Gustav Suitsu 104 aastat tagasi sõnastatud südikas siht “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks” on tänaseks vist küll realiseerunud. Veel kahekümne aasta eest oli Eesti Nõukogude Liidu provints, kus Euroopa elatustasemest ja vabadusest võidi vaid unistada. Kas meenub, et kakskümmend aastat tagasi oli Nõukogude majanduse kriis jõudmas tippu. Puudu oli kõigest. Selle pankrotiga võrreldes on praegune majandussurutis võrreldav pinnalainetusega.
Välissuhetest sisesuheteks
Eesti on nagu nõiaväel vahetanud kahekümne aasta jooksul oma strateegilist asendit. Okupatsiooniaja ängistavate aastakümnete vältel määratlesid eestlased end jätkuvalt – vaikselt, aga veenvalt – osana Euroopast. Osana ühtsest Euroopa kultuuripärandist ja väärtustesüsteemist.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariik seadis Euroopasse naasmise riigi peasihiks. Veenev järjepidevus Euroopa Liitu jõudmise ettevalmistamisel osutus Eesti trumbiks. Liikmesriigi seisundi saavutamine võrdus meie jaoks majandusliku, poliitilise ja riigikultuuri küpsuseksamiga.
Viis aastat Euroopa Liidus näib aga olevat asendanud aatelise unistuse pragmaatilisuse ja koguni ükskõiksusega. Paljudele meist tundub Euroopa kaugena. Ometi on paari aastaga toimunud suur muutus – Brüsselis ja mujal Euroopas tehtud otsused ei ole Eesti jaoks enam välissuhted. Need on saanud osaks Eesti sisepoliitikast, kus me oleme võrdväärsed kaasotsustajad ja ka kasusaajad. Iga EL ühiskassasse makstud krooni eest saame sealt kolm vastu. Neid miljardeid lisakroone näeme teedeehituses, keskkonna puhastamises, põllumajandus- ja ettevõtlustoetustes, veepuhastusseadmetes, spordirajatistes jne.
Kas Eestist võinuks saada Island?
Mis oleks aga siis, kui tänases majanduskriisis Eesti ei oleks osa Euroopa Liidust? Riiklik pankrott ja ootamatu ülisuur tööpuudus, nagu see juhtus Islandil? Jah, Eesti majandussurutis ja kasvav tööpuudus on tõsised, aga meie olukord oleks võinud olla hullem. Täna on meil võimalus kasutada Euroopa struktuurifondide rahasid, et toetada raskustes ettevõtteid, et jätkata investeerimist ebavõrdses olukorras olevaisse piirkondadesse, panustada haridusprogrammidesse, mis võimaldavad ümberõpet.
Praegu on küsimus selles, kuidas kasutada tekkinud raskusi, et teha positiivne panus tulevikku, et toetada uuenduslikke lahendusi ning võimalikult kiirelt liituda eurotsooniga. Kõigi lahenduste alustala on aga Eesti riigieelarve tasakaalus hoidmine. Sellel põhineb Eesti majanduse ja rahanduse usaldusväärsus ja taastumisvõime; sellest saab alguse uute töökohtade loomine.
2013. aasta arutelu
Tööpuudus on tänapäeva ühiskonna suurim sotsiaalne ebavõrdsus. Nii et esimene asi peaks olema meie elanike töökohtade säilitamine ja uute töövõimaluste loomine. Selles valdkonnas kuulusid Euroopa Parlamendi viimaste algatuste hulka ettepanekud EL 5-miljardilise abipaketi paindlikumaks ja kiiremaks kasutamiseks, mis hõlmab abi maaelule ja energeetikaprojektidele. Teiseks otsustas Euroopa Parlament oma viimasel täiskogul lihtsustada kriisiolukorras Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist rahade saamist. Need rahad on otseselt mõeldud töötajate toetamiseks, st uute töökohtade loomiseks ning koolitusvõimaluste arendamiseks.
Uus Euroopa Parlamendi koosseis alustab juba suve lõpul EL järgmise aasta eelarve arutelu. Samuti hakatakse juba sügisel ette valmistama oma versiooni uuest finantsperspektiivist, mis algab pärast aastat 2013. Pole kahtlust, et peamiseks eesmärgiks saab nende programmide ning eelarveridade tugevdamine, mis konkreetselt aitavad ühelt poolt majandussurutise all enim kannatavaid EL kodanikke, teiselt poolt ettevõtlust, eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid ümberstruktureerimisel ning uute töökohtade loomisel. Olles olnud 2004|-2005| parlamendi finantsperspektiivi ajutise komisjoni liige, leian, et Eesti esindajate võimalus ja kohus Euroopa Parlamendis on seista aktiivselt selle eest, et saavutatud lisavahendeist saaks oma õiglase osa ka meie riik.
Läänemere strateegia
Masust tekkinud probleemidele on ülimalt õigeaegselt appi saabumas veel üks abilaev, mis kannab nime Läänemere strateegia. Tänaseks on see Euroopa Parlamendi liikmete, sealhulgas Balti riikide saadikute algatus jõudmas rakendamisjärku, millele annab stardipaugu juulis algav eesistumine Rootsis. Strateegias nähakse Euroopa Liidu esimest makroregionaalse koostöö projekti, mille eesmärk on kujundada meie piirkond Euroopa kõige dünaamilisemalt arenevaks ja innovaatilisemaks regiooniks.
Kindlasti aitab Läänemere strateegia kaasa majandussurutise leevendamisele ning olukorrast kiiremale väljatulekule, aidates tõhusamalt ühendada olemasolevad head eeldused, soodustades ressursside paremat koordineerimist ja pakkudes probleemide lahendamiseks täiendava rahasüsti. Ometi tuleb taas meeles pidada, et probleeme ei lahenda automaatselt Brüsseli lisaraha, vaid meie endi tahe ja suutlikkus uuendusteks, tõhusamaks koostööks ning omapoolseks pingutuseks.
Andmise-võtmise suhe
Otsused, mis tuleb praegu teha, ei tohi orienteeruda hetkepopulaarsusele. Euroopast tulevad rahad ja abipaketid tuleb kriisist hoolimata maksimaalselt ära kasutada. See tähendab kaasfinantseerimiseks vajalike vahendite säilitamist. Eelarve tasakaal, tööpuuduse tõkestamine, ettevõtluse aktiivne toetamine, uute töökohtade loomine ning paremate koolitus- ja ümberõppevõimaluste õigeaegne tagamine on võtmesõnadeks sel ja ka järgmisel aastal.
Enam Eestit Euroopas ja Euroopat Eestis – see on vastastikune andmise ja võtmise suhe. Arvan, et just kriisiajal on õige küsida mitte ainult seda, mida me Euroopalt saame, vaid mõelda sellele, mida me Euroopale anda võiksime. Euroopa ootab Eesti panust. Ootab Eesti loomingulist ja aktiivset rolli Euroopa kontserdis. See on ka Eesti enda huvides.