“The Eye” on vändatud küll õudusfilmi võtmes, kuid tüüpilise ja harjumuspärase õudukaga ei ole tegemist – ei aasia ega Hollywoodi standardite järgi (kuigi elemente
on neist mõlemist). Meeliköitva thrilleri ja kummitusfilmi vormi on hästi stiilsel moel saanud ülimalt südamlik ning romantiline lugu. Jääb üle paluda kõigi maailma usundite jumalaid, et Hollywoodi susserdajad sellest filmist järjekordset ebaõnnestunud remake ei tee, nagu see juhtus ühe teise suurepärase aasia filmiga “The Ring”.

*

“The Eye” peategelaseks on 20-aastane Mann, kes kaheaastaselt kaotas nägemise, aga pärast riskantset operatsiooni saab taas nägijaks. Tegelikkuse kõrval hakkab ta märkama tumedaid “kummitusi”, kes inimesi viimsele teekonnale viivad. Nende tumedate kujude abil teab ta, kes ümbritsevatest inimestest lähimatel hetketel oma elu kaotab. Öösel muutub Manni magamistuba justkui kellegi teise elukohaks, ta näeb nägemusi füüsilisse maailma lõksu jäänud hingedest. Peeglist vaatab teda Ling, naine, kelle sarvkestad talle siirdati. Külastades Põhja-Tais asuvat külakest, kus Ling oli elanud, saab Mann aru, et on pärinud oma kummalise võime Lingilt koos sarvkestadega. Kuid kas see on üksnes võime saatust ette näha või leiab ta jõudu ja julgust ka tulevikku muuta?

Filmi peategelast kehastav Angelica Lee tunnistati eelmisel aastal Tai ja Hong Kongi parimaks näitlejannaks ning 2002. aasta suvehooajal oli “The Eye” vaadatuim film Tais.

*

Vendadel Pangidel on täiesti omanäoline stiil – dünaamiline kaameratöö, kiire montaa?, mõjus soundtrack, meeldejäävad tegelaskujud ning tugev lugu välise vormi
taga.

Vendade Pangide “Bangkok Dangerous´i” on võimalik neil, kes need re?issöörid enda jaoks alles käesoleval PÖFFil avastanud või alles avastamas, vaadata tasuta neljapäeval 11. detsembril kell 21: Kuku klubis Tegelikkuse Keskus´i iganädalase filmiõhtu raames.

PÖFFil aga soovitan lisaks “The Eye´le” vaadata aasia filmidest ka Lee Chang-Dongi “Oaasi”, mis – nagu Lõuna-Korea kino üleüldse viimastel aastatel – üllatab oma uuenduslikkuse ja ootamatute lahendustega. Kindlasti tasuks ära vaadata ka mustas huumoris musta vööd omava Takashi Miike “Gozu” ning teise sama ?anri omanäolise meistri Sabu ülimalt naljakas ja ühiskonnakriitiline “Drive”. Soovitan ka Takeshi Kitano (kes seni on tuntud oma üsna tumeda ja verise huumori poolest) filmi “Dolls”, mis erinavalt re?issööri eelnenud filmograafiast ei sisalda vererohket vägivalda, vaid räägib Bunraku nukuteatrist inspireeritud loo igavesest armastusest ja ohverdusest selle nimel. Kes aga tahab näha eepilist ja maalilise pildiga löömafilmi, sel tasuks t?ekata Zhang Yimou linateost “Hero”.