KIIRE TÜHIKÄIK: Eesti on langenud tardumusse. Majandus pole kasvanud. Riske ei julge võtta valitsus ega ettevõtjad. Kardetakse kaotada seegi, mis viimaste aastakümnetega suure vaevaga saavutatud. Riigikogulane Tanel Talve tahab utsitada riigireformi. Ent misasi see riigireform olla võiks ja kuidas seda süüa?
Tagajärjed ja ennetused
Eestis tegeletakse viimastel aastatel asendustegevustega, pseudoprobleemidega, aega ja energiat raisatakse kosmeetilistele parandustele. Sellisele seisukohale on jõudnud paljud organisatsioonid ja ühendused – OECD-st alates ja Koostöökogu, Praxise, Tööandjate Keskliidu, Maksumaksjate Liidu, Väikeettevõtjate Assotsiatsiooni ning erinevate ekspertideni välja.
Kõik ütlevad kui ühest suust, et viimane aeg on jõuliseks riigireformiks, vastasel korral oleme juba lähima kümne aasta jooksul väga suurtes jamades. Või õigemini – siis saab veel midagigi päästa, tegelikult oleks pidanud tõsiseid reforme tegema juba aastaid tagasi, nüüd on meil jälle võimalus vaid tulekahju kustutada.
See tagajärgedega tegelemine ennetuse asemel on meil üldse sümptomaatiline: miks meil on Haigekassa, aga mitte Tervisekassa? Miks ei võiks Töötukassa asemel olla näiteks Tööagentuur? See annaks kogu mõtteviisile hoopis teise suuna – tagajärgedega on alati raskem ja kallim tegeleda kui ennetusega.
Kapitaalremont plaanita
On, kuidas on, aga täna oleme olukorras, kus paljud räägivad riigireformist, aga keegi ei saa täpselt aru, mida see siis lõpuks ikkagi tähendab. Ka poliitilistel erakondadel on riigireformist veidi erinev arusaam, seega on vaja, et riigikogu kui valitud esindajate kogu võtaks kätte ja defineeriks selgelt ja üheselt mõistetavalt riigireformi mõiste ja koostaks konkreetse kontseptsiooni. Oluline on jõuda selleni, et kõik asutused ja ka inimesed saaksid asjadest ühtemoodi aru. Senikaua tegeleb aga igaüks oma n-ö isikliku riigireformi elluviimisega ja kokkuvõttes läheb jälle kogu aur vile peale ära, vedur aga seisab ikka paigal.
Endine poliitik Jaak Aaviksoo on püüdnud võimalikult lihtsalt riigireformi mõtte kokku võtta: kui majas tehakse kapitaalremonti ilma selge ja kõigiga kokkulepitud nägemuseta, milline see maja hakkab kokkuvõttes välja nägema, võib tulemus olla ikka üsna jube.
Kokkuleppe vajadus
Niisiis on terve hulk valitsusväliseid organisatsioone ja eksperte üritanud riigireformi mõistet defineerida, suuremat pilti hõlmava ja jõulisemate otsuste vajadust tunnistavad kõik sel teemal arutlejad. Samas oleks nüüd igati loogiline ja vajalik, et kõik need siiani väljatöötatud mõtted võtaks kokku riigikogu. See rahvaesindajate kogu, kes peaks andma täidesaatvale võimule, st valitsusele suuniseid ja ülesandeid ning seadma eesmärke.
Andke mulle andeks, aga Tööandjad ja Praxis ja Koostöökogu ja kes iganes võivadki jääda neid väga professionaalselt koostatud riigireformi plaane tegema ning radaritega mõõtma ka, midagi ei muutu, kuni parlament ise pole selget eesmärki ja laiapõhjalist tegevuskava selles osas koostanud.
Jah, tõesti, üht-teist on ette võetud, meil on riigihalduse minister ja päris mitmed reformid eesotsas haldusreformiga on ka töös, aga ka neid oleks palju lihtsam ellu viia, kui me lepiksime riigikogu tasandil ühiselt kokku kolm asja: miks meil riigireformi vaja on, mida me sellega saavutada tahame ja milliseid valdkondi see peaks katma – alles siis saame minna debateerima erinevate lahenduskäikude üle.
Suhtlusvabad organisatsioonid
Riigireformi mõiste „isaks“ võib pidada Jüri Raidlat, kes oma kümne käsuga juba aastaid tagasi tõsiste reformide vajadusele tähelepanu juhtis. Tema hinnangul peab riik kaasas käima rahvastiku muutustega, mis meil teadagi on vähenev, vananev ja kahanev. Seetõttu peaks ka riigiaparaat proportsionaalselt vähenema ja alustada võiks riigikogu liikmete arvu 71 peale viimisega. Kusjuures siin ei pruugi üldsegi olla tegemist finantsilises mõttes kokkuhoiuga, pigem tuleks Raidla hinnangul riigikogu võimekust suurendada, suunata rohkem vahendeid nõunike, spetsialistide ja ekspertide kaasamiseks parlamendi töösse. Sama kehtib tegelikult kohalike omavalitsuste kohta.
Mingit suuremat edasiminekut meie riigi juhtimises ei tule ka seni, kuni ministeeriumid elavad edasi igaüks oma kuningriigis ja tõhus koostöö puudub. Ka eraettevõtluses on nii, et kui näiteks turundus-, müügi- ja logistikaosakond koostööd ei tee, siis pole ka tulemust loota. Parlamendi sõnastatud riigireformi kontseptsioon aitaks ehitada sildu ministeeriumide ja muude praegu „silotornidena“ tegutsevate organisatsioonide vahel.
Pikaajaline vaade
Raidla juhib tähelepanu sellele, et riigireform pole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk on ikka riigi ja rahva õnn ja heaolu ning põhiseaduse preambulis sätestatud Eesti rahvuslike huvide järgimine pikas perspektiivis. Eesti vajab pikaajalist vaadet, praegu lähtutakse liiga palju lühiajalistest valimistsüklitest. Viimane aeg on alustada protsessidega, mis garanteerivad meie riigi ja rahva hea käekäigu ka Eesti Vabariigi järgmise 100-aastase perioodi jooksul. Riigireformi toetusrühmas on saadikud kõikidest praegu parlamendis esindatud erakondadest ja lootust on, et me suudame hetkekski unustada parteipoliitilised, era- ja ärihuvid ja keskenduda sellelesamale Eesti Vabariik 200 perspektiivile.
Põhiseaduskomisjoni eestvõttel on riigireform olulise riiklikult tähtsa küsimusena tulemas riigikogu suurde saali juba aprillis. Loomulikult on see suur samm edasi õiges suunas ja loodetavasti kujuneb sellest hea algus tegudeni jõudmiseks, mitte järjekordseks „arvamusfestivaliks“. Seetõttu koguneb riigireformi toetusrühm peagi taas, et töötubades jõuda konkreetsete ettepanekuteni parlamendis läbiviidavaks riigireformi aruteluks.
