ABORDITORDI NÄKSIMISEST: Kirjanik Olev Remsu möönab, et talle tuli USA Ülemkohtu otsus taganeda 50 aastat kehtinud üleriigilisest abordiõigusest nagu välk selgest taevast. Aga mine seda tea, äkki olemegi tagurluse edaspidisegi võidutsemise lävel. Mõned muudki oomenid justkui kuulutaksid seda.
Ikkagi peaks USA siseolukorda paremini tundma. On ju tolle riigi välispoliitika (mis on meile väga tähtis) otseses sõltuvuses sisepoliitikast, märksa suuremal määral kui mujal maailmas. Aga kahjuks ei tunne! Mulle küll tuli nagu välk selgest taevast USA Ülemkohtu 24. juuni otsus taganeda 50 aastat kehtinud üleriigilisest abordiõigusest. Nüüdsest peale võivad osariigid ise määrata, kas aborti nende territooriumil tohib teha või mitte. Oletatakse, et lähemal ajal, pärast vastavate seaduslike protseduuride läbimist, keelustavad 13 osariiki raseduse tehisliku katkestamise. Mõned pakuvad, et nii võib juhtuda koguni 26 osariigis. Missouri ja Louisiana jõudsidki juba seda teha, niisugune kiirus riigis, kus muidu seaduseveskid jahvatavad teo tempol, näitab, et kohtu otsusega ollakse väga rahul, seda oodati pingsalt ja ammu ning selle toetajaid jätkub piisavalt. Ent häältevahekord Ülemkohtus 5 poolt ja 4 vastu kõneleb muust – üksmeelt selles küsimuses ei ole.
Loode jääb looteks
Kõrgeima kohtu otsust on kritiseerinud paljud, kaasa arvatud president Joe Biden. Aga demokraatia on demokraatia, igal lõppinstantsil on oma valdkond, kus viimane sõna kuulub üksnes talle ning teistel tuleb seda otsust aktsepteerida, olgu siis kritiseerides või heaks kiites.
Otsus on üllatav aga sellegi poolest, et seni on euroopalikud-ameerikalikud ühiskonnad liikunud ikka liberaalsuse kasvamise suunas, ent siin tehti samm tagasi konservatiivsuse poole. Arvatavasti ei tähenda see lõplikku pööret, olgugi et paljud seda usuvad ja soovivad. Aga mine seda tea, äkki olemegi tagurluse edaspidisegi võidutsemise lävel. Mõned muudki oomenid justkui kuulutaksid seda.
Loomulikult puhkesid meeleavaldused, tänavaile tulid nii kohtuotsuse vastased kui ka pooldajad, ühiskond on taas pooleks kistud ning seda kaunis radikaalselt.
Kindlasti tuleb abordiküsimusest novembri alul toimuvate Kongressi-valimiste üks peateemasid, seda enam, et mõneti jaguneb suhtumine parteitsi – demokraadid on Ülemkohtu otsuse vastu, paljud konservatiivid poolt.
Mõtteainet pakub see, et mõlemad vastaspooled kasutavad sarnast inimõiguste argumenti, ühed peavad siis silmas naise õigust otsustada oma keha üle, teised kaitsevad loote õigust sündida ja elada. Ka humaansusväide on mängus – kas olla humaanne loote või selle kandja, teatud põhjustel last mitte sooviva naise vastu? Ja kui rasestumine on toimunud naise tahte vastaselt, näiteks vägistamise, ettevaatuse minetamise, mehepoolse lubaduse mittetäitmise jne tõttu, kas siis kaldub poolehoid naisele? Ent meeldigu see või mitte, meil tuleb tõdeda, et loode jääb eostumise põhjusest sõltumatult olemuslikult looteks, seda isegi vägistamise puhul.
Abort kui igikestev vaidlusteema
Abordi lubatavuse üle on vaieldud tsivilisatsioonide algusest peale, teada on, et Sokrates ja Platon toetasid naise õigust otsustada ise, kas ta soovib sünnitada või mitte. Ka vanas Hiinas olnud abort lubatud, selle esilekutsumiseks kasutati elavhõbedat ja nii tehti mitu tuhat aastat.
Probleemi võib vaadelda meditsiinilisest, juriidilisest ja ka psüühilisest aspektist, mina teeksin seda endale sobivast isemõtleja vaatenurgast.
Küsimus, millal loode areneb inimeseks, kuulub Zenoni apooriate hulka, mis tähendab, et sellele ei saa vastata. Küll aga on pika ajaloo jooksul leidunud kenake hulk inimesi, kes oma arusaama ainuõigeks peavad ning teistele kohustuslikuks teevad. Kummagi vastaspoole seisukoht on tegelikult intuitiivne, mis tähendab, et ei püsi ei loogikal ega teaduslikul meditsiinil, ning just see asjaolu pakubki võimaluse lõpmatuseni vaielda.
Abordiküsimuses on mitu korda sõna võtnud nii autoriteetne ja austatud mees nagu Rooma paavst Franciscus, tema on väljendanud tingimusteta vastuseisu abordile, ta on võrrelnud abordiarsti koguni palgamõrvariga ja inimese otsust tema abi kasutada killeri palkamisega. Ja teatavasti on Franciscus seni võimutsenud paavstidest kõige liberaalsem. Mõlemad suurreligioonid – nii kristlus kui ka islam – on raseduse katkestamise vastu, mõned konfessioonid leebemalt, teised radikaalsemalt.
Ka on riigiti üle maailma küsimuse seaduslik lahendus kirju ning ega me ometi arva, et ühel maal elavad rumalad või halastamatud otsustajad, teisel jälle vastutustundlikud inimeste armastajad. Minu meelest tõestab niisugune lahenduste paljusus seda, et õiget lahendust ei olegi.
Kas meestel üldse peaks olema sõnaõigust?
Minu jaoks lisandub kogu teemaga veel üks raske küsimus – kas mehel, loote tekitajal, on siin üldse sõnaõigust? Ma kujutan ette, et korralikus perekonnas-kooselus arutatakse küsimus kahekesi läbi ning tehakse valik. Ehk on arutajaid rohkemgi kui kaks, päris ilus on, kui juurde tulevad isad-emad, äiad-ämmad, vahest koguni vanemad lapsed. Aga mis siis, kui viljastumine toimub mõnevõrra juhuslikumast suhtest, kas siis oleks naisel õigus langetada otsus üksinda? Ja kui juhuslik peaks suhe olema, et selline õigus tekiks vastuvaidlematult? Jääb ju ka mees ilma lapsest, keda ta ehk ihaldaks. Eks see ole armastuse ja teineteise austamise küsimus ning siin mingit kohustuslikku lahendust ei ole, see on iga paari individuaalne mure. Igatahes elame me maailmas, kus paljud vanad arusaamad muutuvad ning meie peame selleks valmis olema.
Mulle tundub aga kaunis absurdne, kui abordist tehakse poliitiline rusikas, olgu Ameerikas või meil. Või on see koguni oma mainekujunduse ja enesereklaami nurgakivi. Ausalt öelda, ma tajun niisuguse kära juures ekshibitsionismi. Selge, seaduse regulatsioon peab olema, ent see peaks jätma hästi palju vaba ruumi, et inimesed saaksid otsustada intiimsed küsimused intiimselt, ilma et keegi võõras, kes elab oma isiklikku elu, püüaks neid mõjutada. Kõike ei jaksa seadusega jutti seada, ehkki tahtmist nagu oleks. Me tuleme ühiskonnast, kus ka viljastamise tekkimise tee oli ettekirjutistega lubatuks-keelatuks määratud, ma olen haistnud hõngu, et mõnel ennast aatemeheks pidaval oraatoril on soov sinna tagasi pöörduda.
Tavaliselt apelleerivad abordi vastased kõlblusega. Aga kõlblus peab tulema inimese seest, igasugused seadusega pealesunnitud normid kõlbluse alla ei kuulu.
Ka loomad tapavad oma poegi
Eelpool vihjasin intuitiivsusele. Ma arvan, et kindlasti on homo sapiens sapiens’i sees rohkem instinktiivset-intuitiivset meelt kui ratsionaalset, mõistuse järgi otsustamist.
Mina vaatan hingetõmbe minuteil Loodusekalendrit. See on tõesti võrratu portaal, soovitan kõigile.
Kõige kauni ja südamliku kõrval näeb seal aeg-ajalt sedagi, et mõned linnud jätavad pesitsusajal üks-kaks muna välja haudumata. Juhtub sedagi, et loomad tapavad oma poegi. Üks nähtus kannab nimetust kainism – varem koorunud poeg kõrvaldab oma noorema õe-venna, oma toidukonkurendi ja linnuvanemad ei pööra sellele mingit tähelepanu. Mitmel aastal on juhtunud sedagi, et emasmusttoonekurg haarab noka vahele ühe oma tibust, keda ta paar nädalat kohusetundlikult toitis, õnnetuke karjub, kuid viimaks ta siiski hukatakse, korjus vedeleb mõnda aega pesaveerel, kuniks vana kurg selle sööb ning jagab raasukesi teistelegi poegadele. Või on nad ise hakkamas, veel nääklevad omavahel, kes haarab endale magusama suutäie.
Jube, eks ole? Muidugi – jube, väga jube ning vastuvõetamatu. Ent seda ainult inimese vaatepunktist. Linnu ajendit me ei tea ja arvatavasti ei saa ealeski 100%-lise kindlusega teadma. Muidugi kipume me oletama, et linnuvanemad teadsid ette, et tollest lõpuni haudumata munast poleks õiget elulooma koorunud või et tollest saanuks õnnetu tibu, kes poleks jaksanud lennata talveks lõunamaale ja kevadel tagasi. Niisugune on meie, lindu mõnevõrra õigustav arusaam. Aga oleks igati ausam ja puhtam, kui me ei projitseeriks enese suhtumist väljapoole inimriiki.
Kriitilisest meelest jääb vajaka
Aga ka inimriigis pole meil kõik asjad teada. Mida siinjuures arvata spontaansest abordist? Arvan, et oletus, nagu oleks loodus otsustanud, et sellel inimesel pole väärt tulevikku, on liiga karm.
Siiski on järglaste saamises palju stiihilist, julgeksin oletada, et ka järglastest loobumises. Võib-olla isegi siis, kui inimperekond või üksikema jõuab enda teada ratsionaalsele otsusele, et neil või temal ei jätku jaksu ja võimalusi lasta sündida juba viljastunul lapsel, võivad sügavamad põhjused olla peidus otsuse langetaja(te) enese eest. Loodus on saladus ja inimenegi kuulub looduse hulka, ehkki mõned ei taha sellega leppida ning seavad end kõrgemale.
Minu meelest inimestel, kellel on abordiküsimuses raudkindlad seisukohad – resideerigu nad Washingtonis, Roomas või Tallinnas –, jääb vajaka kriitilisest meelest iseenese otsuste kontrollimisel, kuidagi ei taheta endale tunnistada, et ega me neid asju täpselt ei tea keegi.
