Kunstnik kõnnib kuristiku serval. Ta kaunistab end, aga ei tee ilusaks. Ta riietab end maalides lahti, nõuab vaataja tähelepanu ja pingsalt silmsidet hoides demonstreerib iseennast ilma igasuguse poosita, uhkeldamata. Selline ma olengi. Selline sa oledki.
Kuld ja brokaat segunevad viljade ja inimkehadega täiesti omapäraseks tervikuks, hädised ja vaevatud tegelased vahelduvad orgasmiliselt nautlevate ja pühalike kujudega. Veenused ja Adonised on inimlikud, inimesed painajalikud, painajad jällegi hingele lähedal. Põrgu ja enesetapp tunduvad oma detailsuses kirevad ja lausa lõbusad, taevasseminek tüüpmustamäe majade vahelt aga kergelt sinkjashall ja õõvastav. Broilerid lendavad, kalmaar tungib suhu, banaanid on erekteerunud ja tomatid sensuaalsed. Lõpuks on ka flamingolill vaid halvasti varjatud vihje.
Sellisesse maailma päästab Sauka meid sisse. Lausa uskumatu tundub, kuivõrd intiimselt avatuna ta läbi oma maalide meile kätte paistab. See on ilmselt ka põhjus, miks kunstnik oma töö kohta suuri sõnu seada ei taha: sõnadeks puudub igasugune vajadus, kui meile visuaalse terviku kaudu nii palju öeldakse. Meediumi vahetamine kitsendaks algseid tähendusvälju: töödes leiduvate liinide arutluse alla võtmine jätab alati ühed elemendid teiste varju, taoline varjutamine ei ole aga midagi, mida kunstnik ise ette võtma peaks. See on juba vaataja ülesanne.
Ja vaatajale on ette pandud tõeline orienteerumisülesanne. Loovida tuleb väga kaalukate sümboolsete jääpankade vahel, ise lõksu jäämata. Tuleb detailitundlikult süüvida, tervikut meelest laskmata. Tuleb osata kohatist ebamugavustunnet ülevate hetkedega ühildada. Selline ettevaatlik, ent usaldav lähenemine tagab võimaluse Sauka väljapakutavale tõele otsa vaadata.
Mitte ilmaasjata ei nimetata näitust omanäoliseks, sest Sauka paigutab end valehäbita otse oma maalidesse, kujutades end ohvri ja pühakuna, enesetapja ja kõrvaltvaatajana. Meile vaatab vastu Sauka ise, veidi sündmustest eemaldunult või neist kummastatuna. Ei jää saladuseks, et ta on probleemidega mees. Ta ei varja midagi, vastupidi: kõik on vägagi detailselt välja maalitud. Isikupära ja oma murede väljendamine on aga suurepärane viis ka vaatajale hinge vahele pugeda. Siin seisneb ka oht: pugemise ohvril võib hakata veidi halb või võib tal lausa kops üle maksa aetud saada, aga ilma riski võtmata ning inimesi ärritamata ei ole võimalik sellist tulemust saavutada, nagu see Saukal õnnestub. Kunstnik kõnnibki vastuvõetavuse kuristiku serval. Nii pääseb ka vaataja ohtlikule pinnale, sest sisukalt silmitsedes tõmmatakse ta ise ka kuristiku veerele. Ennast eksponeerides julgustab Sauka meidki sisekaemusele. Maalist läbi nähes asetub me silme ette peegel, mille abil ennast uurida.
Näitusele on üles pandud autoportree, mille silmas peegeldub raiutud pead vaatama kummarduv Sauka ise. Silmist paistab mitmekihiline küsimustepaljusus: mida nad minuga tegid? Mida sa minuga tegid? Mida ma endaga tegin? See, kes täpsemalt toimunus süüdi on, jääbki välja joonistamata. Sellele tõdemusele jõudes tuleb aga tunnistada, et teadmatus on ühest küljest kergendav ja teisest küljest ängistav asjaolu. Ja ehk ei vaatagi Sauka end süüdistavalt, vaid ainult õudses hämmingus. Kindel on, et Sauka on oma maalidesse niivõrd suure emotsionaalse laengu sisestanud, et raske on ükskõikseks jääda.
Sel ja muudelgi maalidel on märgata Sauka imelist võimet tabada inimene sellisel hetkel, mis sõnuseletamatu tundub. Oma väikseid probleeme kirvega jahtiv naine on jäädvustatud jõudehetkel, kus on talle emotsionaalses plaanis talumatult kerge kaasa elada, mida on aga troopidega liialdamata raske sõnadesse panna. Võrratu värvikasutus neelab endasse ja jätab jällegi sõnatuks. Paljusus lööb pahviks. Nii tekib endalgi kiusatus sõnad varna riputada ja Sauka maalidesse neelduda. Ilma suurema kärata.
