KARGE PARANOIA: Leenu Nigu tõdeb „Camille Claudeli“ vaadates, et vahel on sündmusteta eimiskist tehtud film haaravam kui kunstnikuhinge õilistav kiredraama.
On mitu erinevat võimalust, kuidas ühe inimese elu näidata. Kõige tavalisem viis seisneb selles, et võetakse luubi alla isiku kõige dramaatilisem eluperiood (reeglina noorus), millele siis heal juhul järgneb põgus eel- ja järellugu. Prantsuse skulptori Auguste Rodini õpilase ja armukese Camille Claudeli elust on väga lihtne taolist filmi vändata. Materjali jagub kuhjaga – siin on geniaalseid loojanatuure, kirge ja kriise, armastust ja hullust. Taustaks oh-kui-maaliline fin de siecle’i aegne Pariis. Õigupoolest on taoline film 25 aastat tagasi juba vändatud. 1988. aastal linastus Bruno Nuytteni film „Camille Claudel”, milles mängis peaosa Isabelle Adjani.
Pääsemine, mis ei saabu
Bruno Dumont on läinud sootuks teist teed. Tema „Camille Claudel 1915” on pigem portree, mitte biograafia. Film keskendub kolmele päevale umbes 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus. Dramaatiliste sündmuste asemel näitab Dumont inimese traagikat, kes on ära lõigatud maailmast ja iseenda loomingust. Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks. Seesama perekond, kes ta tema tahte vastaselt kinnipidamisasutusse on pannud. (Muide, seda pääsemist ei tulnud mitte kunagi.)
Režissöör on tunnistanud, et oma värskeima teose puhul intrigeeriski teda võimalus teha filmi eimillestki. Esiteks pole Claudeli elust kinnipidamisasutuses suurt midagi teada ja lõppeks ei toimugi tema elus sel ajal midagi – tegutsemisvõimalused on ära nuditud, aeg on tühi. Ainus sündmus filmis on skulptori kirjanikust venna Paul Claudeli külaskäik.
Natuke liiga ehe maailm
Tühjuse kõrval on tegijate taotluseks olnud teatav realistlikkus, isegi autentsus. Varjupaiga ülejäänud asukaid mängivadki vaimsete häiretega inimesed ja halastajaõdedeks olid filmis neid inimesi iga päev abistavad hooldajad. Väga vähese sõnalise osakaaluga filmil olevat stsenaarium sootuks puudunud ja see vähenegi tekst, mis stseenides kõlab, on pigem teatud suunistele vastavalt improviseeritud kui ette valmis kirjutatud. Kõik selle nimel, et vältida punnitatud mängu ja etlemist. See on riskantne tee, ent taolise lähenemise tulemuseks on ühtaegu rusuv ja lummav, aga väga ehe ja elus maailm.
Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab selle filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche oma inimliku soojusega. Vähestest tükati jagatud kildudest paneb vaataja aimamisi kokku Claudeli loo tausta. Kuid loost olulisem on luku taha pistetud looja tundevarjundid – üksildus, ootus, lootus ja lootusetus. Sündmustevaese filmi pinget kannab näitlejanna pisima pinnavirvenduseni väljendusrikas nägu, millest peegeldub tegelase viimse vindini ergas tundemaailm.
Väga vähe on neid näitlejaid, kelle varasemast loomingust pandaks kokku eraldi retrospektiive. Reeglina käib taoliste filmiprogrammide koostamine ikka režissööre pidi. Juliette Binoche on kahtlemata üks nendest, kes on oma filmiprogrammi, nii nagu seda oktoobri lõpus Artises näidati, auga ära teeninud. Camille Claudeli roll Bruno Dumonti filmis on järjekordne tõestus sellest, et Binoche on näitlejana aukartustäratavalt intensiivne ja ilus.
Meeste jaoks töötav mees
detsember 17, 2013