Ajalugu muudab paljut. Antiikajal oli Antiookia linn üks suuremaid metropole roomlaste Süüria provintsis ning 4. sajandi alul kehtestatud halduskorralduse järgi impeeriumi ida diötseesi pealinn. Diötsees, mis tähistas suurt ja mitmest provintsist koosnevat haldusüksust, omandas hiljem kirikliku tähenduse. Nii kutsutakse tänini piiskopkonda.
Tänane Antiookia ei asu enam Süürias, vaid Türgi kagunurgas ja pole enamat kui ääremaa väikelinn, kuhu turistid harva ära eksivad.
Kreekakeelse ida loojang
Varase kristlusegi jaoks oli Antiookia üks tähtsamaid pealinnu. Uue Testamendi pärimuse järgi tegutsesid siin nii apostlid Peetrus kui ka Paulus (keda siinse kirku asutajateks loetakse), aga ka Küprose ristiusustaja Barnabas. Apostlite tegude raamatus on öeldud: “Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks.”
Nagu Vahemereilmas toona tavaks, ühendas suurlinnas kõneldavat keelte ja kultuuride paabelit kreeka keele oskus ja kasutamine. Seda loomulikult ka varaste kristlaste kirju kogukonna jaoks.
Antiookia saab patriarhaatide viievalitsuses neljanda koha. Seega on kohalik kirik ka täna, tuhat aastat pärast ida ja lääne kristluse eri teed minekut õigeusu maailmas aujärjelt kolmas – Konstantinoopoli ja Aleksandria järel.
Kunagine hellenistliku ida pealinn hakkab kaotama oma positsiooni 5. sajandil. Halkedoni kirikukogu aastal 451 on küll andnud talle patriarhitooli, kuid süüriakeelse kristluse eraldumine Konstantinoopolist ja vaidlused Jeesuse isiku mõtestamise üle vähendavad Antiookia kreekakeelse kiriku rolli juba samal sajandil. Kokkulepitud kanooniliste territooriumide seast iseseisvuvad tasapisi nii Küpros kui ka Gruusia.
Kreeka patriarhaadi rahvast hakatakse vahel, algselt ehk sõimunimenagi, kutsuma süüria keeli melkiitideks ehk kuninga või keisri pooldajateks. Olid ju kreeklased tihedamini seotud Bütsantsi ja tema keisriga. Huvitaval moel on aga see nimi tänaseks enam kasutusel roomakatoliku kirikuga ühinenute kohta sealmail.
Küll kutsutakse aga õigeusklikke kristlasi tänini Lähis- ja Kesk-Idas araabia keeles roomlasteks – Rum.
Antiooklased peavad moslemite võimu kohatist sallivust “Raamatu rahvaste” elik juutide ja kristlaste suhtes ära kasutades vastu ka loojunud kreeka päikese all.
Vanaaja isade valgus
Et mõista pika ajalooga kristlike kirikute enesemõistmist, kes samas valdavalt teiseusuliste võimu all elanud, ei saa eirata aulisi mälestusi väga kaugest minevikust.
Isegi siis, kui teoloogiline profiil pole alati seda mälestust välja kandnud, kannab mälestus ja pärimus ise inimesi.
Tõepoolest – lisaks Peetrusele ja Paulusele on Antiookia kiriku tuntud vanaaja pühakute hulgas ka Johannes Kuldsuu 4.-5. sajandist, kelle säravale kõnepärandile lisaks nimetatakse tema järgi ka õigeusu kiriku põhilist liturgiat. Kuigi liturgiatekstides on ta hilisema eluperioodi tõttu välja toodud Konstantinoopoli peapiiskopina, võib Antiookiat lugeda idakiriku jumalateenistuselu viljakaks taimelavaks vähemalt 5.-6. sajandini. Siit on pärit mitmeid esimesi teadaolevaid põhjalikke liturgia- ja kirikukordi, nagu “Apostlikud konstitutsioonid” 4. sajandist.
Siinkandis tegutses ka hinnatud müstik ja hümnilooja Johannes Damaskusest (8.-9. saj.). On huvitav, et islami varase valitsuse all oli tal üsna rahumeeli võimalik usulisi väärõpetusi märgistades ka Koraani kritiseerida. Pärast ristisõdu ei oleks see enam sel moel võimalik.
Kirju rahu poole
Sajandite jooksul Osmanite Türgi impeeriumis eralduvad Antiookia kreeka patriarhaadist lisaks Süüria õigeusu kirikutele ja Liibanonis elavatele maroniitidele ka Rooma primaati tunnustavad melkiidid. Loomulikult toob see kaasa paksu verd ja parasjagu segadust. Veel 1960. aastate alul on olemas kuus erinevat piiskoppi, keda kutsutakse Antiookia patriarhiks. Tänaseks on nende arv kahanenud viiele, aga ka oikumeeniline kliima on oluliselt paranenud. Seda kogu Lähis-Idas ja ilmselt ositi kristlaste keerulise olukorra tõttu – kirju vähemuskonnana.
Praegune patriarh, 1979. aastast Damaskuses kirikut juhtinud Ignatius IV on püüdnud, kohati päris edukalt, edendada läbirääkimisi nii Süüria õigeusu kiriku kui ka katoliiklike süürlastega ning jõudnud kokkulepetele pastoraalse teenimise ja üksteise liikmete äratõmbamise vältimise suhtes.
Antiookia patriarhaat, nagu enamik ida õigeusu kirikuid, muutus globaalseks emigratsiooni tõttu 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandil. Nii elavad tänased antiooklased lisaks ajaloolisele piirkonnale Süürias, Liibanonis ja üle Iraagi (kust sõja tõttu aga põgenetakse), Iraani ja Araabia poolsaarel ka mujal maailmas. Enamik patriarhaadi liikmeskonnast asub täna Ameerika mandril, lisaks Lääne-Euroopas, Austraalias ja Okeaanias. Liikmeskonnaks loetakse erinevail andmetel 750 000-1,5 miljonit.
Idast läände
Antiookia õigeusu kirik on eriti Ameerikas ja Euroopas tuntud avarasüdamelise suhtumise tõttu õhtumaalastest uuspöördunutesse. Rahvuskogukondadel põhinevas õigeusklikus hajalas pole see üldse nii tavaline olnud.
Ameerika Ühendriikides on antiooklasteks saanud paljud endised evangelikaalsed protestandid, kelle traditsioonilises lähenemisviisis on tähtsaks peetud misjonit ja jõulist ülistust jumalateenistustel.
Veelgi huvitavamaks nähteks võib aga pidada Ameerika peapiiskopkonna lääne riituse vikariaati. Siia kuuluvaid (sageli endistest anglikaanidest ja luterlastest) kogudusi ühendab kriitika kaasaegse läänekristluse liberaalsete tendentside vastu, aga ka tugev kõrgkiriklik liturgiline identiteet. Nende araablastest piiskopid on andnud neile võimaluse kasutada jumalateenistusteks õhtumaisele, põhiliselt varasemale roomakatoliku ja anglikaani traditsioonile vastavaid liturgiakordi. Ainsaks tingimuseks on (eriti viimasel puhul) olnud vanakiriklikule pärimusele mittevastavate osade kõrvaldamine. Damaskuse Johannes ja Johannes Calvin hästi ei klapi!
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder järgmisi ida patriarhaate ja autogefaalseid kirikuid:
Moskva
Serbia ja Bulgaaria
Rumeenia ja Gruusia
Süüria
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India
Ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)