Indiaanlased on alati põhjendamatult intensiivseid reaktsioone tekitanud: mitte ainult arulagedad lapsed ei vehi sõjakirvestega ega ei topi pähe kanasulgi; joodikutest reservaadielanikega on oma Suures Vaimus ühinenud ka paljud vanainimesed kõikide maade viinajärjekordadest – olles enda näole joonud aastate jooksul kustumatu punase läike. Enim kohtab punanahkade esindajaid Balti jaama lähistel. Iga kord, kui Muld Tallinnasse sattub, manguvad põleva näoga spetsialistid t?eburekiputka ees rahupiipu ja tatistavad täis tema velvetpintsaku taskuklapid. Muidugi on punanahad armsad, ärge te seda unustage raisk, sest kõik indiaanlased on väga head ja ei tee kellelegi liiga, vähe sellest, käituvad üllalt ja ulatavad oma korpas käekese jumal teab kellele, kel vähegi viiekas pihus on. Viiekas haihtub sekundiga ning juba ongi selle asemel sügelised, täid ja herilased. Üleüldiselt on punase näoga viinamaiaid kodanikke rohkem kui hiinlasi, teaduslik fakt. Indiaanlased on kõige suurema rahvaarvuga kooslus maakeral. Paraku kiputakse unustama ära kõik muud joodikud ja keskenduma vaid Ameerika põliselanikele.
Kõige haigem on muidugi indiaanlaste kuvand kirjanduses, eriti lastekirjanduses, sest lapsed on idikad ja neile võib igasugust paska ajada. Mõnikord öösiti külastab Mulla unenägusid Heljo Mänd, oli vist sel kirjatsural sihuke nimi, kel on õõvastav lastenäidend mingist kodumaisest perekonnast, kus perepoeg – mis kurat selle nimi oligi? – peab ennast indiaanipealikuks, Mustaks Suleks või samfing. Kentuki Lõvi meenub samuti, kes porises Palamuses taskunuga risti suus hoidis, ajulageda põhjendusega, nagu ilmuks köstri maja tagant tuhat punanahka. Või see poolakas Wiktor Woroszylski, kes teatab oma oma jubedate illustratsioonidega teoses, et “sinustki võib saada indiaanlane”. Masendav. Mis kamm sellega on? Kas te üldse teate, kui sitt on SKT ühe reservaadis aeleva indiaanisuguharu keskmise liikme kohta? Kurat, jätke see enamjaolt rõugetesse kõngenud ja kasiinodes lõbusalt aega viitev rass ükskord rahule. Nende kangelaslik osakaal süüfilise levitamisel Euroopas on juba tükk aega tagasi kahtluse alla seatud ja nende geneetilised sugulased on soomeugrilased, kah ilged kõrid, kes harrastavad vaikselt vindist väljasuremist näotutes Siberi kolgastes. Muld on oma silmaga näinud, et indiaanlaste geenivennad, kes patravad eesti keelele lähenevas keeles mingit purjus joga, mil pole saba ega sarvi, joovad end esimest korda täis juba 9-aastaselt ja jätkavad seda pohmakahirmus oma varajase surmani. Hantõ-Mansiiskis pidas üks sihuke oma vitstest talus põtra ja karu, sealjuures oli põdra nimi Ivanov ja karu nimi Stepanõt?. Öeldagu Mullale, milles loomad süüdi on, et neid nagu tiblasid kutsuda?
Iga sentimentaalne töll teab palju pajatada õilsatest indiaanlastest, keda karvased valged terroriseerisid. Tõsi ka. Karskusliikumise tegelased ongi liiale läinud.
Siinne teos on valgustusliku iseloomuga, pajatades riiuhimulistest suguharudest, reetlikest pealikest, kollaborantidest ning kristlikus udukogus vegeteerivatest poolearulistest. Ainus asi, mis sunnib põlisameeriklastesse poolehoidvalt suhtuma, on see, et ameeriklased, see sissetransporditud kurjategijate, neegrite, märatsejate ja jätiste hord, on punanahkadest veel hullem. Vaadake või Obaama – kelle eesnimi “barakk” räägib iseenda eest – suguvõsa.