Keegi ei oska kokku lugeda, kui palju lõhkemata mürske ja meremiine on sõja-aastatest jäänud merepõhja. Üksnes Kura kurgus (Irbe väinas) võib olla kuni 17 000 lõhkekeha.
Palju on neid ka Soome lahes Tallinnast idas. Kui Saksa väed jõudsid 8. juulil 1941 Pärnusse ja peagi Märjamaale, oli selge, et ka Tallinna päevad on loetud. 4. augustil vallutasid sakslased Tapa ja lõikasid ära rongiühenduse Leningradiga. Venelaste ainsaks pääseteeks oli evakueerumine meritsi. Seda silmas pidades rajasid soomlased ja sakslased Soome lahel Leningradi laevasõiduteele kiiresti miinitõkkeid. Juminda miiniväljale paigutati 1722 miini ja 742 lõhkepoid. Kuid neid ei paigutatud ainult Juminda lähistele. 32 km laiune miinitõke ulatus Kaberneemest Suur-Tütarsaareni ja miine oli rohkesti ka Väike-Tütarsaare ja Suursaare vahel.
26. augustil algas Tallinna evakueerimine ja 28. augustil väljus Tallinnast 216 laevast koosnev hiigelkaravan. Miinide otsa sattunud juhitavuse kaotanud laevad jäid kergeks saagiks Saksa lennukitele ja allveelaevadele. Laevadel olnud 41 992 inimesest jõudis Vene poole andmetel Kroonlinna 26 781, kuid tegelikud kaotused võisid olla ka suuremad. Osa miine ei täitnud eesmärki ning mitte kõiki pole suudetud veel ka leida. Miine valmistati aga hoogsalt ka pärastsõja-aastatel. Suur miinitehas paiknes näiteks Naissaarel.
Ohtlikud mürkkemikaalid ja radioaktiivsed jäätmed
Maailmamerd peetakse sedavõrd suureks, et sinna võib mõnede arvates suunata igasugust saasta. Pealegi on vette võimalik saasteaineid uputada nii, et teised ei märkagi. Tavakodaniku panus piirdub enamasti üle laevaparda vette heidetud õllepudelitega, kuid nendegi kogus on merepõhjas juba piisavalt suur. Hullem on merre paisatud mürkkemikaalide ja radioaktiivsete jäätmetega ja siin on osalenud paljud riigid, sealhulgas Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid.
Eriti koletuslikult on merepõhja matmist ja tuumakatsetusi teinud endine Nõukogude Liit. 31. juulil 1954 võtsid NLKP Keskkomitee ja Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu vastu salajase otsuse nn “Objekti 700” rajamiseks Novaja Zemlja arhipelaagis tuumakatsetuste läbiviimiseks. Kogu elanikkond evakueeriti ja saarele asusid sõjaväelased. Polügooni suuruseks kinnitati 90 000 ruutkilomeetrit. Piirkonnas tehti aastail 1955-1962 kümneid lõhkamisi vee ja maa all ning atmosfääris, sealhulgas sooritati kõigi aegade võimsaim 50-megatonnine plahvatus, millele eelnes 30-megatonnine. Kokku lõhati siin maa all 42, vee all kolm ja atmosfääris 86 pommi koguvõimsusega kuni 336 megatonni.
Lisaks tekkinud ulatuslikule radioaktiivsele saastatusele uputati ajavahemikul 1961-1990 ilma mingisuguse rahvusvahelise kooskõlastuseta ja vastuolus Londoni konventsiooniga Kara ja Barentsi merre tuhandeid tonne mürgiseid ja radioaktiivseid aineid. Üksnes Novaja Zemlja polügooni piires uputati 11 000 konteinerit radioaktiivsete jäätmetega ja 15 tuumaallveelaevade ja tuumajäälõhkujate reaktorit (sealhulgas jäälõhkuja Lenin reaktor), millistest viiel oli kütus eemaldamata.
Mürkkemikaale uputati ka Läänemerre
Hitlerliku Saksamaa käes oli suurtes kogustes mürkkemikaale, mida hoiti võimalikuks keemiasõjaks, kuid kasutati näiteks ka koonduslaagrites olnud juutide hukkamiseks. Pärast sõja lõppu kogusid liitlasväed Saksa keemiarelvad kokku ja uputasid need merre, kokku üle 300 000 tonni, sellest suurem osa Skagerraki väina ja Läänemerre, vähem Põhjamerre. Keemiarelvi uputati põhiliselt kolme piirkonda: Bornholmi saarest ida poole, Läänemere keskossa ja Väike-Belti väina. Suurema osa neist moodustasid lennukipommid, keemilistest toimeainetest sinepigaas ja arseeniühendid.
HELCOM-i poolt erinevatest allikatest kogutud vastuolulistel ja ilmselgelt veel ebatäielikel andmetel paigutasid lääneliitlased enda osa (268 000 t) viiekümnele trofeealusele, mille nad kavatsesid koos laadungiga uputada Atlandi ookeani. Kuid algas torm ja laadung uputati Skagerraki ja Kattegati väina. NSV Liidu sõjaväejuhid said liitlastelt kooskõlastuse uputada Wehrmachti keemiarelvad Läänemeres. Sellest 30 000 t uputati Kristianseni saarest lõunas ja Bornholmi saarest kirdes ja 35 000 t Liepaja sadamast 65-70 meremiili edelas.
***
Kõige ohtlikumad kemikaalid
ÄRA RONI, TAPAB! Raukase ülevaade kõige ohtlikumatest keemilistest “allveelaevadest” Läänemeres.
Kõige ohtlikumaks uputatud kemikaalidest võib pidada ipriiti ehk sinepigaasi. Tegemist on arseeni ja fosfori seguga, mis vees ei lagune ja saastab merd ka väikestes kogustes. See kuulub kantserogeenide hulka ja võib tekitada geneetilisi mutatsioone. Seda on merre uputatud väga suurtes kogustes. Uputamisel osalenud Nõukogude erukapteni Igor Pissarevi andmetel saadeti Läänemeres märga hauda 71 469 ipriidiga täidetud 250 kg raskust lennukipommi ja 408 565 ipriidiga laetud suurtükimürsku. Teine väga ohtlik mürk on lämmatav ründeaine fosgeen, mida on uputatud samuti kümneid tuhandeid tonne. Meres on veel konteinerid adamsiidi, difenüülkloroarsiini, kloroatsetofenooni, arseenishappe, arsenotsüaniidi ja teiste mürkidega.
Läänemeri on madal meri ja seetõttu on konteinerid vaid 200-400 m sügavuses ja korduvalt on kalurid neid võrkudega välja püüdnud. Rootsi saartel registreeriti üksnes 1985. aastal 46 sellist püüki, 1992. aastal oli neid aga 342. 1985. aastal viidi Kopenhaageni haiglasse seitse kalurit, sest laevale tõmmatud mürsk oli hakanud lekkima.
Kuhu ipriit jt keemiarelvad läbiroostetanud mürsukestadest ja konteineritest kanduvad, see sõltub eeskätt hoovustest, tugevasti ohustatud on just Eesti rannad. Kui lugeda metalli korrosioonikiiruseks umbes 0,1 mm/a, siis on enamik mürki ümbritsevast metallist praeguseks läbi roostetanud. Olukorra muudab eriti keeruliseks asjaolu, et kui lääneliitlaste poolt merepõhja lastud keemiarelv paikneb kompaktselt ühes kohas, siis Nõukogude Liidu mereväelased viskasid pommid ja konteinerid süsteemitult üle parda ja nad paiknevad hajali. Nende paiknemisest puudub usaldusväärne ülevaade.