ARMASTUS VENE KIRJANDUSES. 9. LUGU: Jelena Skulskaja lugudesari vene kirjanduse igavesest teemast – armastusest. Nobelist Ivan Bunin hakkas tundeküllaseid jutustusi kirjutama alles 67-aastaselt, ent ületas nendega kõik teised klassikud.
Vene kirjanduses on armastust alati kirjeldatud seda pahempidi pöörates – see tähendab siis, kui armastus on juba osutunud reetmiseks, pettumuseks, altvedamiseks, enesetapu põhjustajaks, külmaks arvestuseks või alatuseks. Õnnelik armastus oli vene kirjaniku jaoks rumaluse, banaalsuse ja piiratuse järg.
Erandlik ilu
Tolstoi„Sõja ja rahu“ Nataša Rostova, kes oli alguses lendlev, ülev ja imekaunis, loo lõpus aga abiellus paksu ja heasüdamliku Pierre Bezuhhoviga ning sünnitas talle korralikult lapsi, paneb isegi kooliõpilased kahtlema armuõnne võimalikkuses. Kuidas Tolstoi ka ei püüaks Natašale mähkmete ja rinnaga toitmisega tegevust anda ning omistada talle oma tõelise kutsumuse leidnud naise loomulikku ilu, tekitab see paratamatult teatavat vastumeelsust ja isegi kerget iiveldust.
Ja võta keda tahes – Puškinil on abielumehed alati rumalad ja õnnelikud sarvekandjad. Nad vaatavad tepitud hommikumantlisse mähituna heldinud naeratusega pealt, kuidas naised neid petavad. Lermontovil toob armastus endaga kaasa ühe inimese surma ja teise külma ükskõiksuse. Dostojevskil ei ole võimalik eristada armastust kangelaste eluga kaasas käivast hüsteeriast, hullumeelsusest ja üleüldisest õudusest. Vaikse õnne, mida korralik kirjanik ei suvatseks kujutadagi, leiavad teineteisega kohtudes – ja pärast sunnitööd – vahest ainult prostituut ja mõrtsukas. Tšehhovi jutustustes kirjeldatakse armastust kõige sagedamini nii, et selle meditsiiniline pedantsus kutsub esile vastikustunde.
Nobeli preemia laureaat Ivan Bunin (1870–1953) kirjeldas armastust koos kogu sellele omase tundehurmaga. Tema jutustuste kogumik „Hämarad alleed“ sisaldab nii palju tõelisest tundest ajendatud lembehõllandusi ja -piinu, õrnusi ja läheduse kirjeldusi, et seda ei pidanud parimaks, mida tal on õnnestunud luua, mitte üksnes Buninit ümbritsenud inimesed, vaid ka tema ise.
Ei tohi jätta ütlemata, et tema isiklikus elus polnud armukokkupõrked sugugi vähem veidrad ja traagilised kui ükskõik millisel teisel vene kirjanikul. Otse vastupidi – säärasesse olukorda nagu Bunin ei sattunud vist keegi muu, sest pärast paljusid abielus oldud aastaid armus ta noorde luuletajannasse ja sundis abikaasa nõustuma sellega, et nad hakkavad elama majas kolmekesi. Mõne aja möödudes armus luuletajanna paraku lauljannasse, kes oli järsu loomu ja mehelike kommetega naisterahvas, ja ka lauljanna kolis Bunini majja elama, Bunini naine aga püüdis alustada romaani tema sekretäriga. Bunin tundis ennast tollal niivõrd üksildasena, et luges vahel uusi jutustusi ette pisikesele toakoerale…
Küsimus ja vastus
Küsimusele selle kohta, kuidas sündisid „Hämarad alleed“, lisab salapära asjaolu, et Ivan Bunin hakkas neid tundeküllaseid jutustusi kirjutama 67 aasta vanuselt! Lõpule jõudis ta sellega aga kaheksa aastat hiljem! Ning kuidas ta ka ei püüdnud ennast vaprana näidata, oli ta siiski vanur, kellel oli juba käes aeg oma hinge peale mõelda. Ja kui paradoksaalsena see ka ei näiks, oli just nimelt hing see, millega ta oskas küllastada kogu oma loomingu erootikat. See tähendab, et tal ei olnud enam vaja võidelda oma himuruse, kirgede ja füsioloogiaga, ning äkitselt koorus lõhnade, keemiliste reaktsioonide ja terves maailmas ainuüksi oma iha objekti näha lubava meelepette rägastikust välja see kehalise armastuse kujund, mis eristab inimest loomast.
Kirjanik ise rääkis hiljem korduvalt, et mõtles „Hämarad alleed“ täielikult välja ning et Jumal saatis talle niiviisi teab mis viisil pääsemise vaesusest ja aitas täita mitmesuguste väljaannete jooksvaid tellimusi. Bunin olevat kirjutuslaua taga istet võtnud, ilma et oleks ise tajunudki, mida ta teeb, ja tema silmade eest olevat hakanud läbi vilksatama mingisugused mälestuskatked – kord kõneles keegi naine talle aurikul komplimente tema loomingu kohta, kirjaniku vend aga tuli lähemale ja vaatas vastikusega, kuidas Bunin vastab naisele armastusväärsustega ja koguni püüab temaga koketeerida, kord aga lipsasid pilgu eest läbi ema vohavate põõsastega mõis või raamat, mille autori mehenime taga varjab ennast naisterahvas…
Muidugi oli nii noorel kui ka küpsemas eas Buninil hulganisti seiklusi naistega, kuid vanuigi leidis ta endas jõudu puhastada mälestused kõigest kurjast, piinavast ja kättemaksuhimulisest (valige siia omaenda õnnetu armastuse kogemustest lähtudes ükskõik milline sõna) ning jätta alles ainult see puhas hingus, mis ümbritses esimest lähenemist armastatud olevusele. Seda on väga raske eristada lüürilisest luuletusest, mille puhul olme ja proosa (eluproosa ja proosajutustuse veenvus) taganevad, mattes kõik toimuva kuuvalge aia sumedusse… Tegelikult jättis Bunin niiviisi hüvasti eluga, olles küll veel täis jõudu ja lootes veel millelegi, kuid enam mitte klammerdudes selle külge, mis on talle kättesaamatu. Raske-raske on mõista geeniuse suurt tarkust.
Rusja
Ma armastan kõiki selle raamatu jutustusi, kuid alustan siiski „Rusjast“. Rusja on nimi ja lühendatud Marusja. Jutustus algab sellega, et inimene sõidab koos naisega rongis ja kõigest on näha, et tema suhted abikaasaga on lõbusad, heasüdamlikud ja imetoredad, et naisega on võimalik kõigest rääkida ja niisama lobiseda ning et ta ei hakka sõnade kallal norima ega üleliigset välja pinnima. Ja rong peatub jaamakeses, kus jutustuse kangelast tabas kunagi määratu suur armastus. Ja meenutused saabuvad tulvana. Näib sedamoodi, et paljusid asju saab ta naisega jagada, aga kõike ei saa. Mingil hetkel suunab kangelane jutu teisale ja pöörab kõik naljaks. See tähendab, et ta jõuab öelda oma kallile kaasale, et oli meeletult armunud, kuid kaugemale minna ei tohi – ta tunneb, et avameelitsemine tuleb katkestada. Ja äkki me mõistame selle põhjal, kui pehmelt, armsalt, leebelt ja naljatlevalt ta jutuajamisele lõpu teeb, et ta ei abiellunud mitte suurest armastusest, vaid sümpaatia ja meeldivuse mõjul, et tema abielu on küll õnnelik, aga ilma pöörase kireta, ja et tema elus on kõik vaikne, õige ja õnnestunud, kuid sellele ei anna värvi armastuse lõõm. See tähendab, et soojus on, aga lõõma ei ole. Ja öösel, kui naine magab, tuletab ta meelde oma kõige suuremat armastust. Kirjeldus on üksikasjalik ja ühtaegu ka vooruslik, ülev ja samas ka meelas. Kuum suvi, jahe öö, lootsik, jõekallas ja pleed, mille Rusja temaga kohtama tulles kaasa võttis. Ning nii lihtne vestlus, et halvem kirjanik oleks häbenenud seda kirja panna.
„Kas sa armastad mind?“
Ta vastas õhinal, meenutades eilseid suudlusi paadis:
„Meie kohtumise esimesest päevast peale!“
„Mina samuti,“ ütles neiu. „Ei, alguses ma ei sallinud sind – mulle tundus, et sa ei pane mind üldse tähele. Noh, tänu taevale, see on nüüd juba minevik. Täna õhtul, kui kõik on magama läinud, mine jälle sinna ja oota mind. Ainult majast mine välja hästi ettevaatlikult – ema jälgib iga mu sammu, ta on meeletult armukade.“
Ja Rusja ema best online casino ei mainita sugugi mitte juhuslikult: ta nõuab poolhullu ja pöörasena, et tütar jutustuse kangelase maha jätkas, ja too annabki talle järele. Nüüd aga sõidab ta rongis koos armastusväärse abikaasaga ja joob kohvi konjakiga ning tundlik naine märkab midagi, märkab temas mingisugust kummalist muutust. Ja satub ärevusse. Mis on juhtunud? Nad olid terve öö koos, kuid hommikul tõusis mees teistsugusena!
„Mispärast sa nii palju jood? See on vist juba viies pits. Ikka veel oled kurb, mõtled oma kondiste pahkluudega suvitajapreilile?“
„Olen kurb, olen kurb,“ vastas mees ebasõbralikult muiates. Suvitajapreili…“
Ja ta lisas ladina keeles väljendi kustumatust armastusest. Edasi läks nii:
„See on ladina keeles? Mida see tähendab?“
„Pole sinu asi teada.“
„Kui jõhker sa oled,“ ütles naine, ohkas põgusalt ja hakkas päikesepaistelisest aknast välja vaatama.
Kogu jutustus võtab enda alla mõne lehekülje. Me mõistame, et ideaal jääb elus saavutamatuks – ta võib ainult korraks välgatada ja siis kustuda. Kuid teisest küljest langeb lõpuks kokku ja matab oma riismete alla ka kõik, mis ideaalist eemaldub. Küsimus on siin tervenisti geniaalses proportsioonitajus ja kooskõlastatuses. Võib-olla mõistis kangelane alles aastate möödudes, et armastus Rusja vastu oli kõige tähtsam ja tugevam tema elus. Aga võib-olla ei olnud ta abielludes sugugi mitte jahe, vaid meeletult armunud ega mäletanud mingisugust Rusjat, ja võib-olla kustuvad teda jaamas rabanud aisting ja meenutus peagi tema mälust…
Just nimelt siin peitubki kogu see võlu ja paratamatus, mida me erutust ja nukrust tundes lugesime ning mis puudutab, nagu säärastel juhtudel ikka, ka meie enda elu…
„Hämarate alleede“ hämarus
Kõikide nende armastusest rääkivate jutustuste hämmastava mõistatuslikkuse aluseks on mingisugune selgitamata jäänud saladus. Nii näiteks kinnitas Bunin, et jutustus „Nathalie“ on algusest lõpuni tema väljamõeldis. Selle kangelane armastab kogu elu jooksul ühtainsat naist ja naine armastab teda, kuid neid lahutab teineteisest pidevalt juhuste, arusaamatuste ja mingisuguste näivate, peaaegu vägisi tekitatud takistuste ahel. Otsekui ei lükkaks nende ühinemise ja õnne algust edasi mitte kuri saatus ja ettemääratus, vaid nemad ise. Ja kui nad saavad lõpuks koos olla, kui mõlemad on tunnetanud, et elu ilma teineteiseta on mõttetu, lõpetab Bunin jutustuse nii: „Detsembris suri ta Genfi järve ääres enneaegsesse sünnitusse.“
Võib-olla peavadki alati andma armastusele värvi võimatus ja lahusolek? Võib-olla on õnne ootamine tema kättejõudmisest tähtsam ja sisukam? Võib-olla ongi tee armastuse juurde selle tunde sisu? Vastust nendele küsimustele ei ole.
Mina ise aga kangestun alati isegi mitte jutustuse, vaid lühiloo „Pariisis“ juures. Selles räägitakse sugugi mitte enam noorest, vaid kaugelt üle neljakümnesest ja nii mõndagi läbi elanud vene emigrandist. Abikaasa jättis ta maha juba Konstantinoopolis, mille kaudu pagulased pärast revolutsiooni edasi liikusid, ja ta elab üksi, varjates oma hingehaava ning rääkides naistest halvasti. Hingepõhjas aga loodab ta kohtumisele – juhuslikule ja ootamatule kohtumisele, mis kõike elustab ning tema rõõmutu eksistentsi teiseks muudab, ümber kujundab ja värvikaks teeb. Ning tema unistus lähebki täide ja ta kohtub naisterahvaga, kes on restorani ettekandja, samuti venelanna ja samuti pagulane. Ja see naine kiindub temasse jalamaid. Ta lepib naisega kokku kohtamise suhtes ja viib ta oma koju. Naine loobub tööst restoranis ja kolib tema juurde elama. Ja peaaegu kohe saabub finaal.
Kolmandal lihavõttepühal suri ta metroovagunis, ajalehte lugedes – pea langes äkki istme seljatoele, laud vajusid kinni…
Kui naine, üleni mustas, kalmistult tagasi tuli, oli kena kevadpäev, mahedas Pariisi taevas sõudsid üksikud kevadised pilved ja kõik rääkis tärkamisest ja igikestvusest – ja tema lõpulejõudnud elust.
Kodus hakkas ta korterit kraamima. Koridoris seinakapis nägi ta mehe kunagist halli, punase voodriga suvesinelit. Naine võttis selle puu pealt maha, surus näo sinelisse ja vajus, sinel süles, põrandale, üleni nutust vappudes, nagu anuks ta oiates kelleltki halastust.
Ning taas ei lase mind lahti täieliku saladuse tunne – miskipärast usun ma ilma igasuguste tingimusteta kahe üksiku ja mitte kellelegi vajaliku inimese armastusse. Ei, nad lihtsalt ei lohutanud ennast teineteise embuses, vaid sattusid kokku armastusega, ning tema võttis nad vastu ja hällitas oma lainetel, kaitstes neid elu heitlikkuse eest…
Minu arvates tegeles Ivan Bunin vanuigi unistamisega. Vanaduses inimesed harilikult ei unista, sest unistamiseks on vajalik pikk hoovõtt, siin aga võib iga päev osutuda viimaseks. Kuid tema unistas. Unistas armastusest – liigutavast, naiivsest ja sügavast ning mis peamine, noorest armastusest. Armastus oli tal nooruses ja külastas teda korduvalt, aga siis ta ei hinnanud seda, ei hoidnud, ei osanud nautida iga selle viivu. Kuid nüüd, vanaduses oli ta valmis andma kõik oma järelejäänud aastad sõõmu armastuse eest, mida ta oleks pikkamisi ja tõttamata, värisedes ja rammestavalt läbi elanud, ning ka surma oleks ta võtnud vastu armastuse taha varjudes. Aga kahjuks ei olnud see enam võimalik. Võib-olla peitubki nende joovastavate armastuslugude suur mõistatus just nimelt autori eas, mil armastus on kahekordselt võimatu – esiteks vanaduse tõttu ja teiseks seepärast, et tõeline armastus püsib nagu imegi meie usul ega jää kunagi kuigi kauaks tegelikkusse pidama. Et seda viimast väidet mõista, on vaja ära elada terve elu.
Tsitaadid on tõlkinud Maret Käbin
Ei tohi jätta ütlemata, et tema isiklikus elus polnud armukokkupõrked sugugi vähem veidrad ja traagilised kui ükskõik millisel teisel vene kirjanikul.
Võib-olla peitubki nende joovastavate armastuslugude suur mõistatus just nimelt autori eas, mil armastus on kahekordselt võimatu.
