Haigla asub Juri Buida novelletis “Sindbad Meresõitja”. Suremine leiab aset minu arvutuste järgi 1995. aasta paiku.
Enne surma kutsub Katerina Ivanovna haiglasse arst ?eberstovi ja annab arstile ühe kokkukägardatud paberinutsaka, oma korteri võtme, ja palub korteris leiduv ära põletada. Segaduses eberstov läheb Sindbadi poole koos sõbrast militsionääriga, et seaduse silm saaks juhtumahakkava juures olla.
Arst ja miilits leiavad Sindbadi juurest tohutu virna pabereid, täpsemalt kaheksateist tuhat kakssada viiskümmend kaks paberilehte. Igaühele neist on kirjutatud Pu?kini luuletus “Ma armastasin teid”. 1945. aastast alates on Katerina Ivanovna igal päeval oma elust kirjutanud uuele paberile ümber Pu?kini luuletuse. Iga leht on dateeritud. Vahel on lehele lisatud veel midagi päevakohast: 5. märts 1953: Stalin suri, 12. aprill 1961: Gagarin lendas Kuu peale, 19. aprill 1960: Fjodor Fjodorovit? suri. Sama luuletus, kuigi dateerimata, on kirja pandud ka paberil, mille Katerina Ivanovna haiglas arstile üle andis.
RAUDTEEÄÄRSED PÄEVAD
Esimene kord on luuletus ümber kirjutatud 11. novembril 1945. Katerina Ivanovna saabus sakslastest tühjendatud Ida-Preisimaale esimeste ümberasujate hulgas, räägib meile Buida. Ida-Preisimaa sakslased olid edukalt deporteeritud 1945. aastaks, samal aastal saabusid venelastest uusasunikud. Kas alustas Katerina Ivanovna siis esimesel kohalejõudmise päeval? Või vahest jätkas ta poolelijäänut, põletas enne kodust lahkumist esimesed kaheksateist tuhat luuletust?
Millal, kuidas ta oma luulekirjatööd tegi? Kas enne seda, kui neli last varahommikul üles ärkasid, ajas ennast voodist välja veel pimedas, üks silm veel kinni, istus laua taga ja kirjutas paberile kaheksa rida?
Või kirjutas ta oma read õhtul, kui kõik juba magama pandud? Ja mida ta mõtles, mida ta tundis? Kas tundis Sindbad erilist tõmmet selle luuletuse melanhoolse ilu poole? Kas paelus teda selle luuletuse eriline meeleolu, kurb eneseunustus? Ja see hämmastav lõpp: annaks jumal, et keegi teid veel kunagi sellisel viisil armastaks. Kas luges temagi seda luuletust mõttes kõrvuti Anna Ahmatova luuletusega (Ahmatova, kelle luulet töölisnaisedki peast teadsid)? Anna Ahmatova luuletusega “Ah, arvasid, et olen selline”? Ahmatova on ülbe, tige ja keevaline. Ei armasta? Siis ole neetud! Pu?kin on melanhoolne. Oli see vast alles tunne. Nüüdki veel pole täiesti möödunud. Aga ma ei kavatse Teid enam segada, ei taha enam äratada mälestusi, ei taha põhjustada kurbust. Milline lootusetu tunne see oli, segu argusest ja armukadedusest. Ja siis see lahke lõpp. Tegelikult kahtlev lõpp – võin ju paluda jumalat, aga vaevalt küll, et keegi Teid iialgi enam niimoodi armastaks.
Või kas Katerina Ivanovna mõtles üldse midagi? Võibolla mõtles, missugune tobe harjumus, aga kui aastast aastasse on igal õhtul neid ridu kirjutatud, kuidas siis nüüd pooleli jätta? Ja mida ta mõtles, kui kirjutas armastusluuletuse lõppu “Gagarin lendas Kuu peale”?
HAKKAKS KA KIRJUTAMA
Hakkaks ka kirjutama? Kirjutaks ka igal hommikul, ei, pigem siis juba õhtul: “Ma armastasin Teid.” Ja lisaks lõppu, “Tallinna aktsiaturul ?” Aga Pu?kin ei sobi, peaks patriootilisuse mõttes valima mõne eesti luuletaja teksti. Millise teksti? Valikut teha on raske, võtad mõne klassikaliselt ilusa luuletuse, näiteks need read: “Süda võpatab/ ning lõpuks kulub ära”, juba hakkad mõtlema, kui juba iga päev korrata, siis peaks olema rohkem elujaatust, mitte mingit kulumist, võtad teise, “Kui on veel varajane öö/ ja tähtede vöö/ särab/ otse mu pähe/ ning sina ju magad/ oma südame seinte taga,/ mina varastan ära/ sinu hinge/ ihu õitsevast hangest” – on küll ilus, aga kas mitte liiga metafüüsiline? Ja nii see läheb. Kui palju lihtsam on valida igaks päevaks uus luuletus, või miks validagi, lihtsalt astuda kinnisilmi raamaturiiuli juurde, võtta sealt üks raamat, lüüa see lahti. Lihtsam oleks kirjutada igaks päevaks uus luuletus, kui leida seda ühte, mida tasuks korrata kaheksateist tuhat kakssada viiskümmend kaks korda. Aga igaks päevaks uut luuletust valides poleks asjal mõtet, siis poleks tegu enam kanooniliselt korduva, samasust kinnitava palvega, vaid uue, teistsuguse otsinguga, muutumise manifesteerimisega.
Meelde tuleb mõne aasta tagune Erki Kasemetsa näitus: Kasemets oli igal päeval maalinud kirjuks ühe piimapaki, ja nii aastate jooksul. Kasemets pidas kuuldavasti ka päevikut, kuhu ta eranditult igal päeval sissekande tegi, loodetavasti teeb seda siiani, ja maalib uusi piimapakendeid. Järjepidevus ja kvantiteet on väärtused omaette, see on üks kindel viis, kuidas luua oma elust kunstiteos. Aga kust tuli Katerina Ivanovna sellele mõttele, luua oma elust salakunstiteos, et see siis pärast tema surma ära põletataks? Kas see oli suure, kustumata noorusarmastuse sund? Võibolla, aga mul pole sellesse usku – võibolla sellepärast, et minu enda kiindumus sellesse Pu?kini luuletusse pole seotud ühegi isikliku läbielamisega. Pigem on nii, et neid luuletusi, mis isiklikku valu on hästi tabanud, ei taha kätte võtta, unustaks pigem.
TÄIELIK ISETUS
Kasemets aga, teadagi, tegi igal päeval oma piimapakile uutmoodi mustri peale. Tõnu Õnnepalu on lubanud kirjastusele Varrak, et kirjutab aasta jooksul iga päev päevikusse. Millegipärast arvan, et Õnnepalu päevikust kuuleme kõige rohkem tema enese kohta. Katerina Ivanovna kunstiteos on aga eriline selle täieliku isetuse poolest: mitte kordagi ei pane ta kirja midagi iseenda kohta, ei seda, et küttepuud on otsa lõppenud, ega sedagi, et pea valutab, rääkimata sellest, kas päev on kurb või rõõmus.
Pu?kin on tema hääl, tema viis enesest enesele teada anda – otsekui poleks tema enda elus midagi, mida tasuks üles märkida. See midagi, mida tasub, isegi rohkem kui kaheksateist tuhat korda, üles märkida, on juba kirja pandud kellegi teise poolt.
Ma ei usu, et Katerina Ivanovna nuttis iga päev taga kaotatud noorusarmastust. Ma usun pigem, et Katerina Ivanovna pidas palvet armastusele, palvet, mis ei olnud seotud ühegi konkreetse inimesega. Võibolla oli seotud pigem kohaga? Selle veidra olukorraga, kus inimesed saadeti kuskile, kust päriselanikud olid eest koristatud, kus polnud mälestusi, polnud midagi, millest kinni hoida. Alusta seal siis uut elu, kui oskad, vigase mehega, võttes enda lastele lisaks peresse lastekodulapsi. Võibolla aitas siis nooruspõlves “päris-Venemaal” kuuldud luuletus? Tugi armastatud luuletaja sõnades?
Ei tea. Midagi ei tea. Muud kui seda, et ühes lühikeses loos, ühel öösel, just enne koitu, ajasid ühes Ida-Preisimaa tillukeses korteris kaks meest ahju kaheksateist tuhat kakssada viiskümmend kaks lehte paberit, neist igaühele kirjutatud samad kaheksa rida, algusega: “Ma armastasin teid.”