Pilt väljendab pildis olevat. Pildi kaudu on isegi võimalik kaeda tundmatut. Pildis on ligi temas väljendatu. Kõik need väited võivad tänases kunstiteoorias olla kas maha tehtud või aktsepteeritavad. Eks ajad ja kunstiteooria muutu!

Kätega tehtamatu

Üldiselt on tavaks, et kaasaja arusaamale vastuvõetamatu pole arusaadav ega vastuvõetav. See on küll pigem kohalik probleem.
Vanas kirikus arvati, et evangeeliumikirjutaja Luukas oli lisaks arstiametile ka kunstnik. Nõnda olevat ta maalinud ka esimese kristliku ikooni – Archieropoeta. Sel pildil on kujutet Neitsi Maarja koos Jeesuslapsega. Üks teisi arhiikoone, Jeesuse näopilt, kuulus samasse ooperisse. Mõlemad traditsioonid ning näidisikoonid on ortodoksi kirikus olemas – põhiliselt kopeeritud moel.
Mõlema traditsiooni kohta on üldlevinud arvamus – isegi, kui selle tegid inimkäed, on see tegelikult kopeering – võta või jäta! Kuid autentne!
Ühes vanas kristlikus loos räägitakse sellest, kuidas Edessa (praegune Ida-Süüria) kuningas Abgar otsis tervenemist. Oli ta siis kuulnud Jeesuse-nimelisest tervendajast. Issand läkitas talle apostel Tooma saadikuna koos oma näo peale pandud higirätikuga. Sai kuningas terveks. Ja enamgi veel, pöördus kristlikku usku.
Sest loost on pisut kehvema variandina käibel Torino surilina skandalism. Kuigi ei saa välistada – nagu seda ei tee ka füüsikud -, et tegemist pole sama linaga.

Käegakatsutav jumalateenistus

Varase kristluse ikonograafia muuseumiks on Vana-Rooma katakombid, kus nimelt hauamuseaalsus kõneleb sellest, kuidas muistsed kristlased uskusid ja elu tõlgendasid. Callistuse katakombides saab kogetavaks, kuis liturgilise koreograafia käigus toimlesid toonased piiskopid ja preestrid. Ikka käed valla ja peopesad ülespoole! Sest see on loogiline asend vastu võtmaks õnnistust, mida antakse üle ilmamaa. Nii toimetavad lääne- ja idakiriku vaimulikud oma palveteenistust tänini.
Mida aeg edasi, seda enam kujuneb pildistiku rüü tähtsaks osaks kristliku pühakoja, jumalateenistusruumi iseloom. Tänane idakiriku pühakoda sisaldab endas teatud kodusust. Enne pühima, altariruumi manu astumist ümbritsevad kirikulist eelläinud pühade inimeste kujundid.
Kirikuhoone nimepühakud toimlevad koos Kristuse enese ja Jumalaema, Neitsi Maarja ikoonidega eri tasanditel.
Nõnda on kujunenud ikonostaasis – pühapiltide sein, mis katab ja ümbritseb altarit. Selle kohal seisavad Kristus oma ristil ning risti jalamil olijad (ka vastavalt evangeeliumi tekstile) – põhiliselt Jumalaema ja apostel Johannes.
Ajalooliselt tuleb tänaseks õigeusu kirikus käima harjunute jaoks pigem esile ikonostaas kui tüüpnäide. Ja ei ole harjumust, mis ei tähenda enamat!

Püha Tarkus

Bütsantsi keisri Justinianuse manu (6. sajandi keskpaik) valmis toonase kristliku maailma näidiskirik – Hagia Sophia (Püha Tarkus). Püha tarkuse otsimise püüdest sai alguse kombinatsioon keisririigi imeilusa rituaali kristustamise ja munkade palveelu vahel.
Hagia Sophia manu astuti pikas protsessioonis – imperaator ees ja patriarh kõrval. Kogu toonane hierarhia astus sellel rajal kaasa. Kuna ühest uksest ei mahtunud, mindi sisse mitmest – vastavalt astmele.
Kuid pikapeale, käsikäes imperiaalsuse allakäigu ning munkluse tugevnemisega, kujunes jumalateenistus pikemaks ja põhjalikumaks. Enam ei saanud teha suuri protsessioone – eriti, kui osmanid olid Bütsantsi vallutanud – ja kloostritraditsiooni pikem ning pildikesksem jumalateenistuslikkus laulis edasi seda pilti, mida pühakutest sõprade pildid juba kandsidki.

Kristuses sõbrad
Enamik neid inimesi, keda ortodoksid austavad pühadena, pole ju kunagi olnud isiklikud sõbrad või tuttavad! Kuid suur osa neist on austuse objektiks sattunud tänu liturgiamaastikule. Kas teenitult või teenimatult – ei tea. Igal juhul – pildiliselt väljendet kaaspalvetajad väljendavad algikoonide mõtet esimese jumalanäolise inimese, ühtlasi Jumala, Jeesus Kristuse moodi.

*

Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
*Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
*Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
*Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
*Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
*Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
*Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
*Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
*Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
*Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
*Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
*India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
*Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
*Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid (KesKus 10/2010|)
*Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta? (KesKus 12/2010|)
*Patriarhid, metropoliidid ja teised (KesKus 7-8/2011|)
*Askeedid ja anahoreedid – ida munklus (KesKus 9/2011|)
*Kloostrid ja rahvas (KesKus 10/2011|)
*Liturgia ja usklik (KesKus 11/2011|)
*Liturgia ja maailm (KesKus 12/2012|)

Järgmistes KesKus’i numbrites:
*Kirikuisad – Basileios Suur
*Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
*Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos