ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 24. osa. Eduard Kotšergin, kes on näinud pooli planeedi õudusi, sai kirjanikuks justkui iseenesest – lugu pressis ta kõhust välja.
Eduard Kotšergini (s. 1937) elu kinnitab täpselt Mandelštami ridu, kuidas lapsepõlves on inimene surmale lähemal kui täiskasvanuna. Tema vanemad represseeriti, ta ise viidi Siberisse lastekottu, tema aga otsustas iga hinna eest naasta Leningradi, kuhu oli jäänud ta ema.
Traadist väänatud riigijuhid
Kogu lapsepõlve ta põgenes, hulkus, peitis ennast; ta püüti kinni, paigutati laste vastuvõtupunkti, tema laskis jälle jalga. Seitse aastat pagemist, nälga, juhuslikke varjupaiku, ohtu (kuidas teda ja põgenemiskaaslast majutas ja poputas varaste jõuk; poisikesed toppisid toitu suhu, aga bandiidid uurisid neid himuralt ja hakkasid juba näperdama; Eduard, kes tunnetas ohtu, põgenes, kaaslane jäi maha…). Rännakutel teenis ta sellega, et võis mõne sekundiga traadist väänata Stalini ja Lenini profiilid, hiljem õppis ära tätoveerimise kunsti. Ta oli sünnipärane kunstnik. 1953. aastal jõudis ta läbi ime Leningradi ja läbi ime leidis üles oma ema.
(Sellest on ta hiljem kirjutanud mäluraamatu „Trellidega ristitud“; eesti keelde tõlkinud Ilona Martson – toim).
Teda ootas ees särav kunstnikukarjäär: juba autasude ja aunimetuste loetelu võtaks mitu lehekülge; 1972. aastast töötab ta Peterburi Suure Draamateatri peakunstnikuna, sai akadeemikuks, vaieldamatuks autoriteediks. Ning äkki (!) avaldas 2003. aastal oma esimese raamatu „Ingellik nukk“. Kohe (!) oli selge, et vene kirjandusse on tulnud suur kirjanik – mitte ainult oma uue teema, vaid ka oma stiili, erilise vaatega elule, oskusega jutustada lugu nii, et pole võimalik sekundikski ennast lahti rebida või eemalduda.
Läbi hulkumata hädaurkad
Muidugi on see kirjanik, kes lähtub maalikunstist, näeb pidevalt enda ees elavat pilti (nii soovitaski Bulgakov: kirjelda ainult seda, mida näed, aga mida ei näe – ära kirjelda). Kirjanik, kes, nagu ka Varlam Šalamov on kogenud elu selle kõige hirmsamates avaldustes (kuid ta ei tõuganud seda elu eemale, vaid leidis, erinevalt Šalamovist, selles mingit ilu, mingit muinasjutulist romantismi; vargad ja bandiidid ei ole tal inimlikkusest täiesti ilma jäetud, ei, ka nemad on võimelised tundma ja armastama).
Nagu Kuprin, pöördus ta põhjalangemise teema, naise keha mõnitamise teema poole (aga ilma paatose, publitsistliku kireta, kedagi millelegi üles kutsumata). Ta leidis selliseid hädaurkaid, kus keegi pole hulkunud, aga kui ongi, on nad segaduses ja abituses peatunud nende ees avanenud põhjatuse ees.
Juba esimene Eduard Kotšergini raamat viis ta kuulsuste ritta. Viimaste aastate jooksul on ta saanud pea kõik prestiižsed preemiad, võttes need vastu kui mingisuguse arusaamatuse või veidruse… Jutustus „Ingellik nukk“, millest algas Kotšergini kirjanduslik kuulsus, tundub mulle siiani tema loomingu tipuna.
Väikesed tüdrukud mängivad nukkudega
„Need vähetähtsad sündmused juhtusid meie Piiteri saartel esimestel sõjajärgsetel aastatel. Sõjast ja purustustest sündinud moolok elu viskas letti naiskauba, sealhulgas ka alaealise.“ Jutustuse niisugune algus eeldab pajatuse olukirjelduslikkust, mis on rikastatud olmekirjanduse, statistika, sotsioloogilise analüüsiga. Aga Eduard Kotšergin, kasutades kergel käel kõige erinevamaid stiile, segab neid kokku nii, et tekib uus värv, mis kaotab oma sugupuu, kuid tekitab eriliselt täieliku pildi.
Niisiis, pärast sõda, nagu me teame, jäid järele orbudest lapsed. Langenute lapsed, represseeritute lapsed, invaliidide lapsed, ennast põhja joonud ja inimese näo kaotanud vanemate lapsed. Lapsed, kes sagisid kommunalkade koridorides, hoidsid vargajõukude ligi, rapsivad, alati näljased, iseseisvalt otsustamiseks veel väikesed, vaimselt karastumata ja, mis peamine, kes võtsid elutingimusi nii, nagu nad on – nii on antud, ainult nii ongi võimalik.
See on vahel õudne, vahel kaunis lapsepõlve eripära: millega laps esimest korda kokku puutub, selle jätab ta eluks ajaks meelde kui normi, kui tingimatu vankumatu aluse, teda pärast ümber veenda on praktiliselt võimatu. „Ingelliku nuku“ tegelased on väikesed tüdrukud, keda naabrid ja tuttavad müüvad viinapudeli eest tänavaprostituutideks, või leiavad nad ise karja, millega võib liituda. Nende näokesed võõbatakse üles ja nad aetakse avarasse Lenini-nimelisse parki, kus nad tihti vaid leivatüki eest anduvad klientidele, keda tõmbab lapsepõlv, mida võib mõnitada. Neil on oma turvamehed, oma perenaine – kogenud 15-aastane naine, nad ei tea ühtegi teist viisi olemas olla, kellelgi pole nendega asja, neil pole millelegi loota, nad ei ela, ei kasva vanuseni, kui võiks saatuses midagi muuta.
Jutustuse peategelane on väike tüdruk Paška Nitšeinaja Zverinskaja uulitsast. Isa hukkus, ema suri kopsupõletikku, sugulasi tal ei olnud, lastekodusse keegi teda ei viinud. Oli ta siniste silmadega linalakk ja hakkas tema ümber keerlema noor mitšman, Königsbergist Piiterisse komandeeritud, kaunis musta värvi mereväevormis, kokard mütsil ja nahast trofeeportfell käes.
Siin võtab Eduard Kotšergin, justkui loobudes kommete kirjeldusest, kõrgelennulise muinasjutulise noodi, nagu oleks väikese Tuhkatriinu juurde saabunud prints, et päästa teda kõigist õnnetustest ja hädadest ning hüvitada kannatused ja nälg. Ja kasutab sõna „kurameerima“, mida sobib kasutada kavaleride kohta, kes tagasihoidlikult ja ustavalt püüdlevad oma valitu heasoovlikkust. Ja meie, tüssatud, peaaegu unustame, et meie ees on täiskasvanud mees, kes ahistab kaitsetut ja abitut last.
Aga Paška Nitšeinaja tahaks nii väga armastust! Mõistagi mitte mehe armastust, vaid toda hoidvat, vanemlikku, heldet ja kõhklematut armastust, millest unistab iga laps, kui imelikke vorme see armastus ka ei võtaks.
„Ja ühendati lapsuke ilusa komandeeringus mitšmaniga, ja nii, et lõi tema õide oma lapselikus lootuses ja armastuses. Kõndis ta järel kui rõõmus kitseke, vaimustusest suurte silmadega. Ootas tema järgmist saabumist mittevene merelt, lämbudes unistusest ja kannatamatusest, tahtmata kellegagi tegemist teha.“
Ja tuli mitšman jälle, mitte lihtsalt tuli, vaid tõi Paškale saksa nuku – linalaka, siniste silmadega, valges pitsidega pruudikleidis, looriga, valgete hõbepannaldega atlasskingades; nukk sulges ja avas kallutades silmi ja ütles „ema“.
Nukk, ainus unistus
See nukk saigi õnnetule tüdrukule paradiisi kehastuseks. Saanud kingi kätte, hakkas ta vapustusest ja vaimustusest isegi kokutama. Ta jäi lõplikult uskuma, et kuskil on jõukas paradiis, kus on süüa, palju tahad, seal pole külm, seal ei peksta, ei tallata, seal saadakse kingiks muinasjutulisi nukke.
Pisimagi üksikasjani nukku kirjeldanud, pagendab Eduard Kotšergin mitšmani jutustusest sootuks – too lubas tagasi tulla ja tüdruku endaga kaasa võtta, aga ei tulnud ja kadus igaveseks. Paškale jäi nukk, õnne ja helge lapsepõlve kehastus ja kuni ta hoidis ema sõjaeelsesse rätikusse keeratud nukku, polnudki elus kõik nii halb. Kuid häda saabus, kui teised tüdrukud tahtsid nukku süles hoida, kui teda hakati Paškalt ära võtma – veeti ta porri, nagu Paška enda elu. Oma elust polnud aga Paškal kahju, peamine oli nukku puutumatuna säilitada. Ei tulnud välja.
Ja alaealiste prostituutide pealik märgib: „Trööbatud lollakad, kahju ei ole head kaupa niimoodi rikkuda, klopiksite üksteist, aga miks teda rikkuda? Ja mis sina, Paška, ulud? Hõõru laternad kuivaks, kus su madrus jäi? Miks ei astu välja sinu eest? Võta oma sakslane ja tõmba koju, teda peab puhastama, oma moll tee ka ühtlasi puhtaks, vaata, kus odav rämps on laiali läinud. Ma ju õpetasin, kuidas enda eest seista – küünarnukiga rindu, nukkidega oimu ja siis silma, kohe tõmbavad uttu. No lähme, Paška, sinu Zverinskaja villasse.“
Põletushaavad ja lollike
Niisiis ei tule kellelgi pähe, et tuleks säilitada ja hoida inimelu – see on odav kaup, aga vaat nuku elu väärib selle pärast kaklemist. Mitšman ei tulnud tagasi Paškale järele. Veel tuli välja, et ta nakatas tüdruku süüfilisse. Ning Paška sõbrannad otsustasid, et nukk tuleb ära põletada, sest tema pärast kõik hädad juhtusid. Põletada kui fašistlik sigitis. Kuid juba poolhullunud Paška haaras nuku tulest, mähkis ema sõjaeelsesse salli ja läks temaga mööda hoove hulkuma. Ta kinnitas, et see pole üldse nukk, vaid tema tütar. Et lendas tema juurde Ingel-Kuldtiib ja andis teada: „See on su tütar, mitte nukk.“ Ja halliksläinud tilluke Paška käis majast majja ning palus inimesi, et nad raviksid ta tütre põletushaavadest terveks. Aga keegi ei saanud teda enam aidata – ei head inimesed, ei arstid. Panid vaid põlenud nukule nimeks Ingellik, aga Paškale – Lollike.
Kõige vapustavam selles Eduard Kotšergini jutustuses on, et ta ei püüa äratada haletsust õnnetu tüdruku suhtes, ei sunni meid nutma hakkama; õudust ja tülgastust tekitab lugu ise. See on lugu hiiglaslikust maast, mis on sõjast vaevatud ja verest tühjaks jooksnud, mis pole lugenud inimeste elusid, asendades need numbritega, mis läksid võidu eest tasumiseks. Ka enne sõda määndus ja hukkus kõik elav ja hinnaline laagrites, ka pärast sõda läks kõik, mis veel elus, laagritesse murdmisele. Hiiglaslik kohutav maa, kus ei ole võimalik märgata pisikest tüdrukut, kes igatseb armastust.
Kõige kiuste, mis inimese hinge maha tallab, Paška siiski koges armastust: alguses süfiliitikust ja pedofiilist mitšman, siis nukust tütar. Eks meie teiega või nii tema armastuse objekte nimetada. Talle aga tundusid nad täiesti teistsugused: prints muinasjutust ja iludusest tütar, lisaks veel ema sõjaeelne rätik ema asendamas. Ehk mõne kuuga elas Paška pika elu täis armastust: olid tal vanemad, oli mees, oli laps, nii ta siis vanaks jäigi, läks halliks ja arvatavasti nii kümneaastaselt sattus igaveseks hullumajja. „Seal jättis ta oma Ingelliku nukuga tohutu mulje kohalikule rahvale ning muutus austatud isikuks kogu Kirde lollide ja lollikeste seas.“
Mälukraapivad mälestused
Kõike, millest Kotšergin kirjutab, on ta näinud, kusjuures mitte kaastundlike täiskasvanu silmadega, vaid lapse silmadega, kellele selline ebalapselik väärastatud elu oli normiks. „Mu ema, kui ta jäi pärast isa arreteerimist tööst ilma, elatus juhutöödest. Mulle mänguasju osta polnud millegi eest. Kasvasin ilma ja seepärast muutsin kõik enda ümber mänguliseks ruumiks. Lühidalt, mängisin absoluutselt kõike ja kõigega: varjudega seinal või laes, päikesekiirtega, sõprade sitikate, tõukude ja putukatega – kärbsed, põrnikad, mardikad. Tapeedimustritega, leides neist igasugu koletiste ja loomade lõustade jooni, kellest oli mulle rääkinud mammi Bronja. Lae pragudest ja läbitilkumise plekkidest seintel lõin kord koledaid kurikaelu, kord krokodille… Kui aga sattus ette midagi käegakatsutavat, millega sai töötada, unustasin ennast, mul oli hea – ma sain loojaks, püüdes tekitada midagi, mis on minu oma.“
Tal vedas olla kunstnik, luua asjadest midagi enda oma, oma maailm, mis, arvatavasti, aitaski tal ellu jääda ning oma annet ja määratud saatust säilitada. Aga mälestused kraapisid mälus kogu elu ning nõudsid väljapääsu; läks vaja just kirjandust, et vabaneda, oli vajadus sõna järele, mis ootas oma aega. Ja ta hakkas kirjutama pea vanaduspõlves, kui lapsepõlvemälestused ennast eriti meelde tuletavad, muutuvad selgeks ja vaieldamatuks. Ta nägi neid äkki täiesti kirkalt ja kirjeldas neid.
Väljapaistval kunstnikul ja kirjanikul Eduard Kotšerginil tuleb kõik välja kuidagi muinasjutuliselt lihtsalt. Nagu Mozartil – iseenesest.
Aga tüdruk Ingelliku nukuga tuleb meie ellu, muutes seal midagi, pisendades teisi pilte ja võttes koha sisse kõige tähtsamate ning armastatumate seas.
