Meie pangad on ehitatud sitale vundamendile. Neiupõlvenimega Hansa- ja nüüdse Swedpanga peakontor asub võllamäel. Seal podi vanasti kurjategijaid. Kunagise Ühispanga ja nüüdse SEB-i esimene peakontor asus katkuhaigete kalmistul, Vabaduse platsi tunneli taga. Nüüdne peakontor asub Tornimäel, pidalitõbiste pagulas ja surnuaial. Kunagine Evea pank ehitati jumalalaeka usuühing maadele. Usku ei leitud ja nädal peale peahoone avamist siirdus pank pankrotti. Pronksi tänava nurgal asuv Sampo pank asub kohal, kus kunagi suubus Härjapea jõgi merre ja kus linnavahid käisid hommikuti pootshaakidega laipu välja õngitsemas. Jõe suudmes oli nimelt keeris, mis ei lasknud surnukehadel rahulikult Tallinna lahte kanduda. Krediidipank on nõuka aegses teenindusministeeriumi hoones, aga teadupärast ponud nõuka ajal teenindusest jälgegi. Ja Nordea pank asub lihtsalt Hobujaamas.
Olid pangad, aga enam ei ole. Mõnel oli pangas raha, nendest on natuke kahju, aga nendest, kellelt see raha välja pressiti, välja peksti või välja peteti, nendest on veel rohkem kahju.
Rahapadade matmisest
Ent igal asjal on ka oma positiivne pool. Esiteks ei hoia me oma lapsi mitte pangas, vaid lasteaias või koolis – see oleks ikka kole küll, kui üleöö oles pooled lapsed ära kadunud.
Võtame või pensionifondid, need kaotasid sutsti kolmandiku – paras, pole vaja valge särgiga õhumüüjaid uskuda. Kui ostsite usaldust, siis sööge ka seda usaldust, mis te tühja raha pärast inisete. Meie siin lehes pole tagantjärele targad, oleme alati sambaklaupmehed ja vahitorni levitaja üle türa saatnud. Järelikult oli võimalik ka mõistusest lähtuvalt otsustada.
Loodetavasti pangad kõngevad ja meid ootab ees uus ilus ilm, kus igaüks hoiab raha enda käes või seal, kus ta tahab seda hoida. Suur pangasula ennustab kevadet. Eks ole ilusaid aegu ennegi olnud – vanasti, nii enne orduaega, valitses Eestis terve mõistus; raha küll taluti, aga mõõdukalt.
Üldjuhul aeti raha patta ja maeti toanurka, et jalus ei oleks.
Ajalooline fakt on see, et rahapadasid ei peidetud kuskile keerulisse kohta, vaid lihtsalt kõrvaldati käibelt, ajades kasutu kola auku seal, kus kõige käepärasem ja muld ka talvel pehme. Keegi ei hakanud ometi kobakaid rahakastruleid kaugele vedama ja pajad olid rasked. Meie hõbedaleiud on maailma suurimad. Puhas arheoloogia.
Kirjaoskuse kasulikkusest
Miks pankadel ja turufundamentalismil nii halvasti läheb, sellel on kaks põhjust: üks on ahnus ja teine on piiratud mõtlemine ning lühiajaline asjadest arusaamine. Majanduskriisid korduvad iga kümne aasta tagant ja täielik katastroof kolme inimpõlve järel. Oli ju viimane suur kriis eelmise sajandi kolmekümnendate tuuris.
Kas pankurid suudavad kümne aastaga oma vitsad unustada ja lisaks ka selle eluliselt tähtsa informatsiooni, et pilvelõhkuja aknast alla hüppamine ei ole üldse tore, vaid ka võimatu, kuna tänapäeval ei käi seal aknad lahti? Tänapäeval peab ründama kuulikindlaid klaase, kuid see on väga valus.
Tegelikult suudab mainitud seltskond meeles pidada ainult lähema kaheksakümne aasta õppetunde.
Muide, kirjaoskus leiutati selleks, et vanad asjad meelest ära ei läheks. Nagu näeme, pole pankuritel ja raamatutel mitte ühtegi kokkupuutepunkti.
Kolm põlve on maksimum mälupikkus, mida kirjaoskamatud ja ka suulisele kultuurile kauged hõimud suudavad saavutada. See on see, et vanaisa mäletas veel, kuidas ta vend bürootorni otsast alla hüppas ja lõhki läks, tänaseks on vanaisad surnud ja allahüppamise mõju tuleb omal nahal järele katsuda. Täpselt nii ongi läinud.
Mnemotehnilised põhjused
Majanduskatastroofi põhjus on puhtalt mnemotehniline, pankurid ei suuda lihtsaid asju meeles pidada. Kui mälu on lühike, siis ongi kogu edulugu mälupikkune. Pikka mälu nimetatakse kultuuriks ja see baseerub kirjaoskusel. Tüüpiline pankur on aga näiteks jürimõis. Nooremad rikkad on muidugi kultuursemad – Sõõrumaa investeerib kunsti, aga paraku ei õnnestu näitusekataloogi salvestada midagi olulist.
Maailma muudavad ikkagi mitte kataloogid, vaid teistsugused raamatud – sellised, kus jutud sees. Piibel ei olnud algselt pildiraamat ja seda ei olnud ka “Põrgupõhja uus vanapagan”. Võime ju küsida, kas Tammsaare lugemine oleks ära hoidnud Rootsi pankade omavoli, valitsuse liberaliseerimiseks nimetatud korruptsiooni ja laiade masside loomastumise. Vastus on jah.
See, kes on lugenud omal vabal tahtel Tammsaaret, ei saa võtta tõsiselt ei Mõisa ega Sõõrumaad, veel vähem mõnda lolli pensionisamba reklaami – laenu sellistele ei antagi. Tammsaares on mõistuslik alge, mille hoomamiseks on muidugi tarvis tunda tähti. Mõistuslikku alget aga panganduses ei ole, pangandus on ahnus, emotsioon, tunne, fiiling – teiste sõnadega, mõistuse vastand.
Mõtlemispraktika kadumine
Nii pankur kui panga ori, olgu selleks siis reeturlik rahvasaadik või pooletoobine liisingusõltlane, meenutavad meest kanalihareklaamist, kes hulluarsti küsimusele, mis talle selle või tollega seostub, vastab alati: kana, kana, kana… Naljakas, aga just nii see käibki: kana asemele pane raha ja saad Milton Friidmani eksiõpetuse.
Usutavasti teab selle lehe lugeja, et inimesed ei suuda mõelda, aga nad on võimelised hoomama käegakatsutavaid asju. Kui vanasti koguti hõbeseib ämbrisse, siis mingil hetkel sai ämber täis ja igaühele oli selge, et see ei muuda mitte midagi. Ämber ajab üle, aga sulane teeb ikka alla. Tore oli, aga üritame nüüd nõgestega vihelda.
Tänapäeval korjatakse aga virtuaalhõbedat arvutite kõvakettale ja need ei ole veel täis saanud. Kui nulliderida enam superarvutitesse ära ei mahu, siis ehk hakatakse mõtlema. Kindel see muidugi ei ole, selle aja peale võib olla mõtlemispraktika käibelt kadunud.
Võimalus kolida kõvakettale
Hõbedal oli ka hügieeni seisukohalt suur tähtsus, hõbe tappis baktereid. Hõbe tegi elu paremaks, isegi sendiveeretajatel ja rahalugejatel oli oma tegevusest midagi kasu. Kõvaketas aga ainult uriseb läpaka taga ja see teeb närviliseks, liputaks ta tõbras kordki päevas saba, teeks tuju paremaks.
Meie sõnum on selline, et majanduskollapsis ei ole süüdi Ansipi fa?ism, Laari pumppüss, Savisaare alatus või Reiljani riigivargused, vaid eelkõige ja ainult arvuti kõvakettad.
Kapitalismi on võimalik päästa ainult ühel viisil: arvutid tuleb õpetada baite ämbritesse salvestama, igasugused muud mälukandjad tuleb kapitalistliku eluviisi ohustamise eest hukata.
Teine võimalus on kolida ise ka kõvakettale, see võimalus on muidugi palju reaalsem.