Väga harva juhtub, et Eestis laseb keegi oma debüütalbumi välja vinüülil. Väga harva juhtub, et vinüülil välja lastud debüütalbum kõlbab kuulata rohkem kui kaks korda. Väga harva juhtub, et see debüütvinüül jääb grammofoni pikemaks ajaks. Aimar Ventsel räägib bändist, mille vinüül just seda kõike teebki. Hällõu, ansambel Hunt!
Kusagilt kõik algab. Nii ka Hunt. Ja siis on teised algused: kuidagi peab uus bänd ka publiku jaoks alguse saama. Aga algas see kõik nii, et Brigitta Davidjants kirjutas mulle, et tal on Hannaliisa Uusmaga uus bänd. Et teevad popmuusikat ja mulle see niikuinii ei meeldi. Aga ta võib mulle ühe vinüüli kuulata anda. Andiski.
Vinüülilt ei saanud eriti aru, mis kollektiiviga on tegu, ent muusika haaras kaasa esimesest sekundist. Meenutas 1990. aastate house-muusikat, siis kui seal olid vokaalid ja rütmidele lauldi peale. Tuli mõelda intervjuu peale protagonistidega – Hannaliisa Uusma (Han) ja Brigitta Davidjants (Br) vastasid.
Hoiame siis silma peal, kõigi eelduste kohaselt on HUNT viimaste aastate üks huvitavamaid tulijaid Eesti muusikas.
Mis on projekti nimi ja kes seal täpselt on? Plaadikaanelt ei saanud aru.
Brigitta Davidjants (Br): Duo nimi on HUNT. Bändi teeme kahekesi: mina klahvidel ja Hannaliisa vokaaliga. Lood teeme kahasse. Oleme kolleegid ja sõbrannad ning nüüd lõpuks teeme ka muusikat koos.
Hannaliisa Uusmaa (Han): Jah, Brigitta kanda on kogu süntide pool, harmooniad jne. Lugude algideed tulevad vahel ühelt, siis jälle teiselt. Mina olen endiselt vox, aga HUNDis lisaks ka tekstid ja meloodiad ning tihti ka biidid.
Kuidas tuli idee teha just nimelt sellist muusikat?
Br: Hea küsimus. Minu arust me lihtsalt hakkasime muusikat tegema, suuremat plaani pidamata. See oli kuidagi väga loomulik asjade käik, Hannaliisaga koos töötades on väga mõnus sünergia – ning vahet pole, kas oled laval ja teed muusikat või pead teaduskonverentsil ettekannet.
Aga esimesest korrast mäletan, et arutasime mingis muusikaakadeemia valget värvi klassis, et oleks tore teha päris oma asja. Siis ma klimberdasin natuke ja Hannaliisa laulis. Ma teadsin teda varem ainult HU?-st, kus ta esindab teatud stiili, ja see tuli ikka paraja šokina, kui erinevate tämbrinüanssidega hääl sealt kõrist võib välja tulla!
Aga miks just sellist muusikat? Ei teagi, minu arust me üldse ei mõelnud, milline see muusika olema peaks, mida me tegema hakkame. Ta lihtsalt kukkus välja selline.
Han: Jah, Brigitta võttiski vist asja kokku. Palju on juhust olnud, saime sõpradeks just parasjagu siis, kui mõlemal oli kodus „salaja“ uut musa valmis saanud. Keegi teine polnud seda veel kuulnud. Ma mängisin Brigittale oma elektroonilisemaid asju ette ja tema omi akustilisi mulle. Tundus, et sünteesib väga hästi. Edasine ongi juba HUNDi albumil „Fragmet of…“
Kuidas näeb teie puhul välja muusika loomise/salvestamise protsess?
Br: Enamasti tegi keegi meist mingi osa loost valmis, näiteks Hannaliisa elektroonilise biidi, tekstijupi, meloodia või mina harmoonia ja rütmipõhja, ning siis saatsime teisele täiendada. Põrgatasime lugu niimoodi omavahel edasi-tagasi. Vahepeal saime kokku kah ja proovisime laivis, kuidas asi kõlab, katsetasime.
Väga palju aitasid meid Jarek Kasar ja Peeter Salmela. Jarek laenas muudkui oma sünte, andis nõu ja salvestas ka. Miksi tegi Peeter ja ma arvan, et tema tunnetust on analoogmiksi näol plaadil hästi tunda. Oma senise salvestuskogemuse taustal pean muidugi ütlema, et mul polegi vist kunagi olnud kellegi juures nii mugav muusikat teha kui nende kahe juures – selline tunne, et see ongi üks lihtne ja loov protsess, mitte äng ja halin. Ma arvan, et see peegeldab omakorda nende inimeste tohutut andekust.
Han: Jah, nii oli. Peeter keeras meie saundi rikkalikuks, tegi päris palju tööd – kõik draftid ja vokaalid, mis ta miksis, olid ju salvestatud kodus, ainult otse ja arvutimikrofoni. Aga kuna tunne oli õige, ei saanud ka ühtegi vokaali üle laulma hakata. Musa poolt lihvisime hiljem stuudios küll. Peetri ja Jarksiga oli meil eriti hea sünergia, niisiis saigi kokku täpselt sisetunde järgi.
Miks vinüülil? Ja mis formaadis või kustkohast veel Hundi muusikat leiab?
Br: Arvestades seda, kui paljud mu enda CD-d on praeguseks metsa keeranud, ei näinud mõtet hakata ise sellesse formaati panustama. Meie muusikat leiab lisaks ka digiformaadis.
Han: Mul oli algusest peale kinnisidee ainult vinüül välja anda. Üleeile otsustasime siiski Bandcampi ka albumi üles panna.
Mis plaanid projektiga edaspidi on?
Br: Alustuseks püüame plaadi ära esitleda. Ja siis võiks edasi uusi lugusid teha. Ideid jagub.
Han: Plaadiestlus oli 24. mail Mustas Puudlis. Mõned sõbrad mängisid seal ka musa. Meie laividele teeb sageli visuaale Kristin Pärn ja nii oli ka esitlusel seekord. Kui üldse esineme, siis tavaliselt kolmekesi.
Milline on teie enda arvates teie publik?
Br: Olen täheldanud, et eri lugudel on eri publik. Mis on ka mõistetav, sest kuna meil puudus ühtne idee plaati tegema hakates, siis ongi lood väga erinevad. Mõni lugu on tugevasti mõjutatud indie’st, mõni progest, mõni millestki kolmandast.
Han: Ma üldse ei taha kuidagi snooblikult kõlada, sest ma pole snoob, aga ausalt öeldes olen sellele väga vähe mõelnud. HUNDi musa luues igatsesin sellist vabadust, mis võimaldaks teistele mitte mõelda. Nii oligi ja see oli hästi mõnus tunne. Aga jah, ei teagi, kes on meie publik.
Milline on siiani olnud vastukaja ja kes asjast räägivad?
Br: Vastukaja on olnud positiivne. Aga no kes see ikka näkku halvasti ütlema tuleb. Ehk siis ma oletan, et negatiivne kriitika lihtsalt ei jõua meieni. Aga vast nüüd pärast plaadi ilmumist tuleb ka rohkem kriitikat.
Han: Vastukaja vist alles tuleb, ilmselt ilmub paar arvustust jne. Siiani on kõik kena olnud.
Kus esinenud olete või kas see on pigem stuudioprojekt?
Br: Meie esimene kontsert oli möödunud aasta augustis Leedus, Kaunases, ühel väga ägedal indie-maigulisel festivalil, kus esines ka selline väga cool leedu artist nagu Rūta Mur. Kuna ma olin kaheksandat kuud rase, siis sõitsime sinna bussiga, sest lennukisse poleks mind lastud. Nüüd mõtlen, et suhteliselt raju. Aga lõbus oli kah. Peale selle on olnud mõned poolpõrandaalused üritused.
