Lennart Lennuk uurib, kuidas on lood isadusega loomariigis. Eestimaa loomaisad! Mida te teete!? Kas on karuisa teadmatus oma poegadest sama mis inimisa puhul laste hooletusse jätmine? Kas on sarnane hool, mida näitab üles ogalikuisa oma poegade vastu, end ise päris surmani kurnates?

Eluslooduse üks põhiülesandeid on võimalikult palju järglasi saada. Selle, tihti üsna keeruka ülesande täitmiseks on evolutsiooni käigus välja kujunenud terve hulk väga erinevaid strateegiaid. Loomade maailmas esineb kõiksugu suhtevorme, mis on seostatavad ka järglaste eest hoolitsemisega.

Truudus ja hoolitsus

Üldiselt on nii, et mida truum on suhe, seda rohkem hoolitsetakse ka järglaste eest. Truu suhte puhul saab isane olla kindel, et kasvatatavad pojad talle kuuluvad ja seetõttu on tema poegade kasvatamise motivatsioon tugev. Aga kui on alust kahtlustada, et pojad pole tema, siis milleks kulutada ennast järglaste ees hoolitsemisele? Nood võivad endas kanda ju hoopis teise isase geene.

Nii imetajatel kui ka kaladel, kelle seas on tavaline, et üks sugupool semmib mitme teise sugupoole isendiga, hoolitseb järglaste eest pigem üks vanem. Lindudel on rohkem levinud aga paarishoolitsemine.

Üldiselt kehtib reegel, et kui üks vanematest pisiperega ilusti toime tuleb, siis teine kasutab aega pigem rohkemate järglaste saamiseks. Mõlemad vanemad panustavad järglastesse siis, kui see ära tasub. Lindudel on mõlema vanema roll tavaliselt oluline – on teada juhtumeid, kus üks linnuvanematest on saanud hukka ja alles jäänud linnuema või -isa ei suuda järglaste eest hoolitseda. Näiteks peab sinitihasepaar ühe pesakonna pesitsusajal ette kandma umbes 10 000 röövikut. Üksinda sellist kuhja ussikesi kokku ei kanna.

Hooliv hunt ja nooliv karu

Imetajate seas kohtab isaste hoolitsust harva. Peamine põhjus on selles, et imetajatel on kehasisene viljastamine ning sellele järgneb pikk tiinus, enne kui pojad ilmavalgust näevad. Seetõttu võib isane pärast paaritumist vabalt minema kõndida – teda pole vaja. Osa imetajaliike aga peab oma lapsed koos üles kasvatama. Seda peamiselt juhul, kui poegadele on toidupoolist vaja hankida kaugemalt ja samal ajal peab neid ka valvama. Nii ei saa isane lootma jääda, et emane üksi karvaste beebidega hakkama saab.

Väga oluline on isa roll just siis, kui emane peab pesas pisikesi imetama ja ise välja toituma minna ei saa – nii on näiteks rebasel, kopral või hundil. Hunt on inimese kõrval ilmselt ainuke liik, kellel isa kaitseb ja toidab poegi aasta ringi kuni nende täisealiseks saamiseni. Keskmiselt sünnib hundil 4–6 suletud silmade ja kõrvadega kutsikat. Piimaninade imetamisega on ema nii hõivatud, et kõik karjaliikmed toovad talle uru ette toitu. Muud moodi ei saaks hundi sugu jätkuda.

Neil imetajatel, kellel isahoolt ei esine, proovivad isased võimalikult paljude emastega paarituda. Löögile pääsevad eelkõige terved ja tugevad isasloomad. Nii saavad levida paremate omadustega geenid, mis on liigi jätkusuutlikkusele kasulik.

Üks äärmuslikemaid näiteid on karu. Isane karu ei näe oma poegi päris pisikestena kunagi. See ei ole lihtsalt võimalik, sest pojad sünnivad talveune ajal ja ka emakaru ise ei ole alati toimunust päris teadlik. Isakaru kohtab enda järglasi alles kevadel, kui üldse. Seejuures käivitub tal hoopis territooriumi kaitsmise instinkt – tappa või vähemalt minema peletada kõik konkurendid. Teinekord aga lubab isane poegadel oma territooriumil viibida. See on üks paras mõistatus, mille põhjust küll ei teata, kuid arvatakse, et mängus on haistmismeel. Nimelt on karul uskumatult hea mälu ja seda ka lõhnade peale. Kui ta tunneb poegade juures emakaru tuttavat lõhna, võib ta poegi enda omaks pidada.

Tiiba ripsutavad linnud

Lindude seas on isalik hool väga levinud, enamik liike hoolitsevad järglaste eest koos ja paljud liigid on paaridena koos terve elu. Lindude puhul loob järglastega tugevama sideme lisaks see, et ka isane saab enne poja sündi muna eest hoolitseda.

Kuid geeniuuringud on viimastel aastatel üha rohkem seletanud lindude truuduse- ja truudusetusemaailma saladust.

Tuleb välja, et pea kõikidel linnuliikidel leidub siiski pereväliseid suhteid. Ka meile harjumuspäraste ja lausa sümboolsete loomade, nagu näiteks luikede või toonekurgede puhul. Peamiselt on linnuisadel kaks strateegiat – kas valvata partnerit, et teine isane talle ligi ei tikuks ja olla enda kasvatatud järglaste isaduses kindel, või teha pereelu kõrvalt ka visiite lähikonnas elavate emaste juurde ning riskida sellega, et ka emasel käivad võõrad kosilased. Seetõttu ei saa tiiba ripsutav isaslind olla päris kindel, et tema pesas olevad munad kõik talle kuuluvad. Kuid samas on ta enda poegi ka ümberkaudsetes pesades teiste vanemate hoole all kasvamas.

Kusjuures just seepärast eelistatakse perevälistes suhetes emaseid, kellel on ka oma paariline olemas. Seda on täheldatud musträsta puhul, kes eelistab kõrvalehüppeks alati emast, kellel on kindel paariline juba olemas – nii saab olla kindel, et perevälised pojad kasvavad kahe vanema abiga kindlalt üles.

Ei maksa siiski unustada, et leidub ka linde, kellel on välja kujunenud teistsugused järglaste kasvatamise viisid. Rohkem on levinud see, et järglaste eest hoolitseb ainult emane. Kuid näiteks öösorr hakkab edukamatel aastatel uut kurna munema juba siis, kui eelmised pole veel välja hautud ning esimeste munade peamiseks hooldajaks jääb isaslind.

Kuid käo puhul ei hoolitse järglaste eest kumbki vanem. Aga ega käo elugi selle tõttu lihtne ei ole – ta istub välja valitud kasuvanemate pesa juures pikalt, enne kui tekib sobiv hetk muna pessa sokutamiseks.

Kehaväline või kehasisene?

Järglaste eest hoolitsemine on seotud ka kehavälise või -sisese viljastumisega. Kui liigil on kujunenud kehaväline viljastamine, siis saab ta olla täiesti kindel oma isaduses. Kuid kehasisese viljastamise puhul on paljudel loomadel emaste suguteedes mehhanism, mis kogub kokku mitme isase seemnerakud ja laseb selle siis üheskoos kindlal ajal munaraku poole liikuma. Seal on võitjateks kõige vintskemad seemnerakud, mis suudavad kiiresti liikuda ja keemilistest lõksudest läbi murda. Nii ei saagi isane oma isaduses kindel olla. See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks paljudel kehasisese viljastamisega liikidel ei tunne isane huvi poegade eest hoolitsemise vastu.

Kalaliikidel, kellel viljastatakse mari kehaväliselt, on isane see, kes oma maimukeste eest hoolt kannab. Ta jääb marja juurde viimasena ja saab kindel olla selles, et just tema on tulevaste maimukeste isa.

Väga tarmukad isad on ogalik ja luukarits, kes ehitavad pisipere tarvis lausa pesad. Veelgi äärmuslikumad on aga madunõel ja merinõel, kes lasevad marja endale lausa kõhu peale kinnitada ja kannavad marja kõhul kuni maimude koorumiseni. Seega võiks naljatlemisi neid lausa meessünnitajateks pidada.

Isad ja pojad

Isade hoolt ja selle puudumist looduses ning looma- ja taimeriigi keerukaid arengubioloogilisi küsimusi seletav näitus „Isad ja pojad“ on Eesti Loodusmuuseumis avatud 2019. aasta lõpuni. Eestimaa Looduse Fondi (ELF) noore looduskaitsja 2018. aasta auhinna pälvis Eesti Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja ja käesoleva loo autor Lennart Lennuk.