HUNDI HINGE JAHIL: Võrdlev usundiuurija Tiina Vähi ajab hundijuttu, arutledes selle üle, kas inimene kodustas hundi või kodustas metsakutsu ennast ise, ja alles hiljem hakkas inimene teda endale meelepärases suunas koeraks aretama. Miks eestlased just hallivatimehe oma rahvusloomaks valisid ja hoolimata ustavast kodupenist ikka igatsusega metsa poole vaatavad?

Kui inimene ja koer üksteisele otsa vaatavad, tekib nende organismis õnnehormoon oksütotsiin, aga kui inimene ja hunt seda teevad, ei tekkivat. Ent ma tean mehi, kes käivad metsas huntidele ulgumas, et neid endale lähedale meelitada ja nendega silmast silma kohtuda ning saavad sellest õnnelaksu. Kriimsilma ulgumises ja teravas pilgus on midagi sellist, mis inimest lummab, ent see võib mõjuda erinevalt – kangestust tekitava hirmuna või imetluse ja aukartuse eufooriana. Kas ürgaja kütt jahil hundiga tõtt vaadates tundis midagi erilist – nägi temas oma kultus- ja hingelooma või hoopis jahikaaslast ja konkurenti? Küllap mõlemat, sest muidu poleks nad teineteist respekteerinud.

Püha Jüri koerad

On arvatud, et inimene kodustas hundi, ent võib-olla oli hoopis nõnda, et hunt kodustas ennast ise, ja alles hiljem hakkas inimene teda endale meelepärases suunas koeraks aretama. Üksikud karjast eemaldunud hundid otsisid inimestelt toitu ja võib olla ka kaitset teiste huntide eest ning jäid seetõttu inimese lähedusse. Need isendid pidid olema sotsiaalsed hea stressitaluvusega loomad, keda oli kerge kodustada, kuna neile olid omased hierarhial põhinevad suhted, mistõttu oli inimesel lihtsam end juhtivale positsioonile seada.[1]

Kodustamisest alates sai küti (jahi)kaaslaseks koer, aga see lõi esimese kiilu inimese ja hundi ürgse sideme vahele. Pärast teiste metsloomade kodustamist, kui kütist sai karjakasvataja, muutusid inimese ja hundi suhted veelgi komplitseeritumaks. Hunt tõrjuti tagaplaanile nii inimese kui ka hundi „suguvenna“ koera poolt. Viimane hoidis inimese lähedusse ja kaitses teda ning tema karja. Inimese, hundi ja koera vahele tekkis „armastuse kolmnurk“, millest nähti väljapääsu selles, et hundi murdja-loomust salliti teatud piirini. Rahvapärimuse järgi „lubati“ metsaisandal võtta tema osa karjast („hundi jagu“), aga kui inimese arvetes oli seda liiast, siis ununes esialgne „tolerants“ ja „vana armu“ asemele tuli viha ja soov soed sootuks hävitada.

Käes on sügistalv ja ulukite nappus on ajanud pajuvasikad[2] sügavast laanest välja uutele jahimaadele. Igal aastal kordub seesama: meedia kuulutab, et võsavillemid murravad lambaid ja taluõuedelt koeri – oma suguvendi. Karjakasvatajates lööb lõkkele arhetüüpne hundiviha, mida loodusfriigid püüavad huntide käitumise õigustamisega summutada. Kahjuks ei tunne tänapäeva talupojad vanarahva pärimusest seda, et Püha Jüri, huntide isand, on võtnud metsakutsudel juba mihklipäevast alates päitsed peast ja andnud neile voli võtta oma osa, sest nad on tema koerad.

Susi on suur koer või vastupidi

Meie rahvuslooma hundi vanem nimetus on susi, kuigi mitte läänemeresoome algupära, vaid võib olla vana indoeuroopa laen. Eelgermaani või eelbalti ku̯n̥tó vaste on näiteks läti suntene, mis tähendab suurt koera[3]. Läänemeresoomlaste vana hundinimetust me ei tunne, sest see oli muutunud tabusõnaks ning asendati naabritelt laenatud koeranimetusega. Võib-olla juhtus see juba rahvasterännu või viikingite ajal, kui germaanlased/skandinaavlased väisasid meie randu, või sattusid meie maa asukad nende maile ning kuulsid, et suuri hundisarnased sõja- ja jahikoeri kutsuti huntideks (alggermaani χunda). See võis juhtuda ka palju hiljem, nagu arvab keeleteadlane Huno Rätsep: „Kui susi sattus jahimeestel sõnakeelu alla, siis võeti mõisnike ajal selle asemele saksa küttidelt kuuldud sõna hunt. Alamsaksakeelsete jahimeeste keskel oli jahi ajal kasutusel hundinimetusena koeranimetus hunt, neilgi oli päris hundinimetus sattunud keelu alla. Nõnda tuli indoeuroopa koera tähendanud sõnatüvi juba teist korda meie esivanemate keelde.“[4]. Hunt metslooma susi tähenduses esmamaining on fikseeritud 1582. aastal Tarumaal.[5]

Hundid ja hundikoerad

See, et hunti hakati tabu pärast koeraks kutsuma, on mõistetav, on ju nad koerlased ning geneetilised sugulased. Hunt (canis lupus) ja koer (canis familiaris) on ka väliselt väga sarnased. Tõsi, tänapäevaks on üle 500 erineva kehaehituse ja värviga koeratõu, aga just algupärased koerad olid hundiga sarnasemad, näiteks saksa lambakoer, malamuut, husky ja samuti hurdad. Kindlaid eristamistunnuseid hundil suurest hundikoerast pole, kuigi teatud erinevused on pea ja saba hoiakus, koeral on saba ülespoole rõngas. Hundi jälg on koera jäljest pikergusem, samuti kulgeb hundi jäljerida sirgel.

Kuid on ka teisi tähelepanekuid, et saba kuju on paljudel koertel samasugune kui hallhundil, samas on kirjeldatud isendeid, kel on saba olnud üsnagi rõngas. Käpajälje suurus ja kuju on looma suurusega seotud ja hundist suuremaid koeri on ka olemas. Traavi jäljerida on seotud kehaehitusega ja sarnast kehaehitust nagu hallhundil on paljudel koertel. Ja nii mõnigi koer liigub vägagi sihiteadlikult, nagu teeb seda tavaliselt hunt. Järelikult ei ole väga kindlaid väliseid tunnuseid, mis on ainuomased ainult hallhundile ehk hallivatimehele, nagu rahvasuu teda nimetas. Seda tõestab ju ka meie kurikuulsa Sindi hundi juhtum, kes koera pähe Pärnu jõe jäisest veest välja tõmmati ja elule turgutati, aga pärast arvatavasti kurja(de) inimes(t)e poolt ikkagi hundina hukati[6].

Peale välimuse on koertel ja huntidel sarnane sotsiaalne käitumine ning karja moodustamine. Kuna metsikud koertekarjad on tsiviliseeritud läänes peaaegu likvideeritud, siis nende käitumise jälgimiseks pole eriti palju võimalusi, küll aga näeme, kuidas „tsiviliseeritud“ koerad nagu metsikudki kaitsevad instinktiivselt oma reviiri, kuigi mastaabid on erinevad. Huntidel ehk metsakutsudel võib see ulatuda sadadesse ruutkilomeetritesse, seltsikoeral aga piirduda permehe/naise voodis või sohval asemega, valvekoeral kuudi ja koduõuega, ent karja- või talukoeral lähiümbrusega.

Koer on hundilt pärinud hea haistmismeele, ent jääb selles ikkagi alla. Koera aju on väiksem kui hundil ja seega ka õppimisvõime ja mälu. Öeldakse, et hunt ei unusta ega „andesta” kunagi, koer aga kohaneb ja allub. Ent seik, et hundiga sarnanevaid koeratõuge kutsutakse rahvapäraselt hundi- ja verekoerteks (hea jäljekütt), näiteks saksa lambakoera jt, näitab, et nendel tõugudel on kiskja loomus säilinud ning seda hinnatakse eriti jälitus- ja jahikoerte juures. Teisalt see, et eesti rahvaluules on üks hundi paljudest peitenimedest metsakoer, -kutsu, viitab inimese soovunelmale luua soega sama soojad sõbrasuhted nagu koeraga. Vanasõna „sööda hunti palju tahes, hunt vaatab ikka metsa poole“ näitab, et inimene on mõistnud, et hunti ei saa siiski koeraks pidada.

Koeraelu ja hundiseadused

Vaatamata sellele, et koeral on kodu ja peremeest hoidva looma staatus, on talle omistatud eri keeltes ka negatiivseid omadusi, seda ka eesti fraseoloogias. Suuresti ebameeldivat ja mitteihaldusväärset tähendavad väljendid koeraamet, koeraelu, koerailm, nagu peksa saanud koer ja lausa sõimusõnad – kärnane koer jne. Koera peetakse ebapuhtaks loomaks, eriti islamimaades. Seal teda nuheldakse ja võidakse isegi risti lüüa (nägin internetis selle kohta pilti). Sellel on mitmeid põhjuseid, kuid kõige olulisem hundiga võrreldes on ehk see, et penil puudub soe suveräänsus ja väärikus. Koera käitumises on palju lapselikku naiivsust, mida alati ei väärtustata. Koer jääb enamasti oma isandast sõltuvaks ja temale kuuluvaks „lapseks“, kes saba liputades vastu tuleb. Tema armastus ja truudus on tingimusteta.

Seevastu sutt näikse vaatamata tema kättesaamatusele, taltsutamatusele ning kiskja/murdja loomusele austatavat kui võrdset partnerit, ilmselt on see pärit ürgajast, mil kütt ja hunt olid nn jahikaaslased ja konkurendid. Paradoks inimese, hundi ja koera „armusuhtes“ on selles, et vaatamata peni truudusele, inimese teenimisele omistatakse talle paljude rahvaste mütoloogias oodatust tavapäraselt madalam positsioon kui hundile.

Inimene on seostanud hundiga, kuigi negatiivses metafoorses tähenduses, inimühiskonda kooshoidva moraali ja eetika ning õiguskategooriad, mida loomadel pole. Räägitakse „hundiõigusest“, „-moraalist“ ja „hundiseadustest“, mida taunitakse, aga teisalt ihaldatakse ja ka kasutatakse. Tänapäeval üleshaibitud „hundivabadus“ on paljudele kreedoks saanud. Hundi nimi on taas populaarne, nagu ta oli vanasti, kui temaga seostati mitmeid tegevusi ja töid, mis nõudsid erilist jõudlust ja oskusi, omadusi, mida huntidel oli küllaga, aga inimesel väheseks jäid. Ka tänapäeval kasutatakse hundimetafoori ohtralt erinevates kombinatsioonides firmade ja nähtuste iseloomustamiseks olgu siis kultuurivallas või äris. Näiteks Pöffihunt, motohunt jne.

Elame ajal, kui susi on paljudes maades looduskaitse all, meil tõusnud rahvus- ja kultusloomaks. Penisid peetakse meil küll pereliikmeks, ja nunnutatakse järjest enam laste(laste) asemel, ent metsatöll sümboliseerib tänapäeval ekstravagantseid, eksklusiivseid kultuurilisi pürgimusi, elamusi. „Loodususulistele“ aga ka metsikut ehedat loodust (natura), mille järele me puudust tunneme ja kuhu aeg-ajalt tagasi igatseme. Koer on aga selle kodustatud, kultiveeritud (cultura) saadus ning ta täidab teatud selle aseaine. Me võime näha koeras omamoodi „meediumi“ tsiviliseeritud ja metsiku maailma vahel, sest ka kõige nunnum chihuahua võib vahel hambaid näidata, st paljastada oma hundiloomust.

Hunt hunti ei murra!

Emotsionaalselt ja majanduslikult on hunti ja koera erinevalt väärtustatud: koer on inimese abiline – töö- ja lemmikloom, hunt aga kiskja, konkurent jahil ning karjapidajatele karjaröövel/kahjur, ent austatud väe-, hinge- ja kultusloom.

Kuigi hunt kodustati või kodunes ning temast aretati truu kaaslane ja abiline, peni, kes toitub isanda laualt langenud raasukestest, jäi ürgisend kui metsiku looduse pärisosa taltsutamatuks ja sõltumatuks. Ta toidab ennast ise, võtab saaki metsast „oma valdusest“, aga vahel ka inimese karjamaalt, õuelt luba küsimata, siis kui ise tahab ja saab. Seepärast ei saa teda eirata, ta on loodusjõud, „metsaisand, metsa kuldne kuningas“, nagu tema poole pöörduti susiloitsus, ja seepärast tuleb meil ka kaasajal temaga arvestada – kas austada või vihata, ent targem on temalt õppida.

Hundid on märksa sotsiaalsemad karjaloomad kui inimesed, nad hoiavad kokku ja hoolitsevad oma poegade, partnerite, vanade, haigete või viga saanud isendite eest. Hundikarjas ei raisata oma energiat nääklemisele ja kaklustele, neid tuleb ette harva, veelgi harvemini üksteise tapmist. See on sõnastatud rahvatarkuseks: hunt hunti ei murra! Ent kuidas on lood inimestega, kas me oleme valmis saagiks pidama teist inimest?!

Tundub, et inimene on ihaldanud endale vaid valikuliselt hundi omadusi. Muistsetele küttidele ja sõjameestele olid olulised tema vaist/intuitsioon, jahistrateegia, koostöövalmidus teiste karja liikmetega, kiirus, jõud ja vastupidavus saaklooma jälitamisel. Sõdurile sümboliseeris hunt mehist jõudu, agressiivset maskuliinsust. Hundi metafooriga ja hundinahaga ennast „kattes“ kujutleti ennast meeshundiks, werewolf’iks (libahundiks) ning rakendati tugevama õigust, hammas hamba vastu mentaliteeti, raevukat sõjakust ning kiskjalikku vägivalda, mida kuritarvitati nõrgemate kallal. Huvitaval kombel sulandusid jahi- ja sõjastrateegia kujutamisel nii praktikas kui ka müütides kokku hundi kiskjalik loomus ja tarkus ning kodustatud hundi ehk koera truudus ja kuulekus peremehele. Arvatavasti seepärast kujutati neid koos sõjajumala või sõjamehe saatjatena metsiku jahi kujutelmades või lahinguvälja stseenides. Nii olid muinaspõhja usundites Wodani/Odiniga kaasajooksjateks hunt ja koer. Hunte on nimetatud ka Odini koerteks. Germaani mütoloogias tuntakse mõlemaid jumalate atribuutloomadena.

(illustratsioon Odin ja Wodanist koera ja hundiga)

Eri rahvaste mütoloogias täidavad hundid ja koerad suhteliselt samu rolle. Türklaste ja Põhja-Ameerika indiaanlaste müütilisteks esivanemateks võisid olla nii hunt kui ka koer. Eesti aladel sellist pärimust pole täheldatud: kuigi hunt on meie rahvapärimuses austatud metsloom, pole tema kultust minevikus tõestatud, see kehtib ka koerte puhul, viimaseid on tõlgendatud ülikute staatuseloomadeks.

Hundiluud ja koerahauad

Hunt ja koer on saatnud Eesti asukaid kümneid tuhandeid aastaid, seda näitavad arheoloogilised leiud 11 000 aasta vanusest Pärnu jõe äärsest Pulli asulast, mis on vanim inimese asustusala Eestis. Kui kiviajast alates kuni siiani on leitud 60 koeraluud, siis hundiluid vaid 9. Kõige rohkem koera- ja hundiluid pärineb hilisrauaajast, kokku 32, nendest, 5 on hundiluudeks määratud. Mis puutub aga koertesse, siis meie lähiümbruses oli nende rituaalne matmine viikingi- ja hilisrauaajal levinud mitmel pool. Esimesed inimestest eraldi koeramatused ilmusid Skandinaavias juba rooma rauaajal, kuid levisid laiemalt vendeliajal ja saavutasid suurima arvukuse viikingiajaks.

Probleemiks on aga see, kuidas tõlgendada Ida-Rootsist Mälari ümbrusest, Skånest, Taanist ja Edela-Soomest, aga ka Lääne-Eestist Kõmsi, Kirbla, Ehmja, Maidla, Uugla ja Saaremaalt Piilast ning ka Koiva kääbashaudadest leitud viikingi- ja hilisrauaaja kalmetest rituaalselt maetud koeri. Kas need võisid olla sõjakoerad, nii nagu on arvatud langobardide, frankide ning alemannide ja anglosakside koeramatustest, mis kuuluvad põhiliselt 400.–700. aastasse, friisidel 600.–800. aastate ning Skandinaavias 600.–1050. aastate vahelisse perioodi. Põhjala piirkonnas sõjakoerte kasutamise kohta relevantseid andmeid pole. Arheoloog Tõnno Jonuksi arvates ei pruukinud Eesti koeramatuste puhul tegemist olla ei sõjameeste ega ka sõjakoertega, vaid pigem ülikute staatuskoertega, kelleks võisid olla jahikoerad, sest jaht oli muutunud ülikute pärusmaaks[7].

Nagu juba eespool mainitud, on välimuse põhjal koera ja hundi vahel vahet teha olla problemaatiline, nõnda ka koeramatuste puhul tuleks arvestada, et hundi ja koeraluude eristamine arheozoloogilise analüüsi ja ka DNA analüüsi põhjal on keeruline ja võib mõnedel juhtudel jäädagi ebaselgeks, millise canis’e isendiga tegemist oli – eriti puudutab see kiviaegseid luuleide ja samuti ka mõningaid hilisemaid matuseid; näiteks Krimuldas Koiva liivakääpasse maetud koerte puhul oli tegemist suuremat sorti tänapäeva lambakoera sarnaste isenditega. Muistsetest karjakoertest on arvatud, et need olid otseselt hundist aretatud ning olid isegi temast tugevamad, kuna pidid karja huntide ja teiste kiskjate eest kaitsma. Piilast on leitud rinnaehe või sõlg, millel kujutatud looma võib tõlgendada hundiks või hundikoeraks[8]. (lisa foto)

Kuigi arheoloogidel on kahtlusi/eriarvamusi mõningate luude ja usundiuurijatel mõnede kujutiste ornamentide tõlgendamisel, on kindel, et hilisrauaajal on koertel olnud Läänemeremaadel elava eliidi („heade ja paremate“) mentaliteedis, väärtussüsteemis ja elustiilis tähtis roll[9], nagu seda võib täheldada tänapäevalgi, sest kallite tõukoerte soetamine ja pidamine on prestiižne, aga jõukohane vaid edukatele. Statistika koerapidamise kohta kennelliitudes ja loomaarstide juures lemmikute arvelevõtmise osas näitab, et võime ennast pidada koera(pidaja)rahvaks. Samas on hunt ennast viimastel kümnenditel eriti jõuliselt ilmutanud sümbolina ning metafoorselt võime end pidada ka hundirahvaks, sest ta on valitud rahvusloomaks ning tõstetud kultusloomana, „kultuurihundina“ postamendile (vt hundiskulptuure Tallinnas).

NB! võiks panna pildi

Ja nii võime me näha inimese, hundi ja koera suhtes „armastuse kolmnurka“, mille tipus on inimene, kellel on kodus ustav peni ootamas, aga ikka vaatab ta igatsusega metsa poole, lootes seal metsakutsut kohata.

[1]    U. Saarmaa. Hundist koeraks. Kodustamise ajalugu. Horisont 5/2017, lk 45–50.

[2]     Üks hundi paljudest peitenimedest eesti rahvapärimuses.

[3]     http://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=susi&F=M&C06=et

[4]     Huno Rätsep. Oma Keel. Emakeele Seltsi ajakiri nr 2 (Tallinn, 2006) 17.

[5]     http://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=susi&F=M&C06=et

[6]     Loe lisaks Krister Kivi artiklit „Sindi hundi viimased päevad“. Eesti Ekspress. 28 (1544) 10. juuli 2019, lk 10–12.

[7] Jonuks, T „Koerad Eesti asukate viikingiaja maailmapildis“, Mäetagused. Hüperajakiri 31/2006 26–48.

[8]     vt Ivar Leimus „Kaarma Piila aardeleid 12. ja 13. sajandi vahetuselt“. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2003,7/2, 150–157.

[9]    Jonuks, T, Rannamäe, ibid 173.