ISLANDLASTE ELUTUNNETUSI: Triin Tulgiste tutvustab omanäoliste islandlaste omanäolist kunstnikku Ólafur Eliassoni. Kumus saab mekkida saarerahva kummalist kompotti.

Islandi rahvas on kahtlemata üks omanäolisemaid ja selgelt eristuvama kultuuriga väikerahvaid Euroopas. Rahvaarvu juures, mis ulatub vaid veidi üle 300 000, on islandlastel ette näidata Nobeli kirjanduspreemia laureaat Halldór Laxness, muusikakollektiiv Sigur Rós, maailmakuulus muusik ja kunstnik Björk ning äsja kunstimaailma mõjukamate inimeste tabelis 64. kohale valitud kunstnik Ólafur Eliasson. Viimast kaht saab näha ka oktoobri alguses Kumus avatud näitusel „Saaga. Islandi kunsti lood“, mis jääb avatuks 20. märtsini 2016.

Näituse kuraatorid on vabakutseline kuraator Norbert Weber ja Islandi Rahvusgalerii direktor Halldór Björn Runólfsson, kes on näitusele koondanud 18 Islandilt pärit või seal töötanud kunstnikku 19. sajandi keskpaigast tänapäevani. Kuraatorite eesmärk ei olnud anda süsteemset ülevaadet Islandi kunsti ajaloost ja kõigist olulisematest autoritest, vaid jälgida, milline on keskaegsetest saagadest tuntud lugude jutustamise traditsiooni mõju Islandi kujutavale kunstile. Seetõttu võiks näitust vaadelda kui kogumikku omavahel lõdvalt seotud juttudest, mis kõik räägivad meile omal kombel islandlaste elutunnetusest, kuid seda väga erinevate vaatepunktide ja teemade kaudu.

Loodus, julgus, seiklusvaim

Näituse kandvaim teema on Islandi omapärane loodus, mida iseloomustavad laavaväljad, liustikud ja soojaveeallikad. Weberi jaoks on üks näituse võtmeteoseid sakslase Johann Heinrich Hasselhorsti maal „Tal von Thingvalla“ (1862), mis kujutab Thingvelliri rahvuspargi ala, mida lõhestab keskelt Põhja-Ameerika ja Euraasia laamade piirjoon.

Lisaks omapärasele loodusele on paik ajalooliselt oluline Islandi varaste asustajate, peamiselt Skandinaavia päritolu viikingite kogunemiskohana ja Althingi ehk parlamendi toimumiskohana. Toonaste kunstnike reiside sihtkoht oli enamasti Itaalia ja Vahemere rannik, seetõttu on Hasselhorsti teos omas ajas küllaltki märkimisväärne. Teos valmis 1861. aastal toimunud ekspeditsiooni tulemusena. Seda juhtis rikas maaomanik Georg Berna, kes koondas oma meeskonda mitmeid spetsialiste, muu hulgas Saksa päritolu Genfi ülikooli professori, geoloogi, zooloogi ja poliitiku Carl Vogti ja ka Hasselhorsti, kelle joonistused illustreerivad ekspeditsiooni käigus tehtud ülestähendusi. Vogti ülestähendustest valminud raamat anti välja 1863. aastal ja see on näitusel eksponeeritud koos Hasselhorsti maaliga.

Hasselhorsti kui 19. sajandi keskpaiga turisti nägemust täiendavad Islandi üks olulisemaid modernistlikke maalijaid Johannes S. Kjarval, kelle mõjuvaid neoimpressionistlikke maastikke võiks võrrelda meie Konrad Mäe loominguga, ja Helgi Thorgils Fridjónsson, kelle teosed tekitavad esmapilgul seoseid naivismi ja sürrealismiga, kuid kes ise kirjeldab oma loomingut pigem kui realistlikke pilte maailmast just sellisena, nagu see talle tundub.

Nüüdisaegse vaatenurga kohalikule loodusele, aga ka Islandi ühiskonnale annab Ólafur Eliassoni fotoseeria „Autod jõgedes” (2009), mis kujutab ringreisidel jõgedesse kinni jäänud autosid. Seeria üheks impulsiks oli Islandit 2008. aastal tabanud majanduskriis, mille tekitatud lootusetustunnet kinnijäänud autod ka kõnekalt edasi annavad. Teisalt jutustab seeria tänapäevases võtmes lugu saagadest tuntud kangelastest, kes on eesootavast ohust teadlikuna alati saatust trotsinud ning jäänud oma otsustele ja valikutele kindlaks, pööramata kõrvale valitud teelt. Julgus ja seiklusvaim on selgelt omadused, ilma milleta Islandi sisemaad avastama sõita ei tasu.

Islandlaste suhet loodusega iseloomustab ka teatud hingestatus ja looduslähedane müütiline mõtlemine – nii näiteks on ühes Islandi omavalitsuses tööl eraldiseisev inimene, kelle ülesanne on jälgida, et ükski tee-ehitus ei kahjustaks haldjate elupaiku. Sarnast suhtumist võib näha Steingrímur Eyfjördi teostes, milles industrialiseerimise tagajärjel kahjustada saanud mägi hüüab appi emakest loodust, aga ka Hulda Hákoni müütilisi loomolendeid kujutavates skulptuurides. Hákoni töödele on iseloomulik omapärane huumor ja iroonia Islandi looduse suhtes valitsevate klišeede osas. Näiteks armastab ta oma teostes mängida kuvandiga Islandist kui tule ja jää maast, kombineerides veidraid mereelukaid ja leeke humoorikate tekstikatketega.

Müüdid, kosmoloogia, ümbersünd

Islandlasi ei näi huvitavat ajalugu kui eraldi teaduslik distsipliin või uurimus, nagu me võime seda järjest rohkem näha Eesti kunstis. Selle asemel huvitab Björki ja Gabríela Fridriksdóttirit (kes, muuseas, on nõod) teemadena hoopis kosmogoonia ning maailma pidev muutumine ja ümbersündimine.

Björki „Biofiilia“ (2010) näol on tegemist tahvelarvutitele mõeldud interaktiivse rakendusega, mis ühendab muusika, looduse ja ajakohase tehnoloogia, et anda edasi kunstniku tõlgendust loomismüüdist. Teos valmis viimatise majanduskriisi ajal, mistõttu see mõjub paratamatult ka taotlusena alustada uuesti puhtalt lehelt.

Gabríela Fridriksdóttiri teos „Videvik“ (2011) on otseselt saagadest inspireeritud installatsioon, mis jutustab maailma pidevast tekkimisest, arengust, hukkumisest ja taassünnist. Teoses kõlab kunstniku enda kirjutatud poeem, millesse on põimitud „Vanema Edda“ Völuspá-osast pärinevaid tekstikatkeid, mis tegelevad maailma tekke ja hävinguga.

Inimesed, intiimsus, sentimentaalsus

Kristleifur Björnssoni fotoseeriad viivad eemale loodusest ja müütidest ning tegelevad kunstniku obsessiivse suhtega näitlejannadesse ja ka naistesse laiemalt. Seeria „Minu Shannyn“ (2005) kujutab näitlejanna Shannyn Sossamoni hiigelportreed, mis on tükkhaaval kokku pandud väikestest lehekestest. Kunstnik kasutab internetist leitud pilte, millel tema ihaldusobjekt on alati üksi ja pildistatud üles mitme eri nurga alt, luues nii mulje ühiselt veedetud ajast.

Sarnased seeriad on kunstnik loonud veel näiteks Natalie Portmanist ja Keira Knightleyst. Ühepoolse intiimsuse loomisega tegeleb ka teine näitusel eksponeeritud seeria „See sobiks talle“ (2007–2010), milles näeme erinevaid voodile laotatud pesukomplekte, kuid mitte ühtegi naist, kes neid kanda võiks.

Obsessiivselt mõjub ka tundidepikkuste performance’itega tuntuks saanud Ragnar Kjartanssoni videoteos „Halastus“ (2004), milles kunstnik laulab 62 minutit järjest üht ja sama sentimentaalset laulukatket, tühistades nii selle igasuguse tõsiseltvõetavuse ja südantlõhestavuse.

See on kogumik omavahel lõdvalt seotud juttudest, mis kõik räägivad islandlaste elutunnetusest, kuid seda väga erinevate vaatepunktide kaudu.

 Näituse kandvaim teema on Islandi omapärane loodus, mida iseloomustavad laavaväljad, liustikud ja soojaveeallikad.

Näitusel osalevad Islandi kunstnikud

Björk, Dieter Roth, Erró, Gabríela Fridriksdóttir, Helgi Thorgils Fridjónsson, Johann Heinrich Hasselhorst, Hrafnkell Sigurdsson, Hulda Hákon, Jóhannes S. Kjarval, Kristleifur Björnsson, Ólafur Elíasson, Ólöf Nordal, Ósk Vilhjálmsdóttir & Anna Hallin, Ragnar Kjartansson, Sigurdur Gudmundsson, Steingrímur Eyfjörd, Thórdur Ben Sveinsson.

Näituse kuraator on Triin Tulgiste.

Piltide allkirjad:

Gabríela Frídriksdóttir (1971)

Videvik

2014. Installatsioon. Kunstniku loal

Helgi Thorgils Fridjónsson (1953)

Põhja peegel

1989. Õli lõuendil. NEMO Gallery – Kunst in Nordeuropa, Eckernförde

Steingrimur Eyfjörd (1954)

Vihurimäe

2004. Installatsioon. Islandi Rahvusgalerii