KOHTUMINE MAISIKASVATAJA INTELLIGENDIST TÜTREGA: Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten vestles USA-s elava Niina Hruštšovaga, kes kasutab oma kirjandusalaseid teadmisi nüüdisaegse Venemaa lahtimõtestamisel. Muu põneva hulgas tuleb välja, et tema Nõukogude Liitu juhtinud vanaisa Nikita ei tagunudki saapaga ÜRO istungjärgul kõnepulti. Uurime, millist sammu astus N. Liidus Nikita saabas ja milline on tänane Venemaa samm.
Teil on Moskva ülikoolist kirjandusharidus ja sama ala doktorikraad Princetoni ülikoolist. Kui palju Te praegu võrdlevale kirjandusteadusele pühendute?
Kirjandusega tegelen praegu vaid seda poliitikaga ühendades. Kuna Venemaal on kunst poliitika defineerimisel olulisem kui politoloogia. Näiteks kunsti vaatenurgast on Vladimir Putinit poliitilise karakterina palju hõlpsam iseloomustada kui poliitika omast. Ent olen kirjutanud ühe raamatu kirjandusest ja poliitikast – „Imagining Nabokov: Russia Between Art and Politics“ („Mõtteline Nabokov: Venemaa kunsti ja poliitika vahepeal“, ilmus USA-s 2008. aastal − T.K).
Olete USA-s see, kes kommenteerib Venemaad, aga millised on sel juhul Teie allikad, kust saate infot?
Esiteks ei pea kommentaator tingimata istuma selle sees, mida ta kommenteerib. Kommentaator on see, kes analüüsib küsimusi, mida talle esitatakse, ja tegeleb sellega professionaalselt. Lisaks sellele on mul loomulikult Moskvas sidemeid ja inimesed, kellega pidevalt suhtlen − nemad ongi minu allikad. Mõned neist asuvad Kremlile väga lähedal, mõned on samasugused vaatlejad nagu ma ise.
Nõukogude Liidu ajal tegid USA sovetoloogid järeldusi muu seas selle põhjal, kuidas poliitbüroo seisis oktoobripühade paraadi ajal.
Mäletan N. Liitu veel piisavalt hästi, teadmaks, et see oli õige lähenemine analüüsile − see ei tohiks lihtsalt olla ainus analüüs. Kremlinoloogia on USA-s praegu ajast veidi maha jäänud, sest Vladimir Putin on suuresti nõukogude poliitik, kellel on paljuski traditsioonilised vaated Venemaa seisule, Venemaa positsioonile maailmas, aga ta pole ainult nõukogude − ta on lisaks veel Vene.
Ta läheb sügavale − ja räägib sellest ise −, kuni Vladimir Püha ajani Hersonesis 988. aastal. Seda USA poliitikud ja kremlinoloogid paraku ei taipa ning on jäänud siiani nõukogude ideoloogiavalemi juurde pidama, aga Putin oma on haardega palju enamat. Ta ei opereeri väga hästi pelgalt Nõukogude ajalooga, vaid kogu Venemaa ajalooga.
Kas ta ise mõtleb need paraboolid välja − nagu lugu Hersonesiga seoses?
Ei, muidugi mitte ise, aga need mõeldakse välja tema olulisel osalusel − Putin tõesti näeb end ajaloolasena, ta näeb ennast messianistliku poliitikuna; ta leiab, et tema toob Venemaa tagasi juurte juurde, mille Nõukogude liidrid kustutasid, aga venelased ei suutnud tagasi tuua. Isegi kui ta ei mõtle täpset sõnastust ja taktikalisi samme välja, on ta kahtlemata selles protsessis tohutu osaline.
Seoses Teie sõnadega Putinist kui ajaloolasest meenus praegu, et üks meie naisajakirjanik küsis temalt 2005. aasta mais pressikonverentsil Moskvas, miks Venemaa ei võiks Balti riikidega normaalselt läbi saada, esmalt vabandades okupatsiooni eest, ja Putin vastas „Võib-olla ma jõin ülikooli ajal liiga palju õlut, aga mina mäletan ajalugu nõnda“ ja rääkis, et Balti riigid on pelgalt vahetusraha suurriikide mängus. (vt https://www.youtube.com/watch?v=32X_FxR4KZg)
Ta usub seda absoluutselt ja selge, et Baltimaadest mõtlesid nõnda ka Nõukogude liidrid. Viimasel kahel aastal saime teada, et ka Ukraina on selline pisike münt. Putini kõnest Krimmi kohta 2014. aasta märtsis selgus ka, et Ukrainat pole isegi olemas – ta ütles: „Me oleme üks rahvus ja Kiievi-Venemaa oli meie.“ Muidugi on see veidi arusaamatu, sest Kiievi-Vene oli esmalt. Muidugi huvitav ja ilus propagandistlik käik – kui vaatad ajaloole ja mõtled 988. aastale, siis kes hakkab neid aastasadu lugema ja mõtlema, kuidas kõik täpselt oli?!
Ja Nikita Hruštšov oligi suur kurjus, sest loovutas „püha Krimmi ühes veel pühama Hersonesiga“ Ukrainale…
Õudne!
Mida tundsite, kui kohe pärast Sotši olümpiamänge toimus see tragöödia – või millist sõna te Krimmi annekteerimise kohta kasutate?
Putin rajas kogu oma kõne sellele, et Nikita Hruštšov lunastas tolle teoga oma patte seoses stalinismiga. Mis jällegi on arusaamatu valem, aga ilus: Hruštšov lunastas stalinismi patte, aga samal ajal on Stalin ju Putini kangelased. Kuna ma õpetan propagandat, suhtun suure austusega propagandistidesse, kes oskavad oma väiteid püstitada.
Aga tõsiselt rääkides: kui vaadata ajalugu ja otsida süüdlast Krimmi loos, siis see pigem polnud Hruštšov – mitte seetõttu, et olen tema järeltulija –, vaid Boriss Jeltsin. Kui jagati territooriume ja Ukraina eraldus Venemaast, oleks ta pidanud mõtlema Krimmile ja sellele, et see teema pole suletud. Krimmi Ukrainale jätmine oli problemaatiline, sest ukrainlased pidid kogu aeg kustutama sealset separatismi, mis polnud Kremli organiseeritud. Ja nagu selgus, oli Krimmi küsimus erinevatel põhjustel venelaste jaoks hästi oluline.
Ja me teame Putinist, et Jeltsini kohta ta kunagi halvasti ei ütle…
Olen alati mõelnud, et see on tema väga hea külg. Sest probleeme, miks Venemaa edasi ei liigu, peitub ka selles, et pendli kombel tuleb ikka järgnev liider, uus tsaar, kes ütleb, et ta on eelmisest parem ning lubab kustutada, mis oli enne teda, ja ehitada kõik uuesti. Aga kui ehitada kõik iga 15 või 20 või 30 aasta tagant uuesti, jätkate vana tagasitoomist, sest elate ju selles, mida olete kogenud. Arvan, et see oli positiivne, et Putin ei kustutanud Jeltsinit.
Teisest küljest sarnaneb see Stalini Lenini mittekustutamisele – ta ei pühkinud Leninit ära, vaid muutis ta stalinismi ajal mittevajalikuks. Sest oli Stalin ja Lenin oli vaid portree peal – Stalin mumifitseeris Lenini. Ja Putin tegi täpselt sama. Jeltsini mittekustutamine pole samm edasi, et olnu kogemust kasutada, vaid tegu on eelnenu enda omaks tegemisega.
Kas Te teate, kas Teie vanaisa Nikita külastas Eestit?
Ei tea. Aga tean, et ta püüdis väga rajada suhteid Soomega ja ma arvan, et tee sinna kulges olulisel määral läbi Eesti.
Praegu vaatab ametlik Venemaa väga valulikult sellele, kui kuskilt tulevad taas signaalid, et sisuliselt võivad Soome ja Rootsi ühe hetkega NATO-ga liituda. Ja selles on muidugi tohutu Putini teene, et kõik tahavad NATO vihmavarju alla.
Absoluutselt. See on just nimelt sellise riigi probleem, mis püüab ennast identifitseerida nii Lääne kui mitte-Lääne riigina – ma ei kasuta sõna „ida“, sest Venemaa pole ida. Ühest küljest on Putin tugev, ta vallutab Krimmi, näitab kõigile „vanakuradi vanaema“ – seda, mida Hruštšov näitas, aga Putin näitab seda sada korda rohkem; ta teeb seda iga päev.
Teisest küljest – kui sa teed seda nii tihti, sellega harjutakse, aga, mis peamine, minnakse NATO-sse, et sellele „vanakuradi vanaemale“ vastu seista. See on Putinile väga suur probleem ja ma ei tea, kuidas ta sellega toime tuleb – ta tahab olla, ja ongi, maailmapoliitik, teisest küljest on talle vaja suhteid riikidega; talle pole vaja lõputuid vastasseise.
USA-ga las olla see vastasseis, aga talle on vaja suhteid Saksamaa, Austria, Itaalia ja Soomega. Vaatame, kuidas ta hakkab laveerima konfliktsete huvide vahel – olla tugev riik ja samal ajal suhelda maadega, mis tahavad end selle riigi eest kaitsta.
Ühes Teiega astus Tallinnas inimõiguste aastakonverentsil üles Žanna Nemtsova. 27. veebruaril oli hirmus − adusin seda mina ja adus seda kogu ilm, see osa maailmast, mis Venemaad mõista püüab. Kuidas see ikkagi võimalikuks sai ja millega oli Boriss Nemtsovi mõrva näol tegu?
Vastust pole kellelgi peale nende, kes seda tegid.
Nemtsova ütleb, et Putin on süüdi juba seetõttu, et roim sai üldse võimalikuks.
Olen Žannaga nõus. Kui 2006. aastal tapeti Anna Politkovskaja, kirjutasin artikli, kus ütlesin, et isegi kui Putin pole otseselt mõrvaga seotud, lasub süü ikkagi temal. Juhtides riiki, mida ta ise nimetab demokraatiaks, peab ta vastutama süsteemi eest, mille on ehitanud. Ja olen kindel, et Putin mõtleb oma isikliku lõpu peale, sest iga kord, kui vaatan praegust Putinit, mõtlen Lavrenti Beriale. Beria rajas N. Liidus sellise KGB-liku süsteemi, et see süsteem sõi ta enda ära. Putin vahest pole seda rajanud, ent ta on süsteemi nõnda täiustanud, et see ei suuda teda ära süüa. See seletab väga paljut tema poliitikas.
Kuidas juhtus nõnda, et Te elate USA-s ja isegi väljendate end paremini inglise keeles?
Juhtus Mihhail Gorbatšov. Kui ta sai esmalt peasekretäriks ja hiljem presidendiks, ütles ta: „See on vaba maa − tehke, mida tahate!“ Meile öeldi varem, et see on vaba maa, aga me ütleme teile ise, mida peab tegema. N. Liidus oli kunst ainuke, mida tasus õppida. Tegeleda poliitikaga, millega kogu aeg tahtsin tegeleda, või isegi ajakirjandusega, polnud tollal mõtet. Selle tõttu õppisin nagu paljud inimesed kirjandusteadust. Kui Gorbatšov ütles „vaba maa“, mõtlesin, et see on väga hea ja et võin teha kõike, mida tahan. Otsustasin astuda doktorantuuri ja minu esimene valik oli Princetoni ülikool USA-s.
Ülikoolis ilmselt teati, et olete sellesama Hruštšovi lapselaps, kes saapaga…
Ta ei kopsinud, muuseas, saapaga. Ta tagus ja vibutas rusikatega ning karjus.
Olete seda Stingi lugu kuulnud, kus ta laulab: „Mr. Krushchev said we will bury you/I don’t subscribe to this point of view“?
Muidugi. On väga palju lugusid. Saabas seisis laual. Lugu on kummaline ja räägib palju USA propagandast − propaganda on kõikjal. Kui Hruštšov oli teel kohale, kus istus N. Liidu delegatsioon, astuti talle jalale ja saabas tuli jalast. Hiljem tõi stafi hulka kuulunud naine saapa, mis oli salvrätikuga kaetud, ja Hruštšov ei teinud sellest välja − ta oli karjumisega ametis. Ta oli emotsionaalne siis, kui tal oli vaja seda olla − tegu oli poliitilise performance’iga.
Järgmisel päeval kirjutas Wall Street Journal, et Hruštšov karjus seal ja et oli saabas. Kuna teostasin uurimise, tean, et kahe nädala pärast kirjutas seesama ajaleht, et Hruštšov kopsis saapaga. See on murdekoht propagandas − teil on olemas vaenlane, ta ei tule veel tankidega teie peale, aga teil on vaja, et tuleks, sest muidu ei saa te omaenda tanke käiku lasta. Seetõttu loodi see saapakujund.
Kas paljud teie sõbrad on pidanud Venemaalt lahkuma ja lahkunud – nagu kirjanik Akunin, kes varem elas vaheldumisi Moskvas ja Bretagne’is, aga nüüd ongi Prantsusmaal?
On mõned – nagu endine hea kolleeg (majandusteadlane) Sergei Gurjev, kes ka asub Prantsusmaal. Usun, et oht eksisteerib, aga – see on pelgalt minu arvamus – paljud, kes räägivad, et nad on Putinist lähtuvalt ohus, tõstavad sellega oma hinda. Käin pidevalt Venemaal ja ei karda. Mul on mõlema riigi kodakondsus, aga kui suundute Vene passiga Moskvasse, olete Vene kodanik.
Sel suvel tegin eksperimendi – kinnitasin rinnale paberi tekstiga „Путин – это Дик“, mis tähendab, et ta on diktaator, ja läksin Punasele väljakule, et näha, mis juhtub ja kontrollida, kui ohtlik ja hirmus tegelikult on. Ja midagi ei juhtunud. Minu juurde tuli küll miilits ja küsis, mida see tähendab. Ma mõtlesin, et mind arreteeritakse, kui olen ära lendamas, aga ei arreteeritud. Äsja olin samuti just Moskvas.
Saan aru, et olete Venemaa suhtes „optimistlik“?
Tehniliselt jääb Putin ametisse 2024. aastani. Mõned aastad tagasi ütlesin „kindlasti“ − nüüd ütlen „võib-olla“ − võib teda tabada Beria saatus. See, kes tuleb tema järel, ei tarvitse Venemaad paremaks muuta, sest kuni Venemaa on nõnda suur, ei saa ta muutuda − tema imperiaalne teadvus hakkab aina ennast taastootma. Kuni Venemaa pole pelgalt õigeusu maa, vaid ka fundamentaalselt õigeusklik, ta ei muutu.
Õigeusk on niigi üldiselt kristluse fundamentalistlikum osa. Kui vaadata kolme kristluse haru, siis nad on samastatavad kehaosadega: katoliiklus on süda ja Jumal-Isa, protestantism on mõistus ja Jumal-Poeg ning õigeusk on Püha Vaim. Aga Püha Vaim ei asu kuskil − te asute pidevas virtuaalsuses; olete kõikjal ja ei kuskil. Kuni see kestab, on Venemaal väga raske muutuda − teda segavad usk ja territoorium.
Alustasime kirjandusega ja lõpetame samuti. Kes on tänasel Venemaal teie lemmikautorid?
„Lemmikut“ ei tea, sest Nabokov ja Gogol on minu autorid ning ükski tänapäeva autor ei küüni nendeni. Leian, et Tatjana Tolstaja on väga suur kirjanik. Tema romaanidesse võib erisuguselt suhtuda, ent ta on suur − mitte nii suur kui Tolstoi, sest juba aeg on teine, suuri žanre praktiliselt enam pole. Viktor Pelevin on uskumatult andekas. Ja Boriss Akunin on uskumatult andekas kirjanik, ehkki – küllap see üllatab teda − minu vaatepunktist aitas ta kõvasti käesolevat riiki ja süsteemi.
Andrei Sahharov rääkis kogu aeg, et petlik on tunne, et kui süsteemi vaid veidi teenida, ei juhtu midagi hullu. Aga süsteem suudleb teid, jahvatab peeneks ja jätab ei kuskile vedelema; võimu suudlus on surmav. Akunin kirjutas romaani „Riiginõunik“ ja see lõpeb nõnda, nagu peab lõppema – see tähendab, et õigus pole riigil, vaid indiviidil, kes ei tunnista riigi ülimuslikkust. Mihhalkov palus luba filmi teha, Akunin pikka aega keeldus, aga Mihhalkov käis peale. Viimaks pidi Akunin stsenaariumi lõpu ümber kirjutama − riik jääb peale ja peategelane Fandorin kohandub riigiga. See oli tohutu viga ja isegi reetmine Akunini poolt.
Pärast Akunin seletas Pjotr Vailile (1949−2009): „Sa ei kujuta ette, milline oli surve.“ Mis surve? Mida oleks olnud Akuninil kaotada? Ta poleks saanud neid miljoneid, mis ta sai selle filmi eest, aga oleks ära jäänud koostöö Mihhalkoviga. Hiljem, kui Akunin oli suur osaline Putini-vastastes protestides, tundus see mulle silmakirjalik. Selles on Venemaa probleem − te teete väikese sammu riigile vastutulekuks ja… midagi ei muutu paremuse suunas.
