OKTOOBRIPÖÖRE 100: Peagi täitub 100 aastat bolševike võimuhaaramisest Venemaal, mis tähendas paljudele inimestele sajandi katastroofi. Ajaloolane Argo Kuusik Mälu Instituudist laotab laiali utoopiad, mis iialgi tegelikkuseks ei saanud.
„Aga ma elasin kartmatult, uskusin homsesse, saabuvasse päeva. Mida tähendasid raskused maailmarevolutsiooni ootuses, entusiasmi ja vankumatu usu õhkkonnas? Homme lööme minema Denikini, siis purustame lõplikult Pilsudski ja Wrangeli, ning algab sotsialismi valitsemine maa peal. Ah et transport on hävitatud ja kütust ei ole? Me taastame Donbassi ja paneme käima raudteed. Mahnoluse juurime välja. Ehitame Stalingradi traktoritehase ja küla lööb õitsele. Nende lootustega me elasime. Igal hommikul vaatasime ahnelt, kui palju on kaevandatud sütt, sulatatud malmi, toodetud naftat. Me uskusime nagu algkristlased. Muidugi, me ei elanud nagu algkristlased või revolutsioonijärgsete kommuunide liikmed. Tasapisi sigines meile kõiksugu kraami, me hankisime suvilaid, vahel pummeldasime, rikkusime hoolega seda käsku, mis puudutab ligimese naist. Aga see kõik oli pinnavaht. „Vana nõid“ – omand – ei vallanud veel täielikult inimeste mõtteid. Sõna oli sõna, sõprus oli sõprus, aumehelikkus oli tegelik ja toimiv mõiste. Suurimaks paheks peeti silmakirjalikkust, jesuiitlikkus ja makjavellism olid surmapatud. Lipitsemist, lömitamist ja tallalakkumist karistati avaliku põlgusega. Rahvakomissar sai sama parteimaksimumi, mis sajad tema alluvadki, aga kirjandusliku teenistuse pealt võeti kuni nelikümmend protsenti parteimaksu. Marxil, kui ma ei eksi, on mõiste „harimatuse julgus“. Ma ütleksin veel, et „süütuse julgus“. Laps läheb kõhklemata puuri kõige verejanulisema tiigri juurde ja sirutab käe, et kurja koera silitada – ta ei tunne ohtu. Nii nagu lapsed elasime ka meie, kuni saabus katastroof.“
Selliste sõnadega kirjeldab oma revolutsiooniaegseid ja-järgseid tundmusi vene ajaloolase Leonid Mletšini vanaisa Vladimir Mletšin, kes 1917. aastal astus punakaardi liikmeks ja tegi läbi kodusõja.
Nüüd ja kohe!
- aastal peale Veebruarirevolutsiooni oli Venemaa rikas kõikvõimalikest parteidest ja poliitringkondadest. Miks aga õnnestus võimule tulla utoopilisi lubadusi andev bolševike partei? Sest ta lubas seda, millest unistas enamus. Ühtedele rahu ja kohe, teistele maad ja tasuta, kolmandatele korda kaose asemel ning kõigile kokku – elu korraldamist võrdsuse ja õigluse alusel. Ja kõike seda viivitamatult, täna, mitte aastakümneid kestva arengu tulemusena.
Need lubadused leidsid miljoneid tänulikke ja ustavaid järgijaid, kes ei murdnud oma pead sellega, kas välja hüütud ideed on ka teostatavad. Ning nagu me takkajärgi targana teamegi, siis tegelikult ei läinud enamus lubatust täide. Esimese maailmasõja asemel puhkes veel verisem ja julmem kodusõda. Talupoegadelt võeti nende maa peagi ära ja kõik aeti kolhoosi, kus kehtestati sisuliselt pärisorjusaegne sunnismaisus. Ka võrdsus ja õiglus jäid loosungiteks. Ent sel hetkel, kui inimesed seda taipasid, oli juba hilja.
Bolševike võim surus karmilt maha mistahes vastuhaku.
Avangardism ja vangilaager
Kuid bolševike võime genereerida uue maailmakorra loomise paatost leidis andunud poolehoidjaid kõikjal maailmas. Kehtestati loosung – kõik on tehtav, kõik on võimalik. Kes siis ei sooviks sellise ideega kaasa minna, eriti kui uut maailmakorda loodi ajastul, kus inimesed olid enamuse oma elust elanud keskaega ulatuvas ajast ja arust seisuslikus ühiskonnas. Vana maailma varemetele asuti rajama uut utoopilist ühiskonda, kus pole kohta korruptsioonil, usul ja ebausul, omanditundel, individualismil ning oleks puhastatud, ühtne ja distsiplineeritud.
See tiivustas 1920. aastate Nõukogude Liidu loomeintelligentsi looma avangardistlikke-futuristlikke teoseid. Filmikunstis tegi novaatorlikke filme Sergei Eisenstein, tema 1920ndatel loodud „Streik“, „Soomuslaev Potjomkin“ ja „Oktoober“ üritasid näidata vana maailmakorra hukkumise paratamatust. Ilmselt grandioosseim ja groteskseim nendest Nõukogude võimu algaegade suurprojektidest oli juudi rahvusest arhitekti Boris Iofani projekteeritud Nõukogude palee. See Moskva suurima kiriku asemele rajatav palee oli kavandatud 400 meetri kõrgusena, mille otsas oleks triumfeerinud 100 meetri kõrgune Lenini kuju. Palee rajamiseks õhiti 1931. aastal Moskva suurim kirik – Lunastaja Kristuse katedraal. Ehitus algas 1937. aastal, kuid osutus raskemaks, kui algul arvatud. Ehitustööd katkestati peale sõja puhkemist 1941. aastal ja neid ei jätkatud ka hiljem. Aastatel 1958-1960 rajati kavandatud palee vundamendiauku maailma suurim ujula.
1930ndatel tegi Stalin lõpu loomingulisele pluralismile, ainsaks lubatud kunstivormiks jäi sotsialistlikuks realismiks nimetatud kroonukunst. Kuid see ei tähendanud loobumist suurtest maailma ümberkujundavatest projektidest.
1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses alustati N Liidus kahte ühiskonda totaalselt muutvat protsessi – talupoegade ajamist kolhoosidesse ehk kollektiviseerimist ja suurtööstuse forsseeritud arengut ehk industrialiseerimist. Kollektiviseerimise käigus hukkus näljahädade ja repressioonide tulemusena miljoneid inimesi. Tööstuse arengut aga viidi läbi miljonite vangide sunnitööd kasutades. Kaugpõhja rajati vangide töö tulemusena kaevandus- ja tööstuslinnad nagu Vorkuta, Inta, Norilsk jne.
Sotsiaaldarvinistlik usk
Pärast „suure juhi“ Stalini surma 1953. aastal astusid ellu utopistlike projektidena vähemletaalsed üritused nagu uudismaade rajamine, maisikasvatuse arendamine kõikjal N Liidu territooriumil (hoolimata sellest kas kliima või mullastik on selleks kõlbulik), Siberi jõgede vastuvoolu pööramise plaan jne.
Kuid sellised suurejoonelised plaanid on omased kõikvõimalikele suurriiklikele autokraatiatele. Meenutagem Vana-Egiptust, keisrite Roomat või kasvõi päikesekuningas Louis XIV Prantsusmaad.
Omaette teema on uue inimese kasvatamine. Kommunistidel oli uskumus, et on võimalik arendada uut tüüpi inimest, kes oleks vaba kasumiihast ja omanditundest, religioonist ja ebausust; inimest, kelle puhul kehtiks loosung: „igaühele tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“.
Usk võimesse muuta inimloomust on ilmselt antud liikumise kõige suurem möödapanek. Inimese teadvust on võimalik muuta, loomust paraku mitte. Noorest eestlasest võib kasvatada venelast ja vastupidi. Sündinud heteroseksuaalsest mehest naist paraku mitte. Samuti on võimatu muuta inimese ürgseid tunge ja soove, neid on võimalik ainult pehmendada. Stalini perioodil püsis täiesti sotsiaaldarvinistlik usk ideaalse (üli-)inimese loomisse, kes oleksid perfektse kehaehituse ja särava mõistusega või suisa üliinimlike võimetega. Meenutagem siinkohal vene ulmekirjaniku Aleksander Beljajevi 1928. aastal ilmunud romaani „Amfiibinimene“, milles geniaalne kirurg Salvator loob inimese, kes võib vabalt tegutseda nii maa peal, kui vee all. Tunnustatud vene nõukogude bioloog Ilja Jurjevitš Ivanov (1870-1932) tegi 1920ndatel Krimmis katseid ristata inimest ahviga, eesmärgiga arendada välja eriti tugevajõuline inimtõug.
Kommunismi nime all pidi toimuma töölisproletariaadi vabastamine kapitalistide võimu alt ja kommunistlikud režiimid pidid olema tööliste ja talupoegade võim.
Tegelikkuses ei toimunud kommunistide ainuvõimu kehtestamine kusagil klassivõitluse tulemusena, vaid relvastatud riigipöördena nagu Venemaal ja Kuubal, või suisa välisagressiooni tulemusena nagu see toimus Ida-Euroopas. Olles juba võimul, täienesid parteiladviku read paljuski just omaenda võsukeste sokutamise teel soojadele kohtadele.
Kommunismi ajastu
Eesti Meremuuseumi Püsirohulaos Uus tänav 37 on detsembrini lahti Mälu Instituudi põnev väljapanek, mis teeb ekskursiooni kommunismi kulgemislukku.
Selle aasta algul valmis Saksa publitsistil ja vabakutselisel ajaloolasel dr. Gerd Koenenil kommunistlike režiimide ajalugu, raamistikku ja nende tegevuse tagajärgi kajastav näitus „Kommunismi Ajastu“ (saksa keeles „Der Kommunismus in seinem Zeitalter“), mis on seotud oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäevaga.
Näitus valmis koostöös Saksa Sotsialistliku Ühtsuspartei Diktatuuri Uurimise Sihtasutusega (Bundesstiftung zur Aufarbeitung der SED-Diktatur) ja Saksa Ajaloo Muuseumiga.
Gerd Koenen on sündinud 1944. aastal, õppis 1960ndatel Tübingeni ülikoolis romanistikat, politoloogiat ja ajalugu. 1970ndatel kirjutas doktori väitekirja Karl Marxi demokraatia teooriatest ja astus 1973. aastal mauistlikku Lääne-Saksa Kommunistlikku Liitu. Ta jättis oma väitekirja pooleli, et tegelda „revolutsioonilise“ tegevusega.
- aastal, pärast kokkupuudet Poola Solidaarsuse liikmetega, pettus ta kommunistlikus liikumises, kuid jätkas selle akadeemilist uurimist, mis päädis doktorikraadi kaitsmisega 2003. aastal Tübingeni ülikooli juures. Tunnustuse saavutas ta 1998. aastal ilmunud raamatuga „Puhastuse utoopia: mis oli kommunism?“ (saksa keeles „Utopie der Säuberung: was war der Kommunismus?“).
Näitus „Kommunismi Ajastu“ on kantud kahekümne viiele suurele temaatilisele tahvlile, sisaldades üle 200 ajaloolise foto ja dokumendi. Tahvlitel on kommunistlik liikumine 20. sajandil võetud kokku teemade kaupa. Näitus on osutunud Saksamaal ülimalt menukaks ning seda on näidatud pea kõigis suuremates linnades.
Väljapoole on näitus ülespandud näiteks nii USAs Washingtonis ja Silicon Valleys, kui Londonis ja Moskvas. Eestis avati näitus koostöös Eesti Mälu Instituudiga 23. augustil Eesti Meremuuseumi Püsirohulaos Uus tänav 37. Näitust toetab Konrad-Adenauer-Stiftung. Näituse tõlkis eesti keelde Karl-Erik Maripuu ja Eestit puudutava osa koostas Eesti Mälu Instituudi teadur Aivar Niglas. Näitus on avatud kolmapäevast pühapäevani kella üheksast neljani ning jääb avatuks 1. detsembrini 2017.
