vrd Underi „Helged sonetid I–III“). „Armastus püsima jääb“, „Armastus ei närbu“ ja „Armastus on väsimatu“ on võrratu trubaduurlik armuavaldus Eloise’ile, kus sugestiivsesse rütmi on mõõdetud kaunite, nõtkete ja täpsete kujundite voogavad valangud. Esimene ja teine sonett on kantud rõõmust, kolmas juba lahkumisvalust. Ja mis veel: selles kõiges on veel mingi peiarlik, irooniline sädelus. Mis ometi ei takista kogu seda ilu ja kurbust siiralt kaasa elamast. Liivi hilisluulest leiab krüptilis-sümbolistliku teksti „Ingridiga lõbumajja: süütuse kaotamine“, kus keegi naisisik viib minategelasest meesisiku lõbumajja, et see ta rahule jätaks. Romantilise lembelüürika asemele on tulnud intellektuaalsus, irooniline sädelus on muutunud kirkamaks.
Siia lõngus kohaneb ühiskonnaga ja astub võib-olla isegi komsomoli, kuid Isotamme lõngus jääb igavesti vabaks.
