Aastal 988 võtab Kiievi vürst Vladimir oma riigi nimel ametlikult Konstantinoopolist vastu kristluse kui riigiusu. Seda aastat on Venemaa ajaloos erinevatel aegadel pidulikult tähistatud kui ristiusustamise algust. Ometi oli õigeusklik kristlus Kiievi riigi aladele ilmselt jõudnud juba vähemalt sadakond aastat varem.
Rahvuslikult meelestatud ukrainlased seavad muidugi küsimuse alla, kas tegemist sai olla Venemaa või hoopis Ukraina kristluse algusega. Ja legendi andmetel oli juba Uue Testamendi apostel Andreas 1. sajandil Mustast merest põhja jäävatel aladel jutlustanud ning ristinud.
Selge on aga see, et kuni 12. või 13. sajandini on Kiievi metropoliidid valdavalt kreeklased ja kinnitatud ametisse Konstantinoopolist. Kirikukeeleks olev vana- ehk kirikuslaavi keel on tugevalt mõjutatud kreeka keelest ja terminoloogiast – seda tänini.
Kiievist Moskvasse
Kiievi riigi vallutusretked ulatusid mõningatel andmetel 11. sajandil meiegi aladele ja seetõttu on räägitud õigeusust esimese ristiusu vormina Eestis.
Kiiev kaotab aga kirikliku keskusena oma osatähtsuse mongolite vallutusretkede järel 13. sajandil. Nii kolib kirikut juhtiv metropoliit 14. sajandi hakuks Vladimirisse ja veerandsada aastat hiljem Moskvasse. Moskva perioodil kujuneb välja sõna otseses mõttes Vene kirik – ja tasapisi ka Vene riik.
Püha Sergius Radone?ist, üks Venemaa olulisemaid kaitsepühakuid, on 14. sajandi teisel poolel suurim kiriku näo mõjutaja. Moskva lähistel asuvast Troitse-Sergi (Kolmainsuse ja Sergiuse) kloostrist ehk lavrast saab aga Venemaa vaimulik süda. Sümboolses mõttes on see nii ka tänapäeval. Sergiust meenutatakse ka 1381. aasta Kulikovo lahingus saavutatud võidu innustajana. Ning sest võidust algabki mongoli-tatari võimu murenemine ja Moskva võimu kasv.
14. ja 15. sajand on Vene kiriku vaimsuse jaoks üks hiilgeperioode. Kujuneb välja omalaadne kirikuarhitektuur ja paljud kuulsad ikoonimaalijad (nt Andrei Rubljov) jäädvustavad oma tööd Jumala auks ning pühakodade iluks.
1448. aastal, viis aastat enne Bütsantsi lõplikku langemist Türgi impeeriumi alla, lahkub Moskva kirik Konstantinoopoli eestkoste alt. Tõsi küll, seda iseseisvust ehk autokefaaliat tunnustab ja patriarhaadi õigused annab Konstantinoopol Venemaale alles 1589. aastal.
Kuna 15. sajandi lõpuks on kõik teised õigeusu alad langenud otsese või kaudse moslemite valitsuse alla, kasvab Venemaal teadvus oma äravalitusest õigeusu kandjana. Ja sestap tekib ka idee Moskvast kui kolmandast Roomast, mis tõusnud esimese ja teise (ehk Konstantinoopoli) järel. Kolmas Rooma ei pidavat enam langema. Seda kuuleme jätkuvalt tänini.
Kirik impeeriumis
Kuigi kiriku ja riigi väline sära käivad käsikäes, ei tähenda see veel valutuid ja harmoonilisi suhteid nende vahel. On ju mitmed tsaar Ivan Julma käsul hukatud vaimulikud hiljem pühakuks kuulutatud. Valitsejad püüavad kirikut endale allutada ja oma huvides ära kasutada. Seegi protsess kestab Venemaal tänini.
Tõsi aga on, et keerulistel ja segastel aegadel on kirik siiski pakkunud vaimset keset ja tuge. Rööbiti ametliku hiilgusega on tugev ka liikumine linnadest provintsidesse, kus nagu seeni tärkab uusi kloostreid ning eraklaid. Vaimselt läbinägelikud erakmungad, staaretsid ehk vanakesed toidavad ja hoiavad lihtsa talupoja hinge. Viimast muide nimetataksegi vene keeli kristlaseks.
17. sajandi keskpaiga patriarh Nikon püüab läbi viia kirikureformi, lihtsustades lauluviise ja muutes jumalateenistuse rituaali. Reform saab aga suure vastupanu osaliseks ja suur osa rahvast keeldub iidset tava hülgamast. Kuigi Nikon ise satub tsaari silmis põlu alla, otsustab võim siiski muudatused peale suruda. Seda üsna julmade repressioonide hinnaga. Vanale riitusele ustavaks jäänud vanausulised, põgenevad kaugetele äärealadele või teiste kuningate valitsuse alla ja viljelevad oma traditsiooni edasi, sest repressioone jätkub pea paariks aastasajaks. Peipsiääre vanausulised on meie jaoks tuntuim kogukond neist. Vähesed meist aga teavad, et näiteks ka Rumeenias elab edasi elujõuline vanausuliste kirik.
Läänemeelne tsaar Peeter I loob kiriku kontrollimiseks süsteemi, mis paljuski sarnaneb tollastele protestantlikele riigikirikutele. Kui 18. sajandi alul jääb patriarhitool vakantseks, ei lase Peeter seda uuesti täita, vaid muudab kirikut juhtiva Püha Sinodi toimemehhanismi. Seda juhib sealt edasi ülemprokurör, kes ei tarvitse olla vaimulik, vaid on pigem kirikuministriks valitsuse poolt. Uuesti valitakse patriarh alles ülevenemaalisel kirikukogul 1917. aasta sügisel. Ja bol?evike võimupööre takistab kohe temagi tegevuse.
Kommunistide võimu all
Pole vist liialdus öelda, et õigeusu kirik Venemaal ja teistel Nõukogude võimu alla jäänud aladel sisuliselt hävitatakse. 1920. aastate keskpaigaks on alles jäänud vaid murdosa vaimulikest ja kogudustest.
Esimene Peetri-järgne patriarh Tihhon (valitseb 1917-1925) asetub alguses uue võimuga selgesse opositsiooni. Ta nimetab seda Antikristuse omaks. 1920. aastate algusest on tema nime all säilinud küll juba lepitavam kiri kogudustele, aga selle ehtsust ei pea keegi eriti kõneväärseks. Tihhon sureb segastel asjaoludel 1925. aastal.
Patriarhitooli ei lubata uuesti täita kuni 1943. aastani. Juhtiv metropoliit Sergius püüab otsida leevendust suhetes võimudega ja annab 1927. aastal välja ringkirja, milles kutsub usklikke üles Nõukogude võimuga leppima ja koos töötama.
Kuna aga miljonid inimesed on Venemaalt pagenud ja Lääne-Euroopas moodustatakse väliskiriku kogudused, siis elab teatav osa vene kirikust ja teoloogiast üle isegi õitseaegu. Väliskiriku metropoliidid astuvad selgesse vastasseisu kiriku hävitamise ning uute kirikujuhtide lepituspoliitikaga kodumaal. Antikristusega ei saa koostööd teha, deklareerivad nad.
Kodu- ja väliskiriku vaheline lõhe kestab formaalselt kuni 2007|. aasta maini, mil kirjutatakse alla taasühinemise aktile.
* * *
Vene kiriku uus algus?
Pärast kommunistide võimu varisemist 1990. aastate algul algab massiline koguduste, kloostrite ja kirikuhoonete taastamine. Väljastpoolt vaadates toimub Venemaal (ka Ukrainas ja mujal) meie kunagise kaasmaalase, patriarh Aleksiuse juhtimisel võimas õigeusu renessanss. Uus võim suhtub juba Jeltsini aegu õigeusu kirikusse (teiste usuühenduste arvelt) väga soosivalt ja rõhutab Venemaa õigeusklikke väärtusi ning juuri. Viimane trend on Putini-Medvedevi ajal vaid tugevnenud.
Samas pole pilt aga sugugi nii pilvitu. Vana õigeusklikku Venemaad pole ju enam ja kommunismiaja kummalise pärandina peavad paljud end õigeusklikena defineerivad inimesed ennast samas ka ateistideks. Taas on kaalul küsimus – kas tsaar peal ja patriarh all või vastupidi. Kuigi Moskva ja Peterburi uhked katedraalid on taastatud, jäi enamik kiriku varast ikka tagastamata ja õigeusu positsioon on kohati väga õhuke, sõltudes võimu tujudest.
Siinkohal saab uus algus küll ilmselt olla vanade väärtuste väljakaevamises, munkade ja staaretsite traditsiooni poolt pakutud kirikuisade müstilises vaimsuses. Sest välised asjad saavad enne otsa kui seesmised.
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder järgmisi ida patriarhaate ja autogefaalseid kirikuid:
Serbia ja Bulgaaria
Rumeenia ja Gruusia
Süüria
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India
Ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)