ISEENDA ISIKLIK KÕRVALTVAATAJA: Paavo Piik arvustab iseenda lavastust. Kontekstiks: Tallinna Linnateatris etenduv „Lantimiskunstnikud“ on väljamüüdud ja pälvinud enamjaolt positiivset vastukaja. See on katse enda tööd kriitiliselt kõrvalt vaadata.
2012. aasta sügisel esietendunud Diana Leesalu ja Paavo Piigi „Lantimiskunstnikud“ räägib kolmest äbarikust noormehest, kellel on probleeme naistele lähenemisega. Astudes lantimiskooli, sõlmivad nad tehingu tätoveeritud kuradiga, kelle õpetus tõukab nad pealispindsete suhete tühjusse. Energilise ja publikut naerutava tüki puhul on Rait Avestik tabavalt leidnud, et tegu on „linnakomöödiaga linnakomöödiast“. („Suunavõtt lantimisele või kunstile?“ Postimees, 16.10.12)
Kogelev kontorirott (Märt Pius) ja tegelane, kelle hüüdnimeks on Kampsun (Kaspar Velberg), harjutavad üksteise peal, kuidas naisele kelmikalt silma vaadata. Hoolitsev ema (Maiken Schmidt) muretseb, et tema IT-nohikust poeg (Henrik Kalmet) võib olla gei. Nii situatsiooni- kui ka karakterikoomikat pakkuv „Lantimiskunstnikud“ keerlebki suuresti naljategemise ümber. Naeruks pannakse saamatuid noormehi, pealiskaudseid naisi, jaburat koolitust, põlvkondadevahelist suhtlust, kaasaja hipsterlust ja meediat ning lõpuks ka tegevuse käivitajat, lantimisguru ennast.
Huumori üle vaielda on sama mõttetu kui maitse üle – mõnda ajab naerma, mõnda mitte.
Usutavuse küsimus
Lantimisguru (Karl-Andreas Kalmet) õpetused võrgutamisel on järgmised. Sihtmärgiga suheldes vaata kordamööda tema silmi ja huuli. Teeskle, et sul on kiire – see näitab, et sul on „mujal ka elu“. Naise enesehinnangut töötlevad võtted on enamjaolt pärit Neil Straussi raamatust „Mäng“ (Pilgrim, 2009), mis oli teksti autoritele (lavastajad Diana Leesalu ja Paavo Piik) üheks alusmaterjaliks. Kolme õpilase esialgne abitus on peaaegu groteskne. Seni, kuni nad isekeskis ebaõnnestuvad, kompab tükk omaloodud maailma usutavuse piire. Probleem kerkib, kui lantijad peaksid muutuma osavamaks, ja jõuab vääramatult pinnale siis, kui „välimissioonidel“ tulevad mängu päris naised.
Õpilased viiakse ööklubisse, kus nad esimest korda „numbrivormistamist“ harrastavad.
Arvustaja Mart Niineste on kirjutanud: Selles uues maailmas puudub aga igasugune sisuline inimestevaheline pinge, sest tüki kangelannad, arhetüüpsed ööklubitaja-tüdrukud blond Maiken Schmidt ja brünett Liis Lass esindavad naisetüüpi, kelle väärtus seisneb tema objektsuses. („Seksi saab, kuid hing jääb tühjaks“; Eesti Päevaleht, 3.10.12)
Ööklubinaised ei osuta lantijatele mingit tajutavat vastupanu, nad peaaegu pakuvad end ise. Iseloomulik on koht, kus beetaisane (Märt Pius) analüüsib kohaliku superstaari Mai-Liis Juuni (Liis Lass) isiksust ja küsib muu hulgas, kas too on paremakäeline. „Jaa,“ ütleb Mai-Liis imetlusega, nagu oleks Freud tunginud tema alateadvuse süvakihtidesse. Selle käigus, kui kolm algajat õpivad naisi ära rääkima, ei muutu mitte niivõrd mehed osavamaks kuivõrd naised kättesaadavamaks. Lantimiskunsti kui sellist näeme laval vähe.
Siit ka probleem: kui lavastus räägib inimestest, kes oskuslikult naistele lähenevad, siis ühel hetkel peaks vaataja uskuma, et tegelased laval on selleks suutelised. See oleks emotsionaalne pide, mis võimaldaks õpitu lavastuse teises pooles kahtluse alla seada ja selle kohta tõsisemaid küsimusi esitada. Erinevalt Neil Straussi raamatust juhtub aga, et lavastus pilab ka lantimiskunsti ennast, mis tähendab, et kui kolm jüngrit hakkavad ühel hetkel messiase õpetust kuritarvitama, tõmmatakse vesi peale kunstile, mida tegelikult ei ole näidatud, tõmmatakse vaip alt ära, ilma et keegi sinna peale oleks astunud.
Katariina Unt on huvitavalt öelnud ühe oma koomilise rolli kohta: Ma arvan, et see on mu näitlejaloomuse eripära, et iga rolli tehes ma otsin traagikat, ma avanen hingevalule, ma ei sulge seda kanalit mitte kunagi, isegi kui teen lauskoomilist karakterit, sest valu on see, millest me koosneme. Valu, mis on nii sügaval me sees, et me seda ei teadvusta. Paljud ei saa sellest arugi. Kui ma mängisin „Misantroobis” Arsinoéd, siis sisemiselt olin üksainus Munchi karje. Rahvas saalis naeris laginal.
(„Vastab Katariina Unt“, Teater. Muusika. Kino nr 8–9, 2011)
„Lantimiskunstnike“ lavastuses on nii, et enamasti on naljakas, aga mitte valus. Situatsioonikomöödia kipub tapma ohukomöödiat – sõnumiga komöödiat. Vastupidise näitena võib tuua IT-nohiku (Henrik Kalmet) raporti oma esimesest seksuaalkogemusest, kui ta „hollikast“ naise koju tirib. Lugu algab püstijalukomöödia-laadis kirjeldusega, kuid lõpeb ausa hämmeldusega: kas see oligi seks? „Ja selle pärast ma olingi kogu oma kuradi pubekapõlve enesehaletsuses depressiivikut mänginud?“ Lavastuse mõttelise avapoolaja lõpetab aga meeldejääv monoloog, kus alfaisane (Priit Pius) tõstatab beetade kohta küsimuse: „Kust need tüübid välja ilmusid?“, andes pesuehtsale Eesti soost jõmmile hamletliku mõõtme. Monoloogidest aimub kohati seda valu, mis võiks olla huumori taga, ent see tuleb pigem näitlejate mänguintuitsioonist kui lavastajate antud ülesandest.
Teemaarenduse küsimus
Pärast alfaisase monoloogi muudab „Lantimiskunstnikud“ ootamatult kurssi. Näeme fragmente õpilaste iseseisvast elust ilma guruta; nende humoorikatesse eskapaadidesse hakkab lisanduma pettumuse ja tüdimuse noote. Järjest rohkem saavad sõna inimesed nende kõrval – beetaisase kontorisilmarõõm ja IT-nohiku ema. Sisuliselt toimub miski, milles ajakirjanik Meelis Kompus on näinud „sinisilmsust ja moraalitsemist“ („Teatrisse!“, Vikerraadio 14.10.12) ning mis kulmineerub ööklubitüdruku (Liis Lass) uussiira üleskutsega publikusse: „Tahaks lihtsalt alustada nullist!”
Kui seni töötasid kompaktsed stseenid lavastusele kasuks, siis psühholoogilisema loo arendamiseks on üksteisega lõdvalt seotud sketšid ebamugav vorm. Lavastuse teljeks tõuseb kontoriroti (Märt Pius) moraalne teekond, kui teda ähvardab sellest ilmajäämine, mis teda üldse lantimiskoolitusele tõukas. Katse uut meetodit südamedaami (Maiken Schmidt) peal rakendada kukub läbi.
Mees sebib küll ära kohaliku superstaari, kuid endised tunded jäävad ja ta tõstab koolituse vastu mässu. Kõigeks selleks on näitlejal aega kaks lühikest stseeni, mis oma psühhrealismiga ei taha pealegi hästi mahtuda sketši formaati. Nii juhtub, et õpilase dramaatiline lahkumine mõjub tehtuna. Lavastuse fragmentaarsus jätab „Lantimiskunstnike” lõpuosas näitlejaile vähe ruumi muutust oma karakteris ära mängida.
Kunagi, kui koolis kirjandi vormistamist õpetati, siis räägiti, et peab olema sissejuhatus, teemaarendus ja lõppsõna. „Lantimiskunstnike“, aga ka teiste nüüdisaegsete teatritükkide puhul tundub sageli, et on olemas hea alguspunkt ja kokkulepitud lõpp-punkt, kuid arendus, mis peaks võimaldama karakterites ja loos sügavamale tungida kui pealiskiht, jääb nõrgaks.
Sketšilik ülesehitus ja sellest tingitud vähene (pea)teemaarendus on teine aspekt, kus „Lantimiskunstnike” lavastus maksab huumorile lõivu. Lugu on mõeldud ohukomöödiana, aga vormi tõttu on välja tulnud pigem lihtsalt komöödia.
Sellist nihestust kinnitab ambitsioonikas lavakujundus. Postmodernsed kohvikud muutuvad tüki arenedes järjest kehalisemaks ja lihalisemaks. Kui lavapilt viimaseks stseeniks tagasi nulli jõuab, siis järgib see kontorimehe lugu, kes on samuti alguspunktis tagasi – ainult kohvikulaudadele jäänud käesoolatopsid viitavad tema läbitud teekonnale (kunstnik Kristel Maamägi). Muusikaline kujundus oma teelt hälbiva Elvis Presley „Love Me Tenderiga“ toetab samuti ohtlikuma alatooniga tükki, kui alguse magusast retroviisist saab Kampsuni metamorfoosi järel tontlik ja õõnes antikliimaks (helikujundus Veiko Tubin). Mis toobki mind kolmanda teemapüstituseni.
Seksi küsimus
Antiikajast peale on komöödiažanrile iseloomulik, et tegeldakse kas kergemate teemadega või siis raskemate teemadega kergel, naerutaval viisil (vt erinevaid komöödia definitsioone). 2012. aasta sügisel on Eesti teatris õhus teema: seks. Lisaks „Lantimiskunstnikele” leiab ohtralt seksuaalset eneseavastamist Nukuteatri lavastuses „Kevadine ärkamine” (esietendus 7.10.12) ning Teatri NO99 lavakunstikooli noorte esimeses tulemises „Pedagoogiline poeem” (13.10.12). Seksuaalkäitumise küsimused on esil Rasmus Kaljujärve monotükis „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp” (22.10.12) ning seksuaalsusega irriteerib Estonia ooper „Faust” (20.09.12). Teatri puhul on tavaline, et kahes eri kollektiivis hakatakse korraga tegema ühte ja sama näidendit, et midagi on „õhus”. Kuna mitmete mainitud lavastuste puhul seostuvad seksuaalsed küsimused just nimelt noorte tegijatega, siis ei ole teemavalik ilmselt juhuslik, vaid pigem mingi laiem nähe, mida võiks kokku võtta terminiga „üleseksualiseeritus”. Ehk siis: esitan hüpoteesi, et praeguseks aastaid kestnud ajupesu online-uudisteportaalides, tele- ja välireklaamides ning ajakirjakaantel on oma 50 halli varjundiga jõudnud otsapidi teatrisse.
Suhtudes ühtviisi huumoriga nii lantimiskunsti kui ka tema õpilastesse ning võttes seeläbi eneselt võimaluse liialt tõsiseltvõetavana mõjuda, ei ole lavastuse moraalne positsioon lõpuks kuigi oluline, kuid vähemasti teemapüstitus jääb. Agenda on laual. Seks paistab. Ja seda ei pruugi tühistada isegi „Lantimiskunstnike” lõppsõna: hakkame otsast peale, unustame eelneva…
„Paroodiaõhtud toovad kindlasti saali täis, aga mida elavad läbi need näitlejad, kes peavad seda tegema? Kas pole siis ohtu, et see väljanaerja ja parodeerija leiab ennast ühel hetkel samast positsioonist, nagu see, keda ta välja naerab.” („Lavastaja loomingu materjal on ka näitleja looming”, Tambet Kaugema intervjuu Lembit Petersoniga, Sirp 11.10.12)
