MAIKADE LUGU: Oma (aja)looga on T-särk tõusnud viimase 50 aasta jooksul üheks endastmõistetavamaks riietusesemeks, mille abil saab väljendada oma isikupära, poliitilisi tõekspidamisi ja kuuluvust, aga mis saab olla ka kunsti edasi andev „meedium“. KesKus’i tegevtoimetaja Tiina Ilsen uurib T-särgi kujunemise lugu.
Tänapäeval on T-särgid (nimetus tuleb teadupärast nende T-tähe kujulisest lõikest) ühed populaarsemad riietusesemed maailmas. Neid leidub nii paljudes erinevates stiilides, värvides ja suurustes, et võib öelda, et T-särke on sõna otseses mõttes kõigile.
Huvitav on aga see, et tänaseks suisa ikooniliseks rõivastuselemendiks saanud T-särk on suhteliselt uus tulija meie kollektiivses riietumistavas, olles n-ö aktsepteeritav riietusese vaid napilt üle poole sajandi. Kuigi särk ise „leiutati“ 20. sajandi alguses, peeti seda kaua aega rangelt aluspesuks, mida avalikult ei kantud.
Päris algus
Kust siis T-särk alguse sai? Arvatakse, et T-särk kujunes välja pikast eestnööbitavast flanellist aluspesuna kantavast „kombinesoonist“, mida kandsid Victoria ajastu naised ning hiljem Ameerika töölised (punasest flanellist nn uniooni ülikond patenteeriti New Yorgis aastal 1868).
Sellise türbiga oli töölistel küll talvel soe, aga suvel palavaga oli see äärmiselt ebapraktiline, mistõttu rõivaese lõigati pooleks ning varrukad lühikeseks. Samal ajal eksperimenteerisid pesu tootjad erinevate kangastega, et riie oleks elastne, mugav ja laseks õhku läbi. Järjest enam hakati türpide asemel tootma kahes osas villast või puuvillast aluspesu (särk ja püksid eraldi) ning tootjad jätsid ülemisel osal nööbid ära, et särki saaks lihtsalt üle pea selga ja seljast ära tõmmata, ilma et krae välja veniks. Kuigi mugav ja vajalik riietusese, tuli seda kanda kindlasti mingi teise riietuseseme all.
Havannas näiteks kehtis 1890. aastal isegi seadus, mis keelas „üle pea tõmmatavaid särke“ kanda avalikult nähtavana.
USA merevägi
T-särgi staatus ja saatus muutus aastal 1904, kui Cooper Underwear Company hakkas alussärke reklaamima vallalistele meestele kui „poissmehe alussärki“ lausega „Ei mingeid nööpe, haaknõelu, nõelu ega niiti“. Reklaam tugines faktile, et see alussärgina tuntud rõivaese oli tehtud ühest kangatükist ning ilma nööpideta, mis tähendas, et selle kandmine oli lihtsam ega nõudnud nööpide ja kraedega sekeldamist. Umbes aasta pärast selle reklaami avalikkuse ette tulekut otsustas Ameerika merevägi (kus teadupärast teenib palju vallalisi meesterahvaid ilma suuremate nööbi etteõmblemise oskuseta) võtta valgest kangast nööpideta alussärgi oma ametliku sõjaväevormi osaks. Vastavalt USA mereväevormi määrusele aastast 1905 võis valgest puuvillast särki kanda ülejäänud vormiriietuse all, kuid määrus lubas madrustel (nende ülemuse loal) olla kuuma ilmaga ka „ühevärvilise puuvillasärgi“ väel. Ühendriikide ülejäänud sõjavägi võttis särgi oma vormi osaks Esimese maailmasõja ajal, mil seda kandsid kümned tuhanded sõdurid ning mille kandmist jätkati ka pärast sõda juba kodus.
Muide, väljendi „T-särk“ mõtles väidetavalt välja kirjanik F. Scott Fitzgerald aastal 1920, kasutades seda oma raamatus „Siinpool paradiisi“, milles ta kirjeldab, kuidas peategelane võtab T-särgi endaga ülikooli kaasa. Teise maailmasõja alguseks oli T-särk juba Ühendriikide gümnasistide ja üliõpilaste riietuses oma koha leidnud. Täiskasvanud kandsid neid siiski valdavalt alussärgina, kuigi oli ka erandeid – näiteks farmerid, kes nende väel suvel väljas tööd tegid.
Teise maailmasõja lõppedes oli T-särgist saanud aga tavaline riietusese, kuna sõjast naasnud mehed jätkasid selle avalikku kandmist, sobitades seda teiste rõivastega.
T-särgid, mis tegid läbimurde
1950-ndad
T-särk saab seksisümboliks ja ilmuvad esimesed kujundused.
T-särgi tagasipöördumatu populaarsus täieõigusliku riietuse osana on suuresti Marlon Brando teene, kui ta mängides Stanley Kowalskit nii etenduses kui ka filmis „Tramm nimega Iha“ kandis liibuvat, muskleid rõhutavat T-särki. 1951. aastal esilinastunud film tõi kaasa suure T-särgi ostubuumi ning aasta lõpuks müüdi neid Ameerikas 180 miljoni dollari eest. T-särgi vaimustus levis kiiresti ja ka mujal maailmas hakati T-särki pidama „seksikaks, eraldi kantavaks rõivastuseks“.
Ärimaailm reageeris kohe, märgates selle siis veel valdavalt ühevärvilise rõivastuseseme potentsiaali turunduses: Roy Rogers ja Walt Disney olid ühed esimesed, kes hakkasid T-särkidele panema oma kompanii toodangut, ennast ja oma kaubamärki promovaid kujundusi.
1960-ndad
T-särk saab hipikultuuri osaks.
Sidumistehnikas T-särgid muutusid aga 1960-ndatel alternatiivse elustiili ja maailmavaate sümboliks, kui leiutati aine nimega plastisol. Sidumistehnikat oli varem kasutatud vaid kardinate ja laudlinade kodusel teel värvimiseks, kuid nüüd ilmus välja ameeriklasest reklaamispets Don Prize, kes hakkas kergesti kasutatavat värvainet reklaamima kui ühte omal käel T-särkide kujundamise võimalust. Tema ideest võtsid kinni eelkõige hipid, kes kasutasid erksavärvilisi psühhedeelseid värvikombinatsioone oma särkide isikupäraseks tegemiseks. Prize tegi eriti geniaalse liigutuse aga 1969. aastal, kui ta Woodstocki esinejate jaoks lasi toota ja jagas tasuta sadu sidumistehnikas T-särke. Pärast seda kontserti said värvilised T-särgid kiiresti hipide ja kogu alternatiivkultuuri viljelejate riietuse lahutamatuks osaks.
1977 – I ♥ NY
1970-ndatel oli New Yorgi linnal „turisti õudusunenäo“ maine – seda peeti räpaseks, peenutsevaks ja kuritegelikuks kohaks, kus ei ole tore olla. Et linna mainet parandada, palkas New Yorgi linna mainekujundaja disainer Milton Glaseri kujundama pilkupüüdvat logo, mis aitaks linnaga seonduvale positiivsust tuua. Ühe lõuna ajal sirgeldas Glaser salvrätikule „I ♥ NY“ ja kiiresti otsustati see T-särgile panna. Sellest sai New Yorgi usaldusväärsust taaselustav sõnum ja see logo on tänaseni kõige enam kopeeritud T-särgi kujundus maailmas. Glaser ise väidab, et selle logo võlu peitub sümbolite n-ö dekodeerimises ja et „inimene tunneb end nupukana, kui saab aru, mida see tähendab“.
1980-ndad
T-särgid saavad elavateks plakatiteks.
1984. aastal keelas BBC raadio bändi Frankie Goes to Hollywood laulu „Relax“, väites, et selle sõnad on liiga ühetähenduslikult seksile viitavad. Loomulikult tõusis singli müük ülikiiresti ja laulust sai pikaks ajaks edetabelite nr 1 hitt. Et rõhutada bändi triumfi tsensorluse üle, pani plaadifirma omanik Paul Morley laulu sõnad suurte tähtedega T-särgile ja särk tekstiga „FRANKIE SAYS RELAX“ tegi miljonitest muusikafännidest elavad reklaamiposterid. Särki on ka väga palju kopeeritud ning kuigi bänd ise ei ole enam ehk aktuaalne, elab T-särk oma elu edasi ja seda võib tänagi näha väga paljude staaride seljas (Jennifer Anistonist Homer Simpsonini).
Mõnes mõttes võib sellist särki võrrelda tätoveeringuga – ka seda tehakse unikaalsuse soovist. Vahe on selles, et tätoveering on jääv, aga särki saad soovi korral iga päev vahetada.
Sõnaühendi „T-särk“ mõtles väidetavalt välja kirjanik F. Scott Fitzgerald aastal 1920, kasutades seda oma raamatus „Siinpool paradiisi“.
Osa kunstnikke kasutab T-särki, rõhudes sellele kui masstoodangu sümbolile, teised aga püüavad seevastu teha T-särgist midagi kordumatut.
Kunst T-särgil
Noor kunstnik ja kaubamärgi Artshi omanik Rando Freiberg räägib T-särkidest kui kõigile kättesaadavast kunsti vahendamise ja tarbimise meediumist.
T-särke on kasutatud ja kasutatakse kunstis nii installatsioonide ja skulptuuride tegemisel, lõuendina erinevate piltide ja kujunduste loomisel kui ka originaaltõmmiste või -maalide reprodutseerimiseks või reklaamimiseks. Levinuimaks viisiks on käsitsi või digitaalselt kujunduste tegemine T-särgile ning võimaldamine neid huvilistel raha eest soetada. Särkide kasutamisel kunstis on väga erinevaid põhjusi, kuid esineb ka sarnaseid jooni. Näiteks kasutab osa kunstnikke T-särki, rõhudes sellele kui masstoodangu sümbolile, teised aga püüavad seevastu teha T-särgist midagi unikaalset ja kordumatut. Ka teostamise tehnikad erinevad üksteisest suuresti, olenedes tihti sellest, mida tahetakse kunstiteosega öelda. Sarnasuseks võib näiteks nimetada kasvavat trendi kasutada rohkem erinevaid ja erksaid värvitoone ning seda, et kunstnikud toovad T-särgiga töötamise põhjusena välja just selle kättesaadavuse ja populaarsuse maailmas.
*
Mina hakkasin T-särgi kujundusega tegelema aastal 2009, olin siis 15-aastane. Tegin „kujunduse“, kui ajasin ühele oma lemmiksärgile midagi peale, nii et plekk ei tulnud pesus maha. Võtsin siis ühe CD-plaadile kirjutamise markeri (siis ma veel ei teadnud, et on olemas spetsiaalsed tekstiilile kirjutamise markerid) ja joonistasin plekile ümber ühe pildi ja see tuli päris lahe välja ega läinud isegi pesus laiali. Siis avastasin tekstiilimarkerid ning enam poest kujundatud T-särke ei soetanud. Sõbrad märkasid, sõna levis ja tellimusi tuli. Õpingud kunstikoolis, eriti joonistamise osa, on siinkohal kõvasti kasuks – see arendab teisiti mõtlema, kuna joonistatud T-särgilt ei ole võimalik midagi kustutada ja uuesti teha, vaid tuleb kohe kõik õigesti ära tabada.
Kuigi mina olen valinud eelkõige n-ö käepuudutusega loodava kunsti vormi, on T-särk suuresti siiski kunsti vahendamise meedium: sinna võib nii maalida, trükkida (levinuim on kummitrükk, aga ka siiditrükk ning küllaltki rariteetne litograafiatehnika), pritsida jne. Käsitsi T-särgi loomine on kõige ajamahukam – näiteks üleni täis joonistatud särgi tegemine võtab aega umbes 72 tundi.
Kunst T-särgil viib kunsti galerii seinte vahelt välja, see jääb silma ning inimesed saavad omavahel kunsti üle arutleda ja suhelda. Ja minu arvates on unikaalsus vabadus. Kui inimene paneb endale selga särgi, mis on ilma igasuguste piiranguteta teostatud, siis tunneb ta end ka ise enesekindlamalt ja erakordsemalt. Mõnes võttes võib sellist särki võrrelda tätoveeringuga – ka seda tehakse unikaalsuse soovist. Vahe on selles, et tätoveering on jääv, aga särki saad soovi korral iga päev vastavalt meeleolule vahetada.
*
On palju kunstnikke, kes kasutavad T-särki kunstimeediumina, keda ma imetlen ning tänu kellele tunnen, et ma ei ole oma tegemistes üksi. Näiteks selle aasta mais ja juunis Tallinn Art Space’i galeriis ja Tallinna Ülikooli kunstiosakonna majas minu korraldatud T-särgi kunsti näitusel osalenud Mike Joyce, Stereotype Design (NYC, Ameerika); Nicolas Di Genova, Mediumphobic (Toronto, Kanada); Dmitri Aske (Moskva, Venemaa); Anibal Hernandez (Madrid, Hispaania); Matthijs Maat & Kim Smits, MAKI (Rotterdam, Holland); Johan Graffner, DEDICATED (Stockholm, Rootsi). Eesti kunstnikest näiteks Jaak Visnap, Tallinn Art Space (Tallinn, Eesti); Kai Kaljo (Tallinn, Eesti); Maarit Murka (Tallinn, Eesti); Mart Veelmaa (Tallinn, Eesti); Külliki Järvila (Tallinn, Eesti) jpt.
*
Artshi kaubamärgi kaudu püüan ühendada omavahel märksõnu nagu kunst ja T-särk ning taaskasutus ja jalgratas. Lühidalt öeldes ühendatakse kunst igapäevaeluga. Originaalsed kujundused leiavad T-särkidele tee koostöös erinevate Eesti ja välismaiste kunstnikega. Taaskasutatud jalgrattad saavad Artshi kaudu endale uue kuue ja funktsiooni, tihti kliendi enda soovide järgi. Eesmärgiks on viia nüüdisaegne kunst uuele meediumile, galeriiseinte vahelt tänavatele. Nii puudutab selle sõnum ja ilu mitu korda suuremat vaatajaskonda kui galeriis.
T-särgi valik ja kandmine
On üsna mitu nüanssi, millega võiks T-särki valides ja kandes arvestada, kuna see lihtne riietusese võib inimese riietumise tervikut ja väljanägemist väga palju mõjutada, ütleb Tiina Ilsen.
Mida siis T-särgi valikul silmas pidada?
Kangas eelkõige. T-särgi kangas on väga tähtis, kuna seda kantakse sõna otseses mõttes vastu ihu. T-särki ostes tee kindlaks, et see oleks kindlasti 100% puuvillast, mitte sünteetilisest materjalist. Puuvill püsib suvel jahedana ja talvel hoiab sooja.
Lõige. Loomulikult on rusikareegel iga rõiva puhul, et see peab hästi istuma ja olema paras. Kõige tüüpilisem T-särk on tavaliselt nn kasti kujuline, ilma eristuva lõiketa. Paraku ei ole inimesed tavaliselt kastikujulised ning see vorm ei pruugi just igat kehakuju kaunistada, mistõttu peaks ka T-särki ostes seda kindlasti enne selga proovima. Võib juhtuda, et sobib ka kastikujuline särk, kuid parem on eelistada T-särki, millel on siiski lõige ja kuju, mis järgib kandja keha. Kõige levinumad variandid on regular fit –mis on avaram – ja slim fit, mis on rohkem keha järgiv.
Hind. Kuna T-särgid on ülipopulaarsed riietusesemed, on neid loomulikult saadaval väga laias hinnavahemikus. Siiski ei tasuks oma valikus eelistada üliodavaid särke. Kui ikka rõivaese ei maksa praktiliselt mitte midagi, peaks endalt küsima, miks see nii on. Arvestades kanga kvaliteeti, disaineri ja õmblejate tööd – kui särk on üliodav, on tõenäoliselt kõik kolm suhteliselt puudulikud või olematud. Samamoodi peaks ülikallite T-särkide puhul esitama endale küsimuse, miks see nii on, mis selle särgi nii kõrge hinna taga on. Hind peab igal juhul olema ostja jaoks põhjendatud.
Allpool on toodud mõned näited erinevatest T-särgi tüüpidest, mida kandmiseks sobitada.
Muidugi on T-särgil oluline koht sportimisel ja mistahes kehalisel tegevusel. Aga on T-särke, mis teiste rõivastega kombineeritult sobivad suurepäraselt nii vaba aja veetmiseks kui ka õhtul väljaminekuks.
V-kaelusega T-särgid on kindlasti hea valik elegantselt mugava rõivastuse kombineerimisel, sobivad hästi ka eraldi kantava pintsaku või jaki all (mitte küll pidulikuma ülikonna alla tavaliselt), kuna kaeluse lõige järgib pintsaku või jaki krae lõiget.
Nn crew-neck ehk kurgu alla ulatuva ümara kaelusega T-särgid sobivad samuti hästi jaki või pintsaku alla, samuti korralike pikkade (suve)pükste või lühikeste pükstega.
Madala kaelusega T-särgid on veidi nõudlikumad, sobides pigem rannas kantavate lühikeste pükste ja sandaalidega, äärmisel juhul ka teksastega. Kindlasti ei tohiks neid kokku panna kingade või korralike pikkade pükstega.
Polosärgid on huvitav ja suurepärane kombo vaba aja look’ist ja korrektsemast riietusstiilist. Polosärk on hea valik põhimõtteliselt kõigile, kes soovivad tunda end riietuses vabalt, kuid olla siiski piisavalt stiilsed. Neid on lihtne sobitada mistahes rõivastusega (eriti hästi sobivad nad näiteks valgete pikkade pükstega) ja erinevate aksessuaaridega.