HÜPE TEADMATUSSE: Mis küsimus jääb alles, kui oled ruumi lävel, kus hinge sügavaim soov täitub? „Stalkeri“ teemasid harutasid servast Mairi Hüüdma eestküsimisel lavakunstikoolist eesti teatrimaastikule astuv lavastaja Kalju-Karl Kivi ning neo-stalker Kristjan Üksküla. Süvitsi saab nendega Tsooni minna juunis Theatrumis.

Kalju-Karl Kivi: Nägin „Stalkerit“ nii väiksena, et ei mäletagi, kui väike ma olin. Loodus, mis on mahajäetud tehasest läbi kasvanud, lagunev romantiline esteetika – Tarkovski visuaalne maailm lapse toetavast perspektiivist. Ilma groteski ja taagata helge stardipakett… Ei olnud ma veel mässav noor, võimu või ühiskonna vastane. Läbi vormi jõudsin sisu juurde. Täna on mu elus tugevalt fookuses, kuidas ja millest ta tegelased mõtlevad.

Kristjan Üksküla: Mina ei olnud varem „Stalkerit“ näinud. Oli jäänud mulje, et tegu on lihtsalt huvitava ja stiilse ulmepõnevikuga. Tegelik lugu tabas mind suure elamuse ja üllatusena – need sõnad, kujutlused, mõtted on nii tugevad, et andsid julguse: võib küll proovida, kuidas teatris sellega inimeste ette tulla. Hästi põnev on olnud nii teadvuses kui ka alateadvuses suurendusklaasi all analüüsida kerkinud teemasid, mida hiljem lavastuses võib-olla ei peagi enam luubi all vaatama.

Mairi Hüüdma: Eelhäälestuse valguses – a mis nad selle „Stalkeriga“ teevad? Kuivõrd oodata kinolinalt teada „Stalkerit“, misvõrd Tarkovskil ja „Stalkeril“ põhinevat ühisloomingut, kus veel lahtine, kuhu Tsooni piirkonda välja jõuate? Võimaluste põld eksperimentaal-vabavormist märgilise filmi autoritruu koopiani…

Kalju-Karl: Lavastuse algmaterjal on „Stalkeri“ stsenaarium. Päris suur pähkel ning adaptsioon on meediumi muutmine – filmi ruumist ja vahenditest teatrisse. Mõte on võimalikult tabada, mida on autorid proovinud oma teksti laadida, minna süvitsi, aru saada, millest see siis räägib. Lugu, millega esimese kokkupuute kohta kõik ütlevad, et nad ei saa mitte midagi aru. (Naer) Kindlasti ei ole vaja seda maailma pahupidi keerata, ta on ise piisavalt kihiline.

Kristjan: Tarkovski filmid voolavad rahulikult läbi pauside, mida täidavad operaatori vaated ja maastikud. „Stalkerit“ tehti mitu korda, algsest stsenaariumist edasi oli rohkelt versioone. Mis filmis lõpuks kunstiteosena kristalliseerus, oli nende meeskonna otsingute tulem ja meie lähe. Inimesi ja olusid ei ole võimalik kopeerida. Kindel on, et mina, Ott, Leino ja teised näitlejad – meie koostöös sünnib midagi uut ja erilist, see otsing on siiras.

Mairi: Stalker tundub ekraanil nii maailma vastu haavatavaks hõõrutu ja vahetuna. Kas Stalkeril on maske?

Kristjan: Huvitav, et sa küsid, just eile proovis arutasime. Mulle meeldib rolliga töötades teese esitada, arutada ja vaikselt hakkab kooruma välja tõde. Stalkeris on midagi väga habrast ja siirast, aga tal on ka oma minevik, oma soovid ja tahe. Ta on inimene ega ole puutumata endakesksusest ja egoismist.

Kalju-Karl: Seos Stalkeril ja maskidel on väga suur. On ta ju üks tegelasi, kes tahab teistelt ja kogu maailmalt maski ära kiskuda.

Mairi: See ei näi teosena, mida avada klassikalises mõttes „näitleja näitleb“ võtmega. Kristjan Üksküla „mängib Stalkerit“. Saalis tahaks unustada, et laval on Kristjan Üksküla, uskuda kehastunud Stalkerit. Kuidas teile tundub?

Kristjan: Teatrisse, kus ei mängita, mul vaatajana minna ei ole nii suurt huvi. Mäng on teatris ikkagi põhiline element, ses mõttes mäng peab ta kindlasti olema. Olen seda meelt, et mitte elu ei tule lavale tuua, vaid lava peab elama panema. Siin aitabki meid kujutluspilt, mäng, suhtlemine partneritega, tegutsemine…

Mairi: Oot! Mitte seda mängu, vaid „lähen jänkut tegema“ võtit mõtlesin.

Kristjan: Mhmh. Jänkut ma ei plaani teha.

Kalju-Karl: Ma vist saan aru, mis sa mõtled. Tarkovski oma filmides ka ütles näitlejatele, et ärge näidelge! Ta vihkas näitlevat näitlejat.

Seda ruumi, kus me teatris viibime, loob Stalker ise. Mitte ainult teistele tegelastele, vaid ka vaatajatele. Mingis mõttes teater teatris, nagu vana hea Shakespeare oli.

Kristjan: Ei ole võimalik üle mängida, kui näitlejad tegutsevad oma rollis, mõjutades ja suheldes partneritega, täites konkreetset tahtmist, ülesannet ja viies kogu aeg lugu edasi. Kui tähelepanu on siin, ei ole võimalik üle mängida. Kui teravik läheb „tegelaskuju näitamisele“, on oht, et lavale ilmuvadki „jänku“ ja „karu“– näitleja, kes tahab näidata, et ta on jänku, et ta on karu. Teatris võib väga suuri asju teha, kui säilib näitleja tõetunne ja ülesandes püsimine.

Mairi: „Stalkeri“ lavastuse trupp on kananahkselt põnev kooslus… Mida igaüks kaasa toob?

Kalju-Karl: Ma olen hästi õnnelik, et sain selle trupi, keda tahtsin. Tarkovski „Stalker“ lõputöö mõttena tundus algselt… liiga suur, liiga vara. Aga Lembit (Peterson) oli kohe – stopp!, kas sa tahad seda teha? Ütlesin jah. Siis see on see! Materjal leiab su ise üles. Ma näen, kuidas Theatrum on mu selja taga ja kogu meeskond – mõtted on lahti, usume sellesse, mida teeme. See on hästi innustav ja ilus.

Mairi: Kuidas mahub Tsoon Katariina kirikusse? Miks just see mängupaik?

Kalju-Karl: Sobitub imehästi. Erilise ja tugeva atmosfääriga Katariina kirik on kõike ühendavaks nimetajaks. Nii et meid heas mõttes dikteerib „Stalkeri“ materjal, sõnad – ja see ruum, mis kannab ja hoiab koos nii minu ja näitlejate kui ka teiste kunstnike loomingut. Mahajäetud kiriku motiiv on Tarkovski loomingus läbiv – ja meie teadlik vaikne homage autorile.

Mairi: Nõukogudeajast heaoluühiskonda… Stalkeri vaade elule paistab silma süngete toonidega. Kogu maailm on vangla. „Tsoon on kapriisne, igal hetkel selline, nagu me teda ise loome. Kõik, mis siin juhtub, ei sõltu mitte Tsoonist, vaid meist,“ selgitab ta. Hästi kaasaegne mõte, et ise mõjutame oma reaalsust, vaba tahe… Järeldused saaks ju olla väga lootusrikkad, samas valib Stalker tõlgendada (ja seega ka luua?) loomisvabadust nii, et Tsoon on surmavate lõksude süsteem… Miks see kõik nii lohutu on?

Kristjan: „Stalker“ toob inimlikult nähtavale, kuidas võib tekkida kujutlus, et kõik meie soovid, mida tahame soovida, on head, ja maailm meie ümber, jõud meie ümber on need, mis tahavad meile halba ja kisuvad kuhugi poole. Ent kui keskenduda Stalkeri sõnadele – kõik sõltub meist endist. Ta on ise sellest aru saanud ning lugu räägibki, kuis vahel meie kõige tugevam soov ei pruugi olla see, mis meile kui inimestele, kui hingedele kasuks tuleb – mis meile tegelikult hea on. Kõige tugevam soov võib meid hoopis hukatusse viia.

Stalker pani mind mõtlema, et tihti, kui kellelgi on tähtpäev, tahtes kõige paremat, ütleme talle – kõikide sinu soovide täitumist! Võib-olla see ei ole kõige parem asi, mida soovida…

Kalju-Karl: Miks Tsoon ohtlik tundub või ei ole nagu paradiis? Lihtne põhjus – kaalul on kõik, elu on kaalul, kogu hinge igavik. Tänapäeva tuues – meil on samamoodi vaba tahe, justkui võimalus iga hetk teha totaalseid kannapöördeid… Okei, positsioon on heaoluühiskond, ei ole hetkel sõda me riigis, võrreldes paljude inimestega on lihtsam. Aga need on antud olud, antud olud muutuvad kogu aeg – see võib iga hetk muutuda. Unustame oma olme sees ära, et samamoodi kogu aeg on meil elu kaalul. On hea, kui pidevalt sellele ei mõtle, ehk see halvaks ning me ei suudakski midagi otsustada. Filmis on fookus selgem. Nad on eraldatud keskkonnas – nagu ateljees, kus on lihtsam loominguga tegeleda.

Tsoon on postapokalüptiline, miski on kokku kukkunud, ent ikkagi tulevikku vaatav – elujaatav lootusrikas väetis, et midagi paremat saaks juhtuda. Vahet pole, kui mustvalge maailm ei ole, Tsoon on ikkagi värviline. Nagu Tarkovski filmiski. Tihti on meil seda vaja, sest kannatav inimene… on oma soovides siiram, vooruslikum…

Mairi: „Stalkeris“ on olemas ka „harilik maailm“, tavaühiskond, kust inimesed püüdlevad ikkagi välja. Olgugi Tsooni düstoopiasse minek risk, seal kusagil on (teoreetiliselt) soovide täitumise tuba. Heaolus võib juhtuda, et su soovi nimi pole mitte vajadus, vaid tahtmine. Lisaks veel südamesoovi ja soovi vahe. Piiriolukord laseb maha kukkuda asjadel, mis ei ole tegelikult olulised?

Kalju-Karl: Piiri olemasolu, poolused, ühel pool, teisel pool… „Stalkeris“ on koos mitu sümboolses või elulises tähenduses piiriületuslugu. Klassikaline rännak kusagile lugu, samas lugu kunstnikust ja loomekriisist. Kunstnik piiri(de) peal, mida peab kompima, üle astuma, tema on see, kes tõmbab maske maha. Ja siis on sakraalne lugu.

Kunsti võlu on, et tõlgendada ja proijtseerida saame ise – on see allegooria Nõukogude Liidule, ongi tuumakatastroof? Loodetavasti jõuab vaatajateni, kuidas meie läheneme, ent lõpuks jääb subjektiivseks, mis tähendusi omistada või mis paik Tsoon kellegi jaoks on.

Mairi: Kas 21. sajandil Stalker saadetaks teraapiasse? Ühtpidi saab ta tänapäevaselt nii-öelda õigesti aru, et inimene loob enda maailma, saab, millesse usub. Su kogemus on väga reaalne, ent tuleneb sest, kuidas mõtled. On võimalik õppida… enesele toetavamaid mustreid. Kas Stalkerit aitaks teraapia?

Kalju-Karl: Kirjanik ütleb professorile, et – ime ei saa olla empiiriline. Elame jah ühiskonnas, kus lähtume hästi iseendast, isiklikest kogemustest, puudutustest. Küsimus on, kas midagi on veel peale selle isikliku kogemuse? Ma arvan, et Stalkeril ei olegi otseselt psühholoogilist abi vaja. Samas, tänapäeva kontekstis – tal on ju ka naine ja laps – võib-olla siukene family councelling, et ta suudaks ennast rohkem põhjendada, kui Tsooni läheb.

Kristjan: Lihtsal kujul – pigem mitte. Ent mõeldes paralleelselt, mida on tal vaja… Loos on oluline Stalkeri dialoog oma naise ja perega, sel kujul tuge vajame ju kogu aeg, me ei saa üksi hakkama. Vastuolu on tal tugev – kuidas luua tervik oma elust? Armastus, pere ning samas see kutse, mida peab ka täitma, sisemine missioon, kutsumus? Ei ole sugugi kerge ülesanne.

Mulle tundub ka, et Stalker on tundlik natuur. Tihti ühiskonnas tundlikud inimesed võivadki tunda, nagu neile oleks vaja teraapiat. Need, kes midagi vast isegi täpsemini või rohkem ja sügavamini tajuvad – paistab, tuleks saata terapeudi juurde, et me ise saaks rääkida asjadest primitiivsemalt, lihtsustada ja võib-olla mingitest tähtsatest asjadest hoopis mööda vaadata. Samamoodi nagu Hamletis tundub, et ta on hulluks läinud, on selge see, et Stalker võib ka hulluna näida…

Meil on korraga nagu kaks elu. Üks on väga lihtne ja selge – pean minema poodi ja ostma homseks koju süüa. Samal ajal on meil olemas sisemine vaimne elu. Tegeleme komplekssete küsimuste, mõtete, probleemidega, mis ei kuulu sinna poeskäigu ja käru võtmise juurde. Mingi võitlus seal vahel on.

Pigem on Stalkeril soov aidata neid mehi, kellega ta kohtub – eesmärgini juhtida ja samas saab see teekonnaks ka talle endale. Tihtipeale selgub, et läbi kellegi aitamise oli meile endale midagi vaja – nemad hoopis õpetasid või aitasid meid.

Kalju-Karl: Naljakas on, et ta ise mõjub teraapiliselt kirjanikule ja professorile. Viib selle seansi nii-öelda läbi. Toimub tohutu muutus neis, aga ilmselt ka temas.

Mairi: Jätsin küsides välja ütlemata – ehk peaks psühholoog Stalkeri juurde minema? Temalt kui post-psühholoogilt kõlavad nii mõnedki vastused, mida klassikaline terapeut inimesena ise alles otsida võib. Tsooni jõudmine on Stalkerile kergendus ja võti. Kuigi kannatuse, etteennustamatuse ja ohu alatooniga, on Tsoon rahupaik ja palve koht.

„„Stalker“ on lugu usust ja riskist. Risk, mis on usu alus, risk, mis peitub kogu loomingu juurtes, risk, mis on armastuse tagajärg,“ kirjutad tutvustuses. Miks on risk armastuse tagajärg, kuidas on risk usu alus?

Kalju-Karl: See on teatud mõttes teadmatusse hüppamine. Ei tea täpselt, mis mängureeglid on, ükskõik mis võib juhtuda. Oled haavatav, avatud. Pead riskeerima, et kõik, mis oled varem enda jaoks läbi mõelnud, konstruktsioonid loonud, mõtestanud, sõnastanud… võib osutuda pelgalt illusioonideks, mis on lihtsalt aidanud olla… siiamaani, sellesse hetke tulla. Oled puhas sina. Kui sa päriselt avad ukse sellele võimalusele – ma olen valmis, et ma usun – teen oma hinges ukse lahti ime nägemisele, on see tohutu risk. Risk, mis muudab kõik.

Mairi: „Stalker“ on su lõputöö lavakunstikoolis. Sinu taotlus lavastajana… Mida tahad anda ja milleni jõuda?

Kalju-Karl: Mu taotlus on, et lugu, mida me räägime, tuleks esile. Teater on väga palju erinevaid asju minu jaoks, aga eelkõige üks vorm, kuidas rääkida lugu. Ta ei erine väga palju sellest, kuis kunagi pajatati lõkke ääres lugusid, vanaisa räägib sulle loo, jagad ise lugu kellelegi. Mulle meeldib teatri kollektiivsus – mitte ainult loomingulises protsessis, vaid ka hiljem – kuidas publik saab loodust vahetult osa. Mu taotlus ja lootus on – ükskõik, mis loominguga ma tegelen – et see puudutaks ka midagi ja kedagi enamat kui vaid mind ja minu truppi.

STALKER

Esietendus 8. juunil 2022 Theatrumis

Autorid: Andrei Tarkovski, Arkadi ja Boriss Strugatski

Lavastaja: Kalju-Karl Kivi; lavastaja juhendaja Lembit Peterson

Kunstnik: Ott Kangur

Helikujundaja: Marius Peterson

Valguskunstnik: Helvin Kaljula

Videokunstnik: Tanel Topaasia

Tõlkija: Tiit Alte

Laval: Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song, Maara Lambot

EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastus

Mängupaik: Püha Katariina Kirik (Vene 14a, Tallinn)

www.theatrum.ee