Minu vastas istub kergelt nohune, end sellest aga mitte häirida laskev Aavo Kokk ja püüab meenutada, millal ta viimati novelle luges: “Ma usun, et viimane oli see Kõomägi novellikogu. Ja enne seda oli ka Kõomägi – tema eelmine novellikogu. Hiljuti lehitsesin ka Tammsaare asju, aga selleks, et vaadata kirjutamistehnikaid. Kirjutan ju kolumneid igal nädalal ja need kasutavad samu kompositsioonilisi võtteid,” arutleb Kokk hoogu sattudes, “Kogu trikk on ju selles, kuidas luua lühikeses tekstis meeleolu, kuidas ehitada üles selline intriig, et jääks ruumi ootamatuks pöördeks.
Jah, Maugham ja Tammsaare oskavad seda tõesti?” lõpetab mõneti üllatuslikult filosoofilise mõttekäigu mees, kes on viimased 14 aastat tegelenud eelkõige suurte organisatsioonide juhtimisega. Kohvikulaua taga istuv, hallis frent?i lõikega pintsakus ning ilma lipsuta pruunis särgis istuv mees, kes heietab mõnusalt nii kirjandusklassikast kui selle kaasajast, ei jäta just seda muljet, mida võiks eeldada igal kolmapäeval Eesti Päevalehes juhtimisalaseid vihjeid pillavalt inimeselt?
LUGUDEARMASTAJA KOKK
Nagu jutust selgub, on Koka põhiliseks huvi ja armastuse objektiks tema peagi lõppevas ametis eelkõige kirjastamistegevus ja kolumnide kirjutamine. Ning viimase puhul on vastutaval väljaandjal vaat et kirjanduslikud ambitsioonid: “Hea kolumn on esiteks selline, kus sa suudad tekitada lugejas äratundmisefekti ja teiseks selline, mida saab edasi jutustada. Edasi jutustamiseks peab seal olema aga mingi lugu. Kust neid lugusid ikka võtta, kui oma kaasajast, samuti muinasjuttudest, kirjandusest, filmist. Kasutan seda võtet teinekord täiesti teadlikult.” Arutledes edasi loo kui sellise üle, nendib Kokk, et kõige olulisem on tõmmata lugeja endaga kaasa: “Lugeja ei mäleta tihtipeale – või ei teagi üldse – millest hakatakse juttu tegema. Seega tuleb juba aususest tema vastu teha mingi sissejuhatus. Trikk on selles, kuidas seda nii teha, et see ei mõjuks lapsikult.”
Suurimad lood on teadupärast romaanid ning nagu Kokk hetk hiljem tunnistab, ongi romaan põhiline ?anr, mida ta loeb. See haigus algas juba lapsepõlves, mil Kokk töötas metoodiliselt läbi “Seiklusjutud maalt ja merelt”. Veel praegugi äratavad korduvalt läbi loetud “Kolm musketäri”, “Pärija Kalkutast, “20 000 ljööd vee all” ja “Kahe ookeani saladus” sooje tundeid. “Nende raamatutega on umbes sama nagu Bruce Willise “Visa hingega” – on nähtud küll aga nii kui uuesti tuleb, siis vaatan ikka? Nii kõva story on sees.”
ULMESÕBER KOKK
Nagu selgub, on Kokk ulmesõber. Ammu juba on läbi võetud “Mirabilia”-sari, tänapäeval keskendub Kokk teadlikult konkreetsetele autoritele, kuid paika loksunud eelistuste kõrval on oluline ka asjaolu, et ulmekaid saab lugeda kiiresti. Üheks säärase aspekti rõhutamise põhjuseks on loomulikult Koka karjäärivalikud, mis pole vähemasti seni jätnud talle liiga palju vaba aega. “Õhtu ja ööga üks raamat,” nendib ta hiiglaslike mõõtmetega bruschetta kallal nokitsedes ilmse rahuldustundega ning võib teatava uhkusega lisada: “Olen lugenud läbi kõik Asimovi asjad. Üldiselt ongi nii, et kui tegu on mingi tuntud star-autoriga, siis ma võtan raamatu kindlasti vähemasti korra kätte ja vaatan järele, mis ta nüüd tegi.”
Koka ulmehuvi alguses seisab nö. hard-core science fiction – “Kosmos, värgid, planeedid, kõmm-kõmm-kõmm!” Tänapäeval huvitab inimkoosluste organiseerimise ja juhtimispsühholoogiaga tegelevat meest aga rohkem selline ulme, mis võimaldab natukene ka nende teemade üle järele mõelda. Seda pakuvad Asimovi robotilood, samuti ka David Brini või Arthur C. Clarke’i teosed.
“Olen nüüd uuesti hakanud lugema ka Ursula K. LeGuini, kelle asju ma noorena ei hinnanud. Ma näen seal uut väärtust, nad on sügavamad kui enamik ulmekatest. Noorena oli action väga tähtis. Nüüd enam ei ole,” lisab ta järelemõtlikult. Eesti ulmest hindab Kokk seevastu autorit, kes on kirjutanud väga erinevaid asju, sealhulgas ka action’i poole kalduvaid teoseid – Indrek Harglat. “Eriti “Vabaduse kõrgeim määr” on täitsa tippteos,” lausub Kokk vaimustunult. “See ei ole ulme. Ma ütleks, et see on ajalooline romaan. Harglal on hästi äge euroopalik narratiiv ja teda võiks tõesti tõlkida ka võõrkeeltesse. Lisaks huvitavad mind ka igasugused ajaloo-asjad,” märgib ta ja selgitab siis motiive, mis tõmbavad teda ajaloomaigulise ilukirjanduse poole.
NAISTEKATELUGEJA KOKK
Pidades end küll humanitaariks – on ju Kokk õppinud ajakirjandust, võttes lisaerialana kõrvale ka kirjandust – tunnistab ta vajadust saada rohkem teada ajaloo kohta. Ning kõige parem on seda teha meeldiva ja kasuliku ühendamise kaudu. Suurepäraselt sobivad selleks just sedasorti romaanid, mille tegevust harutatakse lahti ajalooliste kulisside taustal. Mitte kõik sedalaadi teosed pole just kitsamas mõttes ajaloolised romaanid, kuid teavet ajaloolise olustiku kohta võivad nad anda küll. Ning Kokk toob kohe ühe üsnagi üllatava näite: “On üks hästi kihvt briti autor, Sarah Dunant, kes kirjutab naistekaid tegelikult. Aga tal on paar tõeliselt head asja: “The Birth of Venus” ja “In the Company of the Courtesan.” Need on siis naistekad, mille tegevus toimub renessansiaegses Itaalias. Autor kasutab olemuslikult naiste lugu selleks, et luua tegevuse käigus mingisuguse vaade antud ajastule. Ma jälgin seda huviga, kuidas ta oskab viia naisteka uuele intellektuaalsele tasandile.”
VENE KIRJANDUS JA KOKK
Liikudes arutlusega ajalooliste või ajaloohõnguliste romaanide juurest edasi, asub Kokk meenutama raamatuid, mis on teda elu jooksul mõjutanud. Katsudes leida midagi, mis pole tingimata ulme- või seiklusromaan, tunnistab Kokk, et eks nendeks ikka mitmed tähtteosed ole – Hermann Hesse “Klaaspärlimäng” näiteks. Kuid see oli ammu. Praegu loeb Kokk peamiselt värskeid vene ja inglise asju.
“Just lõpetasin Vladimir Voinovit?i “Moskva 2042” ja siis hakkasin lugema Zotovi uut romaani “Minus Angel.” Need on mõlemad venekeelsed.”
Eks kuulub Aavo Kokk ise vene keele oskajate põlvkonda, kuid nagu ta selgitab, on tema keeleoskuse taga teadlik valik – keskkooli ajal asus ta vene keele hinde parandamiseks ahmima endasse venekeelset kirjandust.
Alustuseks pusis ta sõnaraamatut appi võttes ulmekate kallal. Siis tuli aga mingi hullumeelne otsus lugeda läbi Balzac vene keeles ning kui see oli juba saavutatud käis Dumas teoste – “ilgelt pikk rida oli!” – vene keeles lugemine võrdlemisi kergelt. Kuid Kokk luges ka vene klassikuid. See toimus peamiselt ülikooli ajal, kus ta külastas Peeter Toropi loenguid: “Peetril oli selline komme, et loenguid pidas ta ainult Dostojevskist, eksamil küsis aga kõiki autoreid. Neid sai raamatukogust reeglina lihtsamini kätte, sest eestikeelsed olid enamasti välja laenatud.”
Vene klassikuid praegu üle lugedes teeb Aavo Kokk seda siiski eesti keeles, vene keeles keskendub autoritele nagu Vassili Aksjonov, Zotov või Voinovit?: “Kõiki neid seob see, et nad kirjutavad tänapäeva Venemaast tohutu irooniaga, segades seda meeleolu omalaadse nõukogude nostalgiaga. See on tänapäeva vene kirjanduses üks suuri suundi. Enne seda lugesin suure huviga vene naistekaid. Seal on lai vool, mis kirjeldab uusrikastega kokkupuutuvaid naisi. Jube palju autoreid!”
Küsimuse peale, kust ta seda kraami saab, on vastus olemas: “Rahva Raamatust. Aga mitmeid asju olen saanud ka Riia poodidest, kus on hoopis laiem valik. Kolm aastat tagasi puudus mul veel igasugune ettekujutus sellest, mida tänapäeva vene kirjandus endast kujutab. Nüüd olen ma natukene hakanud asja jagama. Nii saan natukene teada, kuidas nad mõtlevad ja mille üle arutlevad.”
AUTOR KOKK
Hetkel on Kokal pooleli oma juhtimisalaste kolumnite koondamine kogumikuks. “Eks ma olen raskustes. Olen vahetpidamata kirjutanud alates 1999. aastast. Mõni nädal on vahele jäänud ja mõned on kommentaari laadis asjad. Aga selliseid novelli moodi lugusid tuleb kuskil kolmsada küll. Nendest lisalugemise tegemine juhtimisala õpikute kõrvale on päris keeruline?”
Omaette küsimus on muidugi selles, kas see on kirjandus ja kust jookseb kirjanduse piir. Esseistika puhul määrab vist väga palju see, kes on autor. Kuid see polegi antud juhul eriti oluline. Liiati on artiklikogumiku koostamine vaieldamatult kirjanduslik harjutus – tuleb ju valada mõtted kindlasse ?anrisse ning mõelda ka pidevalt lugeja peale. “See minu asi võib olla n.-ö. fakultatiivne jutukogu või kooliväline lugemik,” püüab Kokk oma eesmärki sõnastada ning lubab raamatu sügiseks poelettidele saada.
Mis aga puutub ilukirjanduse vallas katsetamist, siis “olen unistanud sellest, aga ma ei ole algust teinud. Ma kardan, et ei oska. Küll aga on mul on plaanis teha kirjutamise kool, kuhu meelitan kakskümmend inimest – teiste inimeste juhti – ja õpetan neile kirjutamise selgeks,” lööb nüüd vaimustuse tuluke Koka silmis taas särama. “Mida ma selle all mõtlen, on see, et õpetan neile kirjutamise tehnikaid. Lasen neil ühel teemal kirjutada uudisloo, majandusartikli, tarbijakirja, novelli, luuletuse jne. Selline tegevus paneb mindki õppima veel rohkem ja usun, et koos teiste õppidasoovijatega õnnestub see mul senisest paremini,” selgitab Kokk lootusrikkalt.
Kirjandusel näib olevat omamoodi inspireeriv roll ning nagu Kokk ka korra mainib – kirjandusest otsib ta liitlasi ja mõttekaaslasi. Ning vaieldamatult ta leiab neid ka.
***
LOE LISAKS:
AVO KOKK ISE
Aavo Kokk on sündinud 4. oktoobril 1964, lõpetanud 1990 TRÜ ajakirjanduse ning 1992 Stockholmi Ülikool rahanduse erialal. Töötanud 1986-1988 Tartu Maja infolehe toimetajana, 1987-1991 ajalehe Edasi (Postimees) majandustoimetajana, 1992-1993 rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhatajana, 1993-1997 Eesti Hoiupanga juhatuse liikmena, 1997-2002 Eesti Ekspressi peatoimetajana ning alates 2002. aastast Eesti Päevalehe vastutava väljaandja ja peadirektorina. Sellelt ametikohalt lahkus 2008|. a. märtsis.
TÕLKIMISEST
“Tänapäeva tõlkekultuurist rääkides tuleb osata eristada. Näiteks Harry Potteri raamatud on ikka väga hästi tõlgitud. Mina küll nii ei oskaks. Päevalehe sarja tehes puutusin samas kokku mitmete vanade tõlgetega – paljudest teostest on ju olemas erinevaid tõlkeversioone – ning pean nüüd tunnistama, et polnud tolgi ajal see kvaliteet ühemõtteliselt kõva. Võrreldes neid tõlkeid lõpuks kaante vahele saanud raamatutega, on ikka näha, kui palju tööd ka toimetajad on teinud. Samas oli tõlkekultuur tervikuna varem kindlasti tugevam, sest lugeja sõltus tõlkest rohkem kui tänapäeval. Samas ma ei usu, et tippkirjanduse osas oleks kvaliteedi tase alla läinud. Seal püütakse ikka maksimumi.”
LUULEST
“Luulet ei ole ma kunagi teadlikult lugenud. Luuleraamatute vastu olengi hakanud rohkem huvi tundma alles viimastel aastatel. Ja nüüdki lehitsen täiesti suvalisi autoreid. Luuletusi ma peast ei oska ja autoritest on mulle lähedased mõned üksikud. Jüri Üdi näiteks, kelle huumori ja üleüldse meelelaadiga tunnen sidet. Teised mind paeluvaid luuletusi kirjutanud autorid on näiteks Alliksaar ja Suits. Üldiselt ei saa ma luulele kuidagi nagu pihta. Või vähemalt olen ma nii arvanud. Nüüd olen siiski hakanud vaatama, kuidas autorid sõnadega mängivad, millised on tekstide motiivid ja rütmid. Mind huvitab stiil ning vaatan luulet kui professionaalset kirjutust.”
RAAMATUTE TULEVIKUST
“Sagedasti loetakse raamatuid magamistoas. Üks võimalus on lugeda laptopist, aga tema probleem on see, et süles hoides läheb ta soojaks ja on raske. Sony on nüüd toonud turule uue riistapuu – ma ei tea veel, kui edukas see on – mille nimi on Sony Reader. See on umbes raamatusuurune tahvel, millel on väga hea kuvamisvõime. Tekst on väga mitme nurga alt väga hästi näha ning ka lehekülgede keeramine on hästi lihtne. Eks tuleb nüüd ära oodata, kui edukaks see seadeldis osutub. Mina usun, et see võiks olla mõnus reisi peal, kuhu ei pea siis mitut raamatut kaasa võtma, vaid saab nad Reader’isse laadida.”