Õigeusu jumalateenistuse korrad arenesid välja pika aja vältel. Väga vähe teame kristluse algusaegade liturgiast, kuigi viidete kaudu kirikuisade tekstidest ja kirikukogude kaanonitest on võimalik ette kujutada ka toonast jumalateenistuse põhikuju. Kindlasti oli esimestel kristlikel sajanditel hoolimata suurest regionaalsest varieeruvusest olemas rohkem ühendavaid elemente ida ja lääne vahel.

Lihtsamalt keerulisemale

Nii võiks õigupoolest sõnastada liturgiaajaloolaste nägemust jumalateenistuse arengust. Piiblilugemised, psalmide laulmine, jutlus, ühised palved ja lihtsamas või keerulisemas vormis armulauatalitus moodustavad olemuslike elementidena liturgia telje. Sellele teljele hakkab tasapisi ehituma erinevaid lisaelemente – hümnid, vaimulike vaiksed palved, protsessioonid ja tseremoniaal.
Bütsantsi riituse kujunemisel mängivad olulist rolli vähemalt kaks tegurit.
Esmalt mõjutab liturgia normi keiserlik õukonnarituaal 5.-7. sajandi Konstantinoopolis ja pika protsessiooniga algav teenistuskord Püha Tarkuse (Hagia Sofia) katedraalis imperaatori osalemisel. Siit on, küll kohandustega pärit paljugi bütsantsi liturgia särast ja hiilgusest.
Teisalt annavad kloostrid (näidiseksemplariks Studioni klooster Konstantinoopolis), eriti 8.-12. sajandil oma osa palvete ja hümnide loomisel ning ikonograafia arengul. Viimane omab nähtava Sõnana väga olulist kohta ning kinnistub oma kohale kiriku võitluses ikonoklasmiga (pühaduse visuaalse kujutamise vastane liikumine).

Jeruusalemmast Konstantinoopolisse ja edasi

Varase kiriku päevil on Jeruusalemma, Jeesuse ja apostlite linna liturgial inspireeriv seisund. Jeruusalemma traditsiooni arendavad edasi kloostrid Pühal Maal, aga omas kuues levib see ka teise metropoli, Antiookiasse. Viimase pärimusest paneb ühe varasema säilinud märgi maha tekst nimega “Apostlikud konstitutsioonid” (u 380).
Antiookia tava jumalateenistust pühitseda liigub edasi impeeriumi pealinna Konstantinoopolisse. Selles võib oluline osa olla muu hulgas pühal Johannes Kuldsuul (kreeka Chrysostomos), kes 4.-5. sajandi vahetusel jõudis olla mõlema linna patriarhiks. Tema nimega on märgistatud kirikuaasta vältel kõige enam kasutatav liturgiavorm.
Teine põhiline, püha Basilius Suure (4. saj piiskop-teoloog Väike-Aasiast) liturgia erineb esimesest ennekõike preestri vaiksete palvete osas ja on kasutusel peamiselt suure paastu pühapäevadel enne ülestõusmispüha.
Suure paastu nädalapäevadel kasutatav ennepühitsetud andide liturgia on kombinatsioon õhtuteenistusest ja (eelneval pühapäeval juba pühitsetud) armulauaandide jagamisest.
Aleksandria püha Markuse ja Jeruusalemma püha Jaakobuse liturgiad taandusid Bütsantsi riituse mõjul kasutusest keskajal, kuigi tänapäeval püütakse neid taas rohkematel puhkudel pühitseda.
Kui läänes jääb Rooma riituse valdavaks keeleks ka rahvuskeelte arenedes ladina keel, siis algselt kreekakeelne bütsantsi teenistuskord adapteerub kristluse uutesse maadesse levimise käigus. Nii saavad sealhulgas erinevad slaavlased, grusiinid, hiljem araablased ja lõpuks meiegi omakeelse õigeusu jumalateenistuse.
Koos tõlkimise ja kohalikku kultuuri sobitamisega muutuvad mõnevõrra ka liturgiatavad ja tekivad erinevad laulmise viisid. Siiski võime tänapäeval, ükskõik millises keeles liturgiat peetakse, näha bütsantsi riitust samaste ja sarnaste viiside kogumina.

Muutumatu, kuid avatud

Bütsantsi riituse elik õigeusu liturgia on säilinud ka oma erinevates kasutustes üsna muutumatu ja arhailisena vähemalt keskajast alates. Seda eeskätt lääne riitustega võrreldes, millistes on ette võetud palju reforme ja muudatusi.
Idariitusel pole olulist tahtmist muganduda kaasaja keelepruugi, kommete ja ühiskondliku tellimusega. See ei tähenda samas, et õigeusu jumalateenistus oleks suletud ümbritsevale maailmale, piirdudes vaid kitsa kultuuri- või fännklubi vajaduste rahuldamisega.
Kiriku arusaamas on iga liturgia, sõltumata päevast või kirikuaasta ajast mõeldud maailma pühitsemiseks ja eestpalveks kõigi inimeste, nii elavate kui ka lahkunute eest. Kiriku õpetust mööda toimub liturgia – nii suures katedraalis täie hiilguse ja rohkete vaimulike kaasateenimisega peetud kui väikeses külakabelis mõne juuresolijaga pühitsetud – koos kõigi inglite ja pühadega, aimates järele ja ette taevast jumalateenistust.
Sellisena hõlmab ta endas kõiki elanud inimesi ja kogu loodut, olles suunatud tulevikku. Kõigi eest ja nimel.

***

Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid (KesKus 10/2010|)
Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta? (KesKus 12/2010|)
Patriarhid, metropoliidid ja teised (KesKus 7-8/2011|)
Askeedid ja anahoreedid – ida munklus (KesKus 9/2011|)
Kloostrid ja rahvas (KesKus 10/2011|)
Liturgia ja usklik (KesKus 11/2011|)

Järgmistes KesKus’i numbrites:
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos